13 November 2008
Tartu lähedal Roiul elav mees meisterdas oma halvatud tagakehaga koerale omalaadse ratasvankri, mis lubab kutsul nüüd taas küla vahel ringi lipata, kirjutab Tartu Ekspress.
Traagiline õnnetus juhtus koeraga täpselt aasta tagasi novembris, kui pisike karjakrants Bruno ühel õhtul ootamatult kauaks õue jooksma oli jäänud.
„Tal oli parasjagu jooksuaeg, aga kuna tal oli üks kindel sõbranna, kellega nad koos jalutasid, siis me ei muretsenud," kirjeldab aastatagust õhtut Olga Jurova. Õhtu aga venis ning Brunot ei tulnud. Lõpuks oli naabripoiss see, kes tuli Olgale ja Peetrile ütlema, et koer lamab maja ees.
„Ma läksin siis alla vaatama, et mis viga, ja pilt oli ikka üsna kole. Koer oli tagant üleni verine ja jalad enam ei liikunud, aga ta oli ikka suutnud maja juurde roomata. Viisime ta siis kohe arsti juurde, aga arst ütles, et siin pole enam võimalik millegagi aidata ja pakkus, et võib koera süstiga magama panna," meenutab Peeter Jurov õnnetust, kui selgus, et kutsul on segroog murdunud.
Praeguseks juba 14 aastat Peetri ja Olga juures elanud pruuni-musta-valgekirjust neljajalgsest sõbrast ei suutnud kumbki lahkuda ning magamapanekust loobuti. Seejärel pakkus arst Peetrile, et tehku ta koerale rattad alla.
Nüüd käibki koer, rattad all, iga päev väljas. Tund aega hommikul ja tund õhtul. "Alguses küll vaatas, et mis asja te mulle külge panite, aga paari päevaga harjus juba täiesti ära. Ta tundis, et nii saab ikka kiiremini liikuda. Muidu lohistas ennast ainult mööda põrandat," räägib Olga, kes töötab ise Sillaotsa põhikoolis päevatädina.
Vaata ka Reporteri videot.
„Tal oli parasjagu jooksuaeg, aga kuna tal oli üks kindel sõbranna, kellega nad koos jalutasid, siis me ei muretsenud," kirjeldab aastatagust õhtut Olga Jurova. Õhtu aga venis ning Brunot ei tulnud. Lõpuks oli naabripoiss see, kes tuli Olgale ja Peetrile ütlema, et koer lamab maja ees.
„Ma läksin siis alla vaatama, et mis viga, ja pilt oli ikka üsna kole. Koer oli tagant üleni verine ja jalad enam ei liikunud, aga ta oli ikka suutnud maja juurde roomata. Viisime ta siis kohe arsti juurde, aga arst ütles, et siin pole enam võimalik millegagi aidata ja pakkus, et võib koera süstiga magama panna," meenutab Peeter Jurov õnnetust, kui selgus, et kutsul on segroog murdunud.
Praeguseks juba 14 aastat Peetri ja Olga juures elanud pruuni-musta-valgekirjust neljajalgsest sõbrast ei suutnud kumbki lahkuda ning magamapanekust loobuti. Seejärel pakkus arst Peetrile, et tehku ta koerale rattad alla.
Nüüd käibki koer, rattad all, iga päev väljas. Tund aega hommikul ja tund õhtul. "Alguses küll vaatas, et mis asja te mulle külge panite, aga paari päevaga harjus juba täiesti ära. Ta tundis, et nii saab ikka kiiremini liikuda. Muidu lohistas ennast ainult mööda põrandat," räägib Olga, kes töötab ise Sillaotsa põhikoolis päevatädina.
Vaata ka Reporteri videot.
Tagasi
