Kuigi enamik koertest hakkab haukuma märgates või kohtudes millegi ebatavalisena, on osad koeratõud palju valvsamad ning territooriumitundlikumad kui teised.
Esimene koerte kodustamine algaski arvatavasti selliste hundikutsikate aretamisest, kes olid häälekad ja kelles oli potensiaali töötada valvuritena.
Valvekoerte ülesanne on häiresignaali andmine, nende hääl peab olema vali, ning nad peavad olema valvsad ja tähelepanelikud ümbruse suhtes.
Parimad koerad haukuvateks valvekoerteks on: rottweiler, saksa lambakoer, šoti terjer, westhighlandi terjer, kääbusnautser, yorkshire´i terjer, cairni terjer, chihuahua, airedale terjer, suur puudel, bostoni terjer, shih tzu, taksid, siiditerjer ja foksterjerid.
Uuringute järgi on kõige vähem haukuvad koerad: verekoer, newfoundlandi koer, bernhardiin, basset, inglise buldog, vana-inglise lambakoer, clumberspanjel, mops, iiri hundikoer.
Kogu ajaloo vältel on koeri kasutatud ka kaitsekoertena. Kaitsekoerte ülesanne on aga juba sekkuda füüsiliselt, kui sissetungija siseneb tema valdustesse või ründab tema karja. Kaitsekoer on agressiivne kõikide võõraste suhtes, kes tema territooriumile sisenevad, nad on juba iseloomult umbusklikud. Ta võib rünnata, kui teda provotseerida, kuid tavaliselt ta siiski uriseb ja võtab agressiivse positsiooni. On koeri, kes ründavad spontaanselt, on koeri, kes ründavad käsu peale.
Tuleb meeles pidada, et kaitsekoerad vajavad dresseerimist, et agressiooni õigesti suunata. Seega sellised tõud ei sobi igaühele.
Sõjakoeri kasutasid juba muistsed egiplased ja roomlased, eelistatud olid mastifid. Nad on suured jõulised koerad, Molossia koer kaalus umbes 140 kg ja oli tuntud oma agressiivsete kalduvuste poolest. Nad kandsid ogalisi soomusrüid, et kiskuda lõhki hobuseid või jalaväelasi. Mõned kandsid seljale kinnitatud odasid, nad olid treenitud jooksma kallale hobustele või meestele. Mõned koerad kandsid oma seljal anumaid põleva vaiguga, ning nad pidid jooksma hobuste all.
Teises maailmasõjas kasutati rohkem kui kahtesadat tuhandet koera. Nad teenisid vahipostil ja kaitses, töötasid sõnumitoojatena, neid kaasati otsimis- ja päästetöödel.
Kaitsekoeratõud on massiivsed ja füüsiliselt tugevad ning vastupidavad, nad peavad olema julged, kartmatud. Kui valvekoeraks sobib ka chihuahua, siis kaitsekoerana teda kasutada ei saa liiga väikese massi tõttu. Kaitsekoera põhiline funktsioon on ju hirmutada.
Kõige efektiivsemad kaitsekoerad on: bullmastif, dobermann, rotweiler, komondor, puli, suuršnautser, saksa lambakoer, rhodesia ridgeback, tšehhoslovakkia tšuvatš, chow chow, mastifid ja belgia lambakoerad.
On olemas ka kaitsekoerte tõuge, kes on tuntud oma valmisoleku poolest inimesi rünnata. Need on nn võitlevad tõud, nagu argentiina dogi, fila brasileiro, mallorca mastif, tosa inu, napoli mastif, kanaari dogi, cane corso jne.
Esimene koerte kodustamine algaski arvatavasti selliste hundikutsikate aretamisest, kes olid häälekad ja kelles oli potensiaali töötada valvuritena.
Valvekoerte ülesanne on häiresignaali andmine, nende hääl peab olema vali, ning nad peavad olema valvsad ja tähelepanelikud ümbruse suhtes.
Parimad koerad haukuvateks valvekoerteks on: rottweiler, saksa lambakoer, šoti terjer, westhighlandi terjer, kääbusnautser, yorkshire´i terjer, cairni terjer, chihuahua, airedale terjer, suur puudel, bostoni terjer, shih tzu, taksid, siiditerjer ja foksterjerid.
Uuringute järgi on kõige vähem haukuvad koerad: verekoer, newfoundlandi koer, bernhardiin, basset, inglise buldog, vana-inglise lambakoer, clumberspanjel, mops, iiri hundikoer.
Kogu ajaloo vältel on koeri kasutatud ka kaitsekoertena. Kaitsekoerte ülesanne on aga juba sekkuda füüsiliselt, kui sissetungija siseneb tema valdustesse või ründab tema karja. Kaitsekoer on agressiivne kõikide võõraste suhtes, kes tema territooriumile sisenevad, nad on juba iseloomult umbusklikud. Ta võib rünnata, kui teda provotseerida, kuid tavaliselt ta siiski uriseb ja võtab agressiivse positsiooni. On koeri, kes ründavad spontaanselt, on koeri, kes ründavad käsu peale.
Tuleb meeles pidada, et kaitsekoerad vajavad dresseerimist, et agressiooni õigesti suunata. Seega sellised tõud ei sobi igaühele.
Sõjakoeri kasutasid juba muistsed egiplased ja roomlased, eelistatud olid mastifid. Nad on suured jõulised koerad, Molossia koer kaalus umbes 140 kg ja oli tuntud oma agressiivsete kalduvuste poolest. Nad kandsid ogalisi soomusrüid, et kiskuda lõhki hobuseid või jalaväelasi. Mõned kandsid seljale kinnitatud odasid, nad olid treenitud jooksma kallale hobustele või meestele. Mõned koerad kandsid oma seljal anumaid põleva vaiguga, ning nad pidid jooksma hobuste all.
Teises maailmasõjas kasutati rohkem kui kahtesadat tuhandet koera. Nad teenisid vahipostil ja kaitses, töötasid sõnumitoojatena, neid kaasati otsimis- ja päästetöödel.
Kaitsekoeratõud on massiivsed ja füüsiliselt tugevad ning vastupidavad, nad peavad olema julged, kartmatud. Kui valvekoeraks sobib ka chihuahua, siis kaitsekoerana teda kasutada ei saa liiga väikese massi tõttu. Kaitsekoera põhiline funktsioon on ju hirmutada.
Kõige efektiivsemad kaitsekoerad on: bullmastif, dobermann, rotweiler, komondor, puli, suuršnautser, saksa lambakoer, rhodesia ridgeback, tšehhoslovakkia tšuvatš, chow chow, mastifid ja belgia lambakoerad.
On olemas ka kaitsekoerte tõuge, kes on tuntud oma valmisoleku poolest inimesi rünnata. Need on nn võitlevad tõud, nagu argentiina dogi, fila brasileiro, mallorca mastif, tosa inu, napoli mastif, kanaari dogi, cane corso jne.
Märksõnad:
Tagasi
