Belgia grifoonBelgia grifoone on kolm - Brüsseli grifoon, Belgia grifoon ja Petit brabancon ehk väike brabandi grifoon. Grifoone peetakse seltsi- ja dekoratiivkoertena.

Grifoonide päritolust:

Arvatakse, et tõug on juba ca 600 aastat vana. Tõu kujunemisest ei ole künoloogidel ka tänapäeval ühtset seisukohta. Ühed arvavad, et tõug pärineb Brüsseli õuekoerast ja ahvpintðerist. Teiste hinnangul olid Belgiast pärit grifoonid hoopis Saksa ahvpintsheri eellased

Mõlemad pooled on aga kindlad selles, et tänapäeva grifoonide eellased sündisid Euroopas mitte hiljem kui 1430-ndatel. Seda kinnitab ka Jan van Eyck’i maal „Arnolfini abielupaar” mis on maalitud 1434. aastal. Maalil kujutatud koer on arvatavasti Brüsseli grifooni esivanem. See väike punakas, poolpika, koheva karvaga koer ei näe välja nagu tänapäevane grifoon, ent tal on tõule omane ilme. Kunstiteost saab imetleda Londoni Rahvuslikus Kunstimuuseumis.

Tänu grifoonide veetlevale näokesele tundis nende vastu huvi kõrgseltskond, kus koerad täitsid seltsilise rolli ja lõbustasid külalisi. Grifoonid olid loomult väga taibukad, julged ja uudishimulikud. Lisaks kõrgseltskonnale peeti neid ka tööliste, käsitööliste, kaupmeeste ja lihtrahva kodudes, kus nad tasusid oma ülalpidamise eest hävitades majapidamistes rotte ja hiiri.

Rahvasuus nimetati neid koeri Stable E’curie grifoonideks ning sageli mainitakse neid ka nimega chiens barbus, mis tähendab habemikkoera.

Esmakordselt esitleti tõugu 1880. aastal Brüsseli näitusel. Kaasaegset tõunime (Brüsseli grifoon) sel ajal ei eksisteerinud ning koera esitleti kui „väike karmikarvaline Belgia grifoon”. Näituse võitis Brüsseli grifooni nimega Tom, mõningate allikate andmetel ka Bom. Tom jäi silma inglasele, kes ta ära ostis ja Inglismaale viis. Enne Belgiast lahkumist osales Tom aretuses. Tema kõige kuulsam järglane oli aretusisane Foks, kes omakorda oli väidetavalt esimese Inglismaa tðempion tiitli pälvinud Brüsseli grifooni isa.

1904. aastal oli grifoonidel juba oma tõustandard. Tänu Belgia kuningliku pere ja eelkõige kuninganna Marie Henriette soosingule kuulutati ta Belgias rahvustõuks.

Samasse perioodi jääb kuninglikus teenistuses oleva grifooni üks süngemaid ajaloolisi seiku . Tõu asjatundjad räägivad loo Serbia kuningannast Dragast (1867-1903), kelle elu päästis grifoon. Kuninganna kahtlustas, et tema lähedased plaanivad ta mõrvata. Kahtluste hajutamiseks andis ta kõiki toite maitsta oma lemmikule. Kahjuks leidsid kuninganna kahtlused kinnitust ning koerake suri päästes oma emanda elu.

Tähelepanu, mis sajandi alguses tõule osaks sai, hakkas Esimese maailmasõja järgsel kriisiperioodil hajuma nii grifooni kodumaal, kui ka teistes riikides. Pärast Teist maailmasõda oli Brüsseli grifoon oma kodumaal veel haruldasem, kui Prantsusmaa, Ðveitsis ja Itaalias. Näiteks 1993. aastal kanti Prantsusmaal tõuregistrisse ainult kakskümmend viis vastsündinud grifooni kutsikat. Suuremal või vähemal määral jäid grifoonidele ustavaks inglased ja ameeriklased. Tõu aretuses kaldusid nad aga algupärasest grifoonist veidi kõrvale.

Tänapäevase välimusega grifoon on mitmete tõugude ristpaarituse tulemus. Samas muutus ristpaarituse tulemusena grifoonide koon lühemaks ja see ei olnud arvatavasti taotluslik. Ahvpintðertega ristates vähendati grifoonide suurust. Ristpaaritusega rubiin King Charles spanjeliga (inglise kääbusspanjel) saadi erksamat tooni punane karvkate, ümara kujuga pea ning suured ilmekad silmad. Väike brabandi grifoon on lühikarvaline koer mopsiga ristamisest. Nende kolme tõu ristamises grifooniga on ka günoloogid ühel meelel. Ka mitmeid teisi ristamisi on mainitud, kuid et künoloogid ei ole jõudnud ühtse seisukohani, jäävad need pigem hüpoteesideks.

Huvitav fakt grifoonide puhul on, et ühes pesakonnas võivad sündida nii karmikarvalised kui ka lühikarvalised kutsikad. Tavaliselt sünnib Brüsseli grifooni vanematel nii Brüsseli grifoone kui ka väike brabandi grifoone. Kõiki kolme erinevat liiki grifoone võib omavahel paaritada, Eestis tuleb selliseks paarituseks taotleda Eesti Kennelliidust luba.

Eestis ei ole grifoonid väga levinud. Esimene Brüsseli grifoon, Ellinor ot Nevskogo Hobbita, toodi Eestisse alles 2001. aastal. Meil elavad põhiliselt Venemaalt pärit Brüsseli ja brabandi grifoonid ning nende järglased. Belgia grifoone ei ole Eesti Kennelliidu andmetel registreeritud (info pärineb 2006. aasta suvest).

Belgia grifoonid on iseloomult elavad ja temperamentsed, liikuvad ja energilised. Nad on intelligentsed, lojaalsed ja truud oma perekonnale, vőőraste suhtes ükskőiksed. Nad on väga sotsiaalsed, laste ja teiste koertega saavad nad hästi läbi. Nad on mänguhimulised ja heatujulised. Sobivad aktiivsele inimesele.

Belgia grifoonid on väikest kasvu, turjakőrgus tavaliselt 18-20 cm, turjakõrgust  ei ole uuemates tõustandardites antud. Tõustandard ütleb vaid: Kerepikkus vastab praktiliselt turjakõrgusele. Üldmulje jääb kui väikesest, ruudukujulisest, tugevast koerast. kaal keskmiselt 3,5-6 kg.

Belgia grifooni karvkatte värvus on must, must piirdega (Black and tan). Piirdemärgised peavad olema selgepiirilised ning ühetaoliselt sügavatoonilist värvi. Need esinevad esijalgadel käppadest kuni randmeliigesteni, tagajalgadel käppadest kuni kannaliigesteni ja sisepinnal ulatudes piki jalga üles. Märgised on ka rinnal, põskedel, kurgualuses, silmade kohal, kõrvade sisepinnal, saba all ja päraümbruses. Must võib olla segunenud punakaspruuniga, mis on lubatud, kuigi puhas must ja piirdemärgistega must on eelistatumad. Belgia grifoonid on karmikarvalised.

Tänud  Marika Bander, Kennel Whoop De Woo

Pildil brüsseli grifoonid. Portreefotol: Volfrad Ellin’s Golden Catlyn (Eesti)


Tõustandard

PÄRITOLU: Belgia

KASUTUS: Väike valve- ja seltsikoer

FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 9
Seltsi- ja kääbuskoerad.
Alarühma 3
Belgia kääbustõud.
Töökatseteta.

LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :
Kõik kolm tõugu (brüsseli grifoon – Griffon Bruxellois, belgia grifoon – Griffon Belge ja väike brabandi grifoon – Petit Brabançon) viivad tagasi väikese karmikarvalise koeratüübi juurde, keda kutsuti „Smousje“ ja keda tunti üle aastasadade Brüsseli ümbruskonnas.
19. sajandil lisas ristamine punaste king charles spanielite ning mopsidega lühikese musta karvkatte ning viis vastavate tõutüüpide kinnistumiseni. Need väikesed koerad on väga tähelepanelikud ja neid aretatigi
hoburakendite valvamiseks ja tallide närilistevabana hoidmiseks.

Aastal 1883 kanti Union Royale Cynologique Saint-Hubert (L.O.S.H.) tõuraamatusse esimesed brüsseli grifoonid:  Topsy (L.O.S.H. Nr. 163) ja Foxine (L.O.S.H. Nr. 164). Suure populaarsuse eest, mille nad saavutasid koos ülejäänud kahe tõuga juba aastaks 1900, võlgnevad nad tänu kuninglikule huvile, mida pööras neile Belgia kuninganna Marie-Henriette. Palju isendeid viidi välismaale ja need omakorda aitasid kaasa tõu levimisele ning populaarsusele.

ÜLDMULJE :
Väike seltsikoer; intelligentne, tasakaalukas, tähelepanelik, uhke, robustne, võimalikult ruudukujuline;
hea tugeva luustikuga, kusjuures jääb elegantseks nii liikumisel kui ka kehaehituselt; silmatorkavalt peaaegu inimliku näoilmega.
Mõlemad grifooni-variandid on karmikarvalised ja erinevad omavahel vaid värvuse poolest, samal ajal kui Petit Brabançon on lühikarvaline.

OLULISED PROPORTSIOONID :
Kerepikkus, mõõdetuna õlanukist kuni istmikunukini, peab olema turjakõrgusega võimalikult sama suur.

KÄITUMINE / ISELOOM :
Tasakaalukas väike koer, tähelepanelik, väärikas, oma isandasse hästi kiindunud, hästi valvas. Mitte arglik ega ka agressiivne.

PEA :
See on tihti selle koera iseloomulikumaks ja silmatorkavamaks osaks. Pea on kerega võrreldes õige
suur ning jätab mulje peaaegu inimlikust ilmest.
Grifoonidel on peas karm, turritav ja sakris karv; mis silmade kohal, koonul, põskedel ja lõual pikemana
esinedes moodustab pea ehiskarva.

PEAPIIRKOND :
Lai ja ümar. Laup on hästi kumerdunud.
Üleminek laubalt koonule : Hästi markantne.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Must. Ninapeegel asub silmadega samal kõrgusel. See on lai ja laialt avatud ninasõõrmetega.
Ninaots on nii nii sügaval, et külgvaates näivad lõug, nina ja laup samal joonel asuvat.
Koon : Kogu näo-piirkond koos ninaga on hästi lühike: see ei pruugi olla pikem kui 1,5 cm. Petit Brabançon’i korrektne näo-piirkond näib tänu ehiskarva puudumisele pikem. Kui koon ei ole ülespoole tõmbunud, mõjub see ilmet rikkuvalt, samuti kui ka allapoole silmade tasandit jääv koonu ülajoon – mõlemal juhul on tegemist raske veaga.
Mokad : Mustad. Nii üla- kui alamokad on tihedas kontaktis ja liibuvad tihkelt. Ülamokad ei kata rippuvalt
alamokkasid. Kui need on liiga lõdvad, rikub see soovitud ilmet.
Lõuad / Hambad : Alalõug on ülespoole kaarduv, lai, mitte terav ja ulatub ülalõuast ettepoole; sellele tõule on iseloomulik alahambumus. Mõlema lõualuu lõikehambad peavad olema korrapärased ja asetsema igal juhul sirgel ning omavahel täiesti paralleelsel joonel. Koon peab täielikult sulguma, kusjuures ei hambad ega keel ei tohi nähtavale jääda. Koonu laius ja etteulatumine on äärmiselt
tähtsad. Tähelepanelik tuleb olla lõikehammaste puudumise osas.
Silmad: Teineteise suhtes laia asetusega, suured ja ümarad, mitte aga punnis. Pruunid, nii tumedad kui
võimalik. Silmalaugude servad on mustad, eeldatavalt ei tohiks silmamunade valge nende vahelt näha olla.
Väikesed, ovaalsed või heledad silmad on viga.
Kõrvad : Väikesed, kõrge ja teineteise suhtes piisavalt laia asetusega. Kupeerimata kõrvad on poolpüstised ja ettepoole rippuvate tippudega. Ebasoovitavad on liiga suured või pea külgede suunas rippuvad kõrvad.
Kupeeritud kõrvad on teravad ja püstised. Kupeeritud ja kupeerimata kõrvad võrdväärselt lubatud.
KAEL :
Keskmise pikkusega; harmoonilise üleminekuga õlgadele.

KERE :
Kerepikkus vastab praktiliselt turjakõrgusele. Üldmulje jääb kui väikesest, ruudukujulisest, tugevast koerast.
Turi : Veidi kõrgendatud.
Selg : Sirge, lühike, tugev.
Nimme (lanne) : Lühike ja lihaseline, hästi veidi kumerdunud.
Laudjas : Lai ja tasane või vaid veidi laskuv.
Rindkere : Lai, kuni küünarnukkideni alla ulatuv.
Rinnakuluu on hästi arenenud, mis loob profiilis veidi etteulatuva eesrinna mulje. Roided onhästi kumerdunud, kuid mitte tünnikujulised ega ka lamedad.
Alajoon : Kõht on veidi üles tõmmatud, kubemed on selgelt piiritletud.

SABA :
Kõrge asetusega, üpris kõrge hoiakuga. Kupeeritud saba on lühendatud 2/3 võrra oma loomulikust pikkusest.
Kupeerimata saba on selja kohale suunatud tipuga, ilma, et see omakorda selga puudutaks või seljale keerduks.
Sünnipäraselt lühike või jõnksuga või sissekeerduv saba on raske viga.

JÄSEMED :
ESIJÄSEMED :
Üldmulje : Esijalad on paralleelsed ja tugevate luudega, teineteise suhtes laia seisuga.
Õlad : Normaalsed õlaliigese nurgad.
Küünarnukid : Tihedalt kerele liibuvad.
Randmeliigesed : Tugevad.
Käpad : Väikesed, ümarad, mitte välja- ega sissepoole pööratud. Tihedalt kokkusurutud varvastega,
kokkukasvanud varbad on ebasoovitavad. Paksud käpapadjandid on nii tumedad kui võimalik. Varbaküüned
on eelistatult mustad, nii tumedad kui võimalik.

TAGAJÄSEMED :
Üldmulje : Tagajalad on tugeva luustruktuuriga, täiesti paralleelsed; liigesenurgad on sobivad esijäseme
nurkadega.
Põlved : Piisavalt nurgitunud.
Kannaliigesed : Madala asetusega, mitte kooskandne ega ka rangjalgne.
Käpad : Nagu esikäpad. Lisavarbaid esineda ei tohi.

LIIKUMINE :
Jalad liiguvad jõuliselt ja paralleelselt, hea tagajala tõukega. Kõrgele tõstetud tantsisklev esisamm ja küliskäik on viga.

KARVKATE :
KARV :
Karva struktuur : Brüsseli grifoonil ja belgia grifoonil on karm karv koos alusvillaga. Karv on loomupäraselt karm, kergelt laines, mitte lokkiv, ja seda tuleb trimmida. Karv peab olema nii pikk, et selle struktuuri oleks võimalik hinnata. Liiga pikk karv rikub silueti ja pole seepärast
taotluslik. Siidine või villav karv on tõsine viga. Väike brabandi grifoon on lühikarvaline. Tema karv on jäik, siledalt liibuv ja läikiv, kõige enam 2 cm pikkusega. Ehiskarv peas : Grifoonidel algab ehiskarv (lõua- ja mokahabe) juba silma-nina-joonelt ja ulatub ühest kõrvast teiseni, kusjuures koon ja põsed on kaetud tiheda karvaga, mis on pikem kui ülejäänud keha karvkate.
Silmade kohal on karv pikem kui ülejäänud karv otsmikul ning moodustab kulmupuhmad.

VÄRVUS :
Griffon Bruxellois : Punane, punakas ; lubatud on must looritus pea pikemas ehiskarvas.
Griffon Belge : Must, must piirdega. Piirdemärgised peavad olema selgepiirilised ning ühetaoliselt
sügavatoonilist värvi. Need esinevad esijalgadel käppadest kuni randmeliigesteni, tagajalgadel käppadest
kuni kannaliigesteni ja sisepinnal ulatudes piki jalga üles. Märgised on ka rinnal, põskedel, kurgualuses, silmade kohal, kõrvade sisepinnal, saba all ja päraümbruses. Must võib olla segunenud punakaspruuniga, mis on lubatud, kuigi puhas must ja piirdemärgistega must on
eelistatumad.
Petit Brabançon : Tema puhul on lubatud samad värvused, mis grifoonidel. Tal on must mask. Hall või
terashall varjund eakamate koerte maskis ei ole karistatav.
Kõigil kolmel tõul on lubatud üksikud valged karvad rinnal, kuid see ei ole taotluslik.

KEHAKAAL :
Jääb vahemikku 3,5 ja 6 kg.




Sind võib huvitada veel:


Tagasi