Eesti hagijasEesti hagijas on aretatud kohalike hagijate ristamise teel Beagle, Inglise rebasehagijaga (foxhound), Šveitsi hagijaga (Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), Luzerni hagijaga (Luzernen laufhund) ja Berni hagijaga (Dreifarbiger Berner Laufhund).

Kogu aretustööd mőjutas see, et ennesőja aegses Eestis oli keelatud jahipidamine hagijatega, kelle turjakőrgus oli üle 45 cm. 1954. aastal viibis Eestis spetsiaalne komisjon, kes vaatas üle 648 koera kohta esitatud materjalid ja uue hagijatőu standardi kirjelduse, hindas koeri jahikatsetel ning ülevaatusel. 27. detsembril 1954.a. kinnitas NSVL Pőllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsealade ja Jahimajanduse Peavalitsus uue tőu - "Eesti hagijas". Eesti Kennelliit kinnitas Eesti hagija tőustandardi 4. 06. 1998.a. ning alustati tööd tőu tunnustamiseks FCI poolt.

Eesti hagijas on keskmist kasvu, tugeva ja kuiva kehaehitusega. Turja kőrgus on isastel 45-52 cm, emastel 3 cm madalam. Ülekaalus on mustalaiguline kőrbpiirdega värvus (kolmevärviline). Lubatud on ka halli, punase, ja kollaselaiguline ning must karvkate, kusjuures koon ja käpad on valged.

Tõustandard

PÄRITOLU: Eesti

KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI KINNITAMISE AEG: 08.11.2007

KASUTUS:
Jänest, rebast ja ka ilvest ajav jahikoer.

F.C.I. POOLT TUNNUSTAMATA TÕUG.

SOOVITAV KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 6 – Hagijad, jäljekoerad ja sugulastõud
Alarühm 6.1.2 – keskmist kasvu hagijad
Töökatsetega.

AJALOOLINE LÜHIÜLEVAADE:
Eesti Vabariigis 1938.aastal ilmunud Jahinduse käsiraamatu (väljaandja Riigimaade ja Metsade Valitus, autor Franz Reindolf) andmeil ning samal aastal avaldatud Eesti Kennelklubi tõuraamatu kannete põhjal ei esinenud selle ajani Eestis oma kohalikku hagijatõugu. Ajujahis kasutatavad hagijad (tõuraamatus 43 looma nr-d 245 – 398) olid tõuliselt määratlemata ning nende populatsioonis esines peamiselt  šveitsi (helveetsia) hagijaid, beagle’t kui ka saksa brake ning taksbrakke. 1942.aastal avaldatud “Jahimehekatsete küsimusi ja vastuseid” (Edgar Vester) jaotatakse Eestis kasutatavad hagijatüübid kõrgejalgseteks (kostroma, poola ja inglise hagijad) ning madalajalgseteks (šveitsi hagijad, beagle’d, taksbrakid). Sel perioodil otsustati hakata rõhku panema sõralisi mitte ohustava, väiksemakasvulise ning aeglasemalt jälge ajava tüübi eelistamisele, kuid sõjakeerises hävis kahjuks suurem osa tõumaterjalist.
Aastatel 1947 kuni 1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat, seal hulgas nii erinevat tõugu puhtatõulisi, ristandeid kui ka tõutuid koeri. 1954. aasta septembriks selgitati välja 48 suhteliselt ühetüübilist väikesekasvulist isendit, kes esitati 24.-26.oktoobril 1954 vastavale spetsialistide komisjonile hindamiseks. Samaks ajaks oli Sergei Smelkovi poolt koostatud ka uue hagijatõu standardi projekt ning olemasoleva materjaliga alustati juba aretust ning tõug sai nimetuse “eesti hagijas”. Riiklik kinnitus tõustandardile anti Nõukogude Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsepiirkondade ja Jahimajanduse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga nr 161 (27.12.1954) ning algupärane standard avaldati vene keeles.
Praeguseks on see väikesekasvuline, visa tööstiiliga ja kõlava ajukilkega tõug eriti populaarne Venemaa Euroopa-osas, kuid teda kasutatakse ja tuntakse ka Läänemere idakaldal ning Soomes.

ÜLDILME:
Kolmevärviline, harvem kahevärviline, mõõduka kasvuga, selgelt turjakõrgusest pikema kerega proportsionaalne koer, tüübilt tugev-kuiva kehaehitusega. Hästi arenenud lihastiku ja tugeva luustikuga. Hästi vastupidavad käpad ja tugev jahikirg tagavad tulemusliku töö uluki otsingul ja ajamisel rasketes maastikutingimustes, valge põhivärv teeb maastikul töötava koera kergesti märgatavaks ning kõlav hääl aitab tema asukohta määrata pika vahemaa tagant. Koeral on selgelt väljendunud sootüüp.

TÄHTSAIMAD PROPORTSIOONID:
Formaadi indeks
Isastel    108-110,
Emastel  110-112.

KÄITUMINE ja ISELOOM:
Käitumine tasakaalukas, elav ja sõbralik.

PEA
Pea moodustab pealtvaates tagant laiema ja koonu suunas veidi aheneva tömbi kiilu kuju.

PEAPIIRKOND:
Koljuosa: Mõõduka laiusega, kumerate piirjoontega. Kulmukaared hästi arenenud kuid mitte kõrged.
Üleminek laubalt koonule: Mõõdukalt väljendunud, mitte aga järsk.

NÄOPIIRKOND:
Ninapeegel: Ninapeegel on lai, täismust. Kollaste või kollakaspunaste laikudega koertel lubatud ka heledam ninapeegel.
Koon: Koonuosa on pikk, sirge ja proportsionaalne koljuosaga.
Põsed: Põsed on kumeruseta, suhteliselt kuivad.
Mokad: Mokad on kuivad, tihedalt koonule liibuvad, ei ripu ega moodusta kurde suunurgas. Mokaservad on täies ulatuses pigmenteerunud.
Hambad ja hambumus: Hambad on valged, suured, hambumus kääritaoline. Lõualuud on normaalselt arenenud ja 42 hambaga täiskomplekstse kääritaolise hambumusega, mille puhul ülemised lõikehambad asetsevad tihedalt alumiste lõikehammaste ees ja hambad väljuvad lõualuust otse. Lõikehammaste kulumisest vanusega tekkinud  otsehambumus on ebasoovitav.
Silmad: Veidi viltuse asetusega, tumepruunid, tumedate lauservadega.
Kõrvad: Õhukesed, rippuvad, keskmisele kõrgusele kinnitunud, tihedalt põskedele liibuvad, ümarate servadega, kaetud lühikese karvaga. Ninapeegli suunas tõmmatult ulatuvad umbes koonu keskele.

KAEL:
Keskmise asetusega ja keskmise pikkusega, ümara läbilõikega, lihaseline, kaetud kuiva, voltideta nahaga.

KERE:
Turi: Üle seljajoone ulatuv.
Selg: Sirge, lai, lihaseline.
Nimme (lanne): Lühike, lai, kumer, lihaseline.
Laudjas: Lai, keskmise pikkusega, lihaseline, libajalt kaldu.
Rindkere: Ovaalne, pikk ja mahukas, ulatub küünarnukkideni. Hästiarenenud ebaroietega.
Alajoon ja kõht: Rindkere ulatub võimalikult pikalt taha, kõhujoon on vaid veidi tõusev.

SABA:
Saablikujuline, tüvest jäme, tipu suunas veidi ahenev. Ulatub kuni kannaliigeseni. Liikumisel elav ja ei tohi tüveosast tõusta seljajoonest kõrgemale.

JÄSEMED

ESIJÄSEMED:
Kuivad, tugevaluulised ja lihaselised. Eestvaates sirged ja paralleelsed. Esijalgade pikkus moodustab umbes 50% koera turjakõrgusest. Õlaliigese nurk on 115-120°.
Küünarliigesed: tugevad ja tihedalt kerele liibuvad, mitte sisse- ega väljapöördunud, vaid kindlalt tahapoole suunatud.
Küünarvarred: Küünarvarred on keskmise pikkusega, kehaehitusega proportsionaalselt jämedad, täiesti sirged ja läbilõikelt ovaalsed.
Kämblad: Laiad, nõtked ja peaaegu püstise asetusega.

TAGAJÄSEMED:
Kuivad, tugevaluulised ja lihaselised. Tagantvaates sirged ja paralleelsed, hästiarenenud liigesenurkadega.
Reied ja sääred: Reied ja sääred on ligikaudu ühepikkused.
Põlved: Põlveliigesed on tugevad, vaid mõõdukate nurkadega ning liikumisel ei pöördu sisse- ega väljapoole.
Pöiad: Pöiad on keskmise pikkusega, hästi tugevad, püstised.

KÄPAD:
Kumerad, ovaalsed, tihedalt kooshoiduvate varvastega. Küüned on allapoole suunatud. Küüned ja käpapadjandid on tugevad.

LIIKUMINE:
Hea tõukega, vaba, sirgjooneline, sujuv ja nõtke.

NAHK:
Nahk on tihke, elastne, voltideta.

KARVKATE:
Karv: Kattekarv on lühike, ühtlane, karm ja läikiv. Alusvill mõõdukas. Saba on kogu pikkuses kaetud ühtlase tiheda karvaga ning näib seetõttu jämedana. Sabatipus karv mõnevõrra lühem.
Värvus: Tüüpiliseks värvuseks on mustakirju ruugete märgistega (kolmevärviline). Laikude suurus pole määratletud. Lubatud on ka kollase- kuni kollakaspunasekirju (kahevärviline). Värvijoonise moodustavad valgel põhjal must või kollane kuni pruun mantel või erisuurused laigud koos soojatoonilise punaruuge piirdega või ilma. Valget esineb peas, kaela alapoolel, ees- ja alarinnal koos kõhualusega, ning valged peavad olema kõik jalad ja sabatipp. Kõik värvid peavad olema võimalikult kirkad.



Märksõnad:

Tagasi