Nagu Gascogne'i sinised hagijad, on ka Gascogne'i hagijas pärit Prantsusmaalt, Saintongeois'i maakonnast, kus neid kasutatakse jahikoertena. Ka oma kodumaal on see tõug vähelevinud.
Tegu on küllaltki noore tőuga, tema aretamisele pani aluse 19 sajandil Joseph de Cararayon-Latourc. Tõu jahiloomadeks olid algul peamiselt metskitsed, aga praegu kasutatakse neid hirve, rebase ja metssea jahil. Väikest gascogne'i hagijat kasutatakse küülikute ja jäneste jahil.
Gascognei hagijas on iseloomult kiindunud, lojaalne, vähenőudlik, vaikne, sőbralik ja rahulik. Kőikide inimeste, laste ja loomadega saab suurepäraselt läbi, agressiivsus puudub.
See tõug on suursuguse ja elegantse välimusega. Pea on rõhutatud kuklakühmuga, pikergune, ninaselg sirge või kergelt kongus, must, suur ninapeegel, mokad kuivad.
Silmad on tume kastanpruuni värvi, kõrvad asetsevad üsna kaugel kolba tagaosas, on pehmed ja õhukesed, ulatuvad ninaotsani.
Kael on keskmise pikkusega, jõuline aga mitte jäme, võib esineda väike kaelalott.
Keha: sügav ja mahukas rinnakorv, tugev ja sirge selg. Kergelt kumerdunud ja hästi lihaseline nimmeosa, kergelt ülespoole hoiduv kõhujoon.
Jäsemed on hea luustikuga, sirged esijalad, hea nurga all ning paralleelsed esi- ja tagajalad, tugev lihaskond, madalad kannad.
Käpad on ovaalsed, hästi koondunud, painduvad mõhnad. Saba asetseb seljajoone pikendusel, hoiab saablikujuliselt.
Suure Gascognei hagija turjakőrgus on 62-72 cm, Väikese Gascognei hagija turjakőrgus on 50-58 cm.
Karvkate on lühike, sile. Põhivärvus valge, mustade ja kollaste märkidega. Mõnedel koertel on "mantel". Sageli paikneb pea mõlemal poolel kaks laiku, mis katavad kõrvu ning ümbritsevad silmi. Üleminek musta ja valge vahel peab olema tan-värvi ja peale selle leidub tan-värvi laike ka silmade kohal. Sääre tagaosas esineb "metskitsevärvi" laik. Seda nimetatakse tõu aadlitunnuseks.
Tagasi
