Hamiltoni hagijas on üks Rootsi rahvustõugudest.
Hamiltoni hagija aretas Rootsi Kennelliidu looja, krahv A.P. Hamilton. Tõu aretusel kasutas ta holsteini algupära hagijaid, hiljem Šveitsi hagijat, jänesehagijaid ja inglise rebasehagijat. Tema eesmärgiks oli aretada jahikoer, kes taluks Rootsi ilmastikku.Oma kodumaal on hamiltoni hagijas kõige arvukamalt esindatud koeratõug.
Hamiltoni hagijad töötavad üksinda, mitte karjas, neid kasutatakse peamiselt rebase- ja jänesejahil.
Hamiltoni hagijas on iseloomult truu, sőbralik, perekonda kiindunud. Ta on töökas ja sőnakuulelik. Lastega ja teiste koertega on tal läbisaamine hea. Ta on sotsiaalne, vajab palju liikumist, sobib aktiivsele inimesele.
Hamiltoni hagijas on ristkülikukujuline, tugev ja vastupidav jahikoer.
Pea on pikergune, kuiv, pealagi veidi kumer ja parajalt lame, kuklakühm aimatav. Üleminek otsmikult koonule on rõhutatud. Koon on tugev ja pikk, sirge ninaseljaga, mis on paralleelne peaga. Ninapeegel on must, mokad täidlased ja kuivad.
Silmad on tumepruunid, rahuliku sõbraliku pilguga. Kõrva asetsevad üsna kõrgel ja on piki põski alla rippuvad.
Hambumus: käärhambumus
Kael: pikk, kuiv ja tugev.
Keha: keskmise pikkusega, tugeva seljaga, Sügav ja pikk rinnakorv, roided mõõdukalt kaardunud. Pisut ettepoole hoiduv kõhujoon.
Jäsemed: abaluu ja õlavars on hea nurga all, esijalad on sirged ja paralleelsed, hea luustikuga. Tagajalad paralleelsed, põlve- ja kannaliigesed hea nurga all, reied on lihaselised, pöid lühike, maa suhtes ristiasetsev. Käpad on tugevad, ettepoole suunduvad, kompaktsed varbad. Hästi arenenud ja kõvad mõhnad.
Saba on kinnitunud seljajoone jätkuna, hoidub sirgelt ja uhkelt saablikujuliselt.
Hamiltoni hagijas on keskmist kasvu, turjakőrgus: isase koera ideaalkõrgus 57 cm, emasel 53 cm.
Karvkate on lühike, liibuv, sile, pehme alusvillaga. Värvuselt kolmevärviline, nn hagijavärvid - turi, küljed, saba ülemine osa ja selg on mustad, koonul, rinnaesisel, kaela all, saba otsas ja käppadel valget.
Tõustandard:
PÄRITOLUMAA: Rootsi.
KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE KUUPÄEV: 17.07.1997.
KASUTUS: Haukumisega jahisaagist märku andev hagijas. Kasutatakse jäneste ja rebaste jahil. Ei sobi karjas töötamiseks ega hirvejahiks.
FCI KLASSIFIKATSIOON: Rühm 6: Hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud. Alarühm 1.2: Keskmisekasvulised hagijad. Töökatsetega.
LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST Hagijaid on Rootsis peetud juba alates 16. sajandist, ent nende kasutamine jahil oli kuni 1789. aastani kuningliku perekonna ja aadli privileeg. Talupoegadele kehtestatud jahikeeld tühistati alles 18. sajandi lõpus. Varem vaid aadelkonnas peetud hagijad said seejärel laiemalt tuntuks ning nende pidamine levis kiiresti. Hamiltoni hagija eelkäijateks peetakse Lõuna-Saksamaalt ja Šveitsist pärit hagijaid, ent neis on ka rebasekoerte ning harjerite verd. 1886. aastal peetud Rootsi esimesel koertenäitusel oli esindatud lausa 189 hagijat. Nende seas olid ka isane ja emane nimedega Pang ja Stella, kelle omanikuks oli krahv Adolf Patrik Hamilton. Seda paari peetaksegi Hamiltoni hagija esivanemateks. Enne seda tunti seda tõugu rootsi hagija nime all. Hamiltoni hagijaks nimetati tõug 1921. aastal tõu aretaja ning Rootsi Kennelliidu asutaja krahv A.P. Hamiltoni auks.
ÜLDMULJE: Heade proportsioonidega. Jätab tugeva ja vastupidava mulje. Ei ole raskepärane. Kolmevärviline. Erinevused isaste ja emaste koerte vahel peavad olema selgelt väljendunud.
TÄHTSAD PROPORTSIOONID: Ristkülikukujuline kere.
KÄITUMINE/ISELOOM: Sõbralik ja tasakaalukas.
PEA: Üsna pikliku kujuga. KOLJUPIIRKOND: Kolju: Kolju on pisut kumer ning mõõduka laiusega. Üleminek laubalt koonule: Hästi märgatav, ent mitte liiga tugevalt väljendunud.
NÄOPIIRKOND: Ninapeegel: Ninapeegel on alati must. Hästi arenenud ning suurte ninasõõrmetega. Koon: Koon on pikk, tugev ning peaaegu ristkülikukujuline. Koonuselg on sirge ning kolju joonega paralleelne. Vahemaa kuklakühmust laubalõikeni on võrdne laubalõike ja ninapeegli vahelise vahemaaga. Mokad: Ülemised mokad on üsna peenikesed ning pingul, kenasti kumerdunud ning mitte liiga rippuvad. Isastel peavad mokad olema paremini väljendunud kui emastel. Põsed: Lihaselised põsed. Lõuad/hambad: Käärhambumus. Tugevad ja hästi arenenud hambad. Silmad: Tumepruunid, rahuliku ilmega. Kõrvad: Üsna kõrge asetusega. Ettepoole sirgeks tõmmatuna ei ulatu kõrvatipud koonu keskosani. Kõrvad võivad valvelolekus vaid pisut kõrgemale tõusta. Pehmed, ripuvad pea lähedal, kõrva esikülg ei ole väljapoole pööratud.
KAEL: Pikk, jõuline ning hästi õlgadele kinnitunud. Nahk kaelal on pehme ning liibuv. Isastel peab olema ülajoon selgelt väljendunud kumerusega.
KERE: Turi: Turi on hästi väljendunud. Selg: Selg on ühtlane ja jõuline. Nimme: Nimme on lihaseline ja pisut kaarduv. Laudjas: Laudjas on kerge kaldega, pikk ning lai. Rindkere: Rindkere on sügav, pikk, hästi arenenud ning ulatub küünarnukkideni. Mõõdukalt kaardunud roided. Alajoon ja kõht: Kõhujoon on vaid pisut üles tõmmatud. SABA: Seljaga ühel joonel. Sirge või kergelt saablikujuliselt kaarduv. Sabatüvi on jäme ning otsa suunas läheb saba peenemaks. Ulatub kannani. Liikumisel ei kanta saba eelistatult seljajoonest kõrgemal.
JÄSEMED
ESIJÄSEMED: Üldmulje: Tugeva luustikuga, mis on ülejäänud koeraga heas tasakaalus. Eestvaates sirged ja paralleelsed. Õlad: Õlad on pikad, lihaselised ja hästi tahapoole suunatud. Asuvad kere lähedal. Õlavarred: Õlavarred on pikad ning moodustavad õlaga täisnurga. Küünarnukid: Hoitakse kere lähedal ning ei ole rinnakorvi all nähtavad. Kämblad (randmed): Vetruvad. Moodustavad küünarvarrega väikese nurga. Esikäpad: Ovaalse kujuga, hästi kaardunud ning lähestikku asetsevate varvastega.
TAGAJÄSEMED: Üldmulje: Tagantvaates tugevad ja paralleelsed. Reied: Lihased on hästi arenenud. Reied küljelt vaadatuna laiad. Põlveliigesed: Hästi nurgitunud. Kannaliigesed: Hästi nurgitunud. Pöiad: Lühikesed, kuivad ja sirged. Tagakäpad: Samasugused nagu esikäpad, lisavarbad on ebasoovitavad. KÕNNAK/LIIKUMINE: Paralleelne, tugev ning ulatuslik.
KARVKATE: Karm, mitte väga lühike, kerele liibuv. Pea peal, kõrvadel ning jalgade esikülgedel peab karv olema lühike ja sile. Saba all ning reite tagakülgedel on pealiskarv üsna pikk, ent ei moodusta narmaid. VÄRVUS: Kolmevärviline. Kaela ülaosa, selg, küljed ning saba pealmine pool on mustad. Pea, kõrvad ja jalad, kaela küljed, alakeha ning saba on pruunid. Pruun värvus võib varieeruda kuldsest kuni rikkalike ning sügavate punakaspruunide toonideni. Valge lauk koonul, kaela üla- ja alaosas, rinnal, sabaotsas ning jalgade alumises osas. Lisaks on valged ka käpad.
KÕRGUS: Turja kõrgus: Isastel 53-61 cm; ideaalne turja kõrgus 57 cm (22,5 tolli). Emastel 49-57 cm; ideaalne turja kõrgus 53 cm (21 tolli).
VEAD: Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning nende tõsiduse hindamisel tuleb arvestada konkreetse kõrvalekalde ulatust ning võimalikku mõju koera tervisele ja heaolule. • Puudulikult väljendunud sootüüp. • Lai kolju, esiletungiv kuklakühm. • Lühike või terava otsaga koon. Pealt nõgus ehk kausikujuline koon. • Rasked põsed. • Heledad silmad. • Üle- või alahambumus, tanghambumus. • Nõrk selg. • Lühike ja järsk laudjas. • Seljajoonest kõrgemal kantud saba. • Järsu kaldega abaluud. • Piiratud tagajalgade liikumine. • Segatud must ja pruun värvus. • Alakeha, õlgu ja reisi katvad tugevad mustad märgised. • Standardis kehtestatust erinevad valged märgised. • Kahevärvilisus (kollane-valge, must-valge, must-pruun). Domineerib üks lubatud kolmest värvusest.
DISKVALIFITSEERIVAD VEAD: • Ükskõiksus. • Väga suur üle- või alahambumus. • Turja kõrgus on lubatud vahemikust kõrgem või madalam. Füüsiliste ja käitumuslike kõrvalekalletega koerad diskvalifitseeritakse. NB! Isastel koertel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.
Tagasi
