26 November 2007

Et Akita on selline nagu ta täna on, on Jaapani sajandite pikkuse kasvatuse ja aretuse tulemus. Jaapani ajalugu, nii kirjalik kui ka suuline, kirjeldab Akitat kui ühte vanimaist kohalikest koera tőugudest.

Arvatakse, et Akitade eelkäijad saabusid Jaapanisse enne veel, kui Jaapani ja Euroopa mandrid üksteisest eraldusid. Sajandeid tagasi omasid neid iseseisvaid ja väärikaid koeri vaid Shogunid, Jaapani keiserlikud valitsejad.

Akitade uhke olemuse tőttu pakkus inimene neile koera jaoks erakordseid elamistingimusi, nagu oma maja ja teenijate olemasolu.

Räägitakse lugusid Shogunist kes isegi pakkus oma koerale 530,000 m2 suurust maalappi. Kuuldatavasti oli Akitade omanikel spetsiaalne keel oma koertega kőnelemiseks, mida kutsuti “koera sőnadeks.” Akitale, ja ka teistele Jaapani tőugudele, omistatakse iseloomujooni, mida seostatakse hinge kontseptsiooni, kuulelikkuse, ustavuse ja julgusega.

Akitad on head seltsi- ja efektsed showkoerad, kuid mitte mingil juhul ei tohi alahinnata nende ülihead haistmis- ja kuulmismeelt valvekoertena. Samas on nad aga juba tuttavate inimeste suhtes väga sőbralikud ja suhtlemisaltid, ning äärmiselt kiinduvad oma peremeestesse.

Nad vajavad keskmisel hulgal liikumist, sobivad hästi ka korteris kasvatamiseks, ei söö väga palju ja on pika-ealised. Nad on väga iseseisvad, uhked ja tihti pőikpäised koerad, kellega omanik peab natuke vaeva nägema ja őppima temaga ümber käima.

Karvkate - pealiskarv karm ja sirge, aluskarv pehme ja tihe. Karvkatte värvuseks on punane, kollane, valge või brindle. Turja kõrgus isastel ca 67 cm, emastel ca 61 cm.