Broholmer

Broholmer arvatakse olevat väga vana tőug. Tema ajalugu ulatub viikingite aega, kes ilmselt tőid oma vallutusretkedelt Inglismaale mastiffi Skandinaaviasse kaasa. Väljakaevamised on tőestanud, et viikingitel oli tőepoolest kahe tüüpi koeri - levinumad špits-tüüpi koerad ja harvemad, suured ja massiivsed moloss-tüüpi koerad.

1886. aastal toimus Taani esimene koertenäitus ja kirjutati esimene Broholmeri standard. Sama standardit aktsepteeris FCI 1982. aastal, 96 aastat hiljem. Kuid enne seda jőudis Broholmer (peaaegu) välja surra. Viimane registreeritud Broholmer oli aastast 1939, üksikud sugupuud lähevad mitteametlikult 1956. aastani välja.

Siiski, kui 1940. aastal oli veel üks teadaolev Broholmeri-kasvataja, siis peale II Maailmasőda ei olnud neid enam ühtegi ja tőug kuulutati väljasurnuks.1974. aastal, tänu őnnelike juhuste kokkusattumisele algas Broholmeri taaselustamine. Moodustati tőuühing, kes väga rangete reeglitega kontrollib siiani Broholmerite müüki, näitustel osalemist jne.

Broholmerit kasutati valduste kaitsmiseks ja seltsikoerana, samuti karjade kaitseks. Suurtele aristokraatlikele koertele omaselt oli Broholmer tuntud ka kui 'lihunikukoer' -- lihunik oli lihtrahva seas ainus, kes jőudis nii suurt koera vaevata ülal pidada. Broholmerot kasutati tőenäoliselt ka metseajahil, kuid täpsem tőestusmaterjal selle kohta puudub.

Broholmer on rahulik, heatujuline, sőbralik, kuid samas tähelepanelik koer. Broholmer on ka väga enesekindel koer. Broholmer suudab ise situatsiooni analüüsida ja käituda ka vastavalt, seepärast sobib ta hästi valvekoeraks (Pőhjendamatut agressiivsust loetakse tema juures veaks).Ta on hästi treenitav ja talle meeldib peremehele meele järele olla.

Broholmerile ei meeldi olla üksi, ta tahab pere lähistel. Oma perekonna eest seisab ta kartmatult, lastega saab hästi läbi ja ka teised pere loomad ei pea teda kartma.