Vananemise mõjud
Kui koer hakkab vanaks jääma, võib juhtuda, et tema mälu, kuulmine, nägemine, õppimis- ja/või tähelepanuvõime halvenevad. Sellega võib kaasneda koera unetsükli häirumine, aktiivsuse kasv või kahanemine ning varem omandatu ununemine. Samuti suureneb ärevusprobleemide ja agressiivse käitumise oht. Koera suhtumine pereliikmetesse ja teistesse loomadesse võib muutuda, mõni koer muutub külgeklammerdunuks, teine kaotab oma pereliikmete vastu huvi.
Ei tohiks aga arvata, et koer jääb lihtsalt vanaks ning teha pole midagi. Vananemisega kaasnevate muutuste mõistmine aitab kergemini toime tulla võimalike käitumisprobleemidega. Kõige muu kõrval on koera tervise seisukohast väga oluline temaga tegeleda. Tuleks jätkata mängimist, treenimist, ühesõnaga anda talle piisavalt tegevust. Mängides tasub arvestada, et vanem koer on aeglasem.
Kognitiivsed talitlushäired
Allpool on toodud loend muutustest käitumises, mis võivad olla vanusega kaasnevate kognitiivsete talitlushäirete märgiks.
- Peataolek, raskused ruumis orienteerumisel (nt eksib tuttavates kohtades ära)
- Muutused suhetes ja sotsiaalses käitumises (huvipuudus või klammerdumine)
- Aktiivsuse kasv või korduvad, sihitud tegevused (sh nt söögiisu kasv, sage häälitsemine, sihitu liikumine)
- Aktiivsuse vähenemine, ükskõiksus (sh nt vähenenud söögiisu, koer ei reageeri ümbritsevale)
- Ärevus ja suurenenud ärrituvus
- Unetsükli muutused, probleemid magamisega (nt öö ja päev lähevad vahetusse, magab päeval rohkem)
- Hädade tuppa tegemine, juhul kui see varem pole probleem olnud
- Varemõpitu ununemine, koer ei suuda enam õppida või teeb seda varasemast aeglasemini
Muutuste ilmnemisel tuleks esimese asjana pöörduda loomaarsti poole ja teha kindlaks, et muutuse põhjuseks pole mõni muu tervisehäda ja et tegu poleks mõne teise käitumishäirega, mis ei ole vananemisega seotud.
Vanadusega seotud talitlushäirete ravimisel võib veterinaar kasutada erinevaid ravimeid (nt selegeliinhüdrokloriid) ja lisandeid, kuid ravi on ikkagi kõige tõhusam, kui lisaks ravimitele saab koer ka käitumisteraapiat.
Vanadusega seotud käitumisprobleemid
Ärevus, sh üksindusahistus
Vananevate koerte sagedasi probleeme on tundlikkuse suurenemine ja ärrituvus, hirm võõraste loomade ja inimeste ees, millega võib kaasas käia agressiivsus ja üksindusahistus. Üheks ärevuse põhjustajaks on kuulmise halvenemisest tingitud suurem müratundlikkus. Kui koer on hakanud hädasid tuppa tegema, ei tohiks teda kinni panna, sest liikumisruumi piiramine võib ärevust kasvatada.
Kui aga ärevust põhjustab omaniku lahkumine, on tegemist üksindusahistusega. Üksindusahistuse üks sümptomeid ongi häda tuppa tegemine, samuti ulgumine ja niuksumine, mis algab pea pärast üksi jäämist ning ka uste (ja muude väljapääsude) ja nende esiste lõhkumine. Üksindusahistuse all kannatav koer võib keelduda üksi olles söömast. Välja minnes tuleks jälgida koera käitumist ega koera käitumine ärevaks muutu (niuksumine, rahutu liikumine jm).
Võib ka ette tulla, et koer hakkab omaniku magamist pidama üheks lahusolemise vormiks ja ei lase seetõttu omanikul uinuda. Ärevuse puhul on sobiv teraapia tundlikkuse vähendamine ja vastutingimine.
Häälitsemine
Vana koeraga võib probleemiks saada tema häälitsemine, kui see muutub liiga sagedaseks või toimub ebasobival ajal, nt öösiti. Sel võib olla mitmeid põhjuseid: kuulmis- ja kesknärvisüsteemi probleemid, muud kognitiivsed talitlushäired või haigused. Näiteks võib koer kiunuda sagenenud urineerimisvajaduse pärast. Kui muud põhjused on välistatud, peaks omanik vaatama oma reaktsioone koera käitumisele, need võivad häälitsemist soodustada, ja seejärel tuleks vajadusel oma käitumist korrigeerida. Juhul, kui häälitsemisega on probleeme vaid koera üksi jäädes, võib põhjuseks olla üksindusahistus.
Rahutus ja öised ärkamised
Kui koer on hakanud päeval rohkem magama, võib juhtuda, et ta on öösiti aktiivne ja rahutu. Mõni koer võib hakata ülereageerima asjadele, millele ta varem tähelepanu ei osutanud. Sel juhul oleks tarvis leida öise aktiivsuse põhjused.
Siin võib abi olla toonuse tõstmisest. Päeval ja eriti õhtul peaks koeraga piisavalt pikalt jalutama ning tuleks võimaldada stimuleerivaid tegevusi.
Häda tuppa tegemine
Ka siin võib olla tegu enama kui vaid käitumisprobleemiga. Koer võib tuppa pissida erinevate haiguste tõttu, mis pärsivad kontrolli põie või pärasoole üle, samuti liikumisvõimet vähendavad närvi-lihashaigused, ajukasvajad, tajude halvenemine jm. Kui koer teeb tuppa vaid üksi olles, võib probleemi allikaks olla üksindusahistus.
Üheks põhjuseks, miks vana koer hakkab hädasid tuppa tegema, on muutused harjumuspärases elukeskkonnas või päevakavas, sest vanuse kasvades harjuvad koerad muutustega raskemini.
Kui tervisehädad on ravitud, tuleks koera hakata treenima samade meetoditega nagu kutsikagagi. Tasub ka arvestada, et koeral on võib-olla vaja sagedamini väljas käia, sest vajadus pissida on sagenenud.
Destruktiivne käitumine
Vanade koerte destruktiivse käitumise näideteks on pica (mittesöödavate asjade söömine), kraapimine ja kaevamine, kehaosade, asjade või pereliikmete lakkumine ja närimine. Destruktiivse käitumise ilmnemisel tuleks piirata koera ligipääsu kohtadesse, kus see on toimunud ning anda koerale närismiseks uusi, huvitavaid mänguasju.
Hirmud
Vanaduses võivad koerad hakata kartma mürasid (nt müristamist), harvemini ka väljaskäimist või teatud kohti (nt mõnd tuba). Siin on abiks müra maskeerimine taustamuusikaga ja koera säästmine kohtadest ja olukordadest, kus viibimine temas hirmu tekitab.
Sundkäitumine
Sundkäitumine tähendab sihituid ja korduvaid tegusid nagu näiteks saba tagaajamine, enese lakkumine ja närimine. Sundkäitumine võib viia enese vigastamiseni. Häire sagedaseks põhjuseks on konfliktne või ärevusttekitav eluolu, mille tõttu koer leiab endale asendustegevuse, mis võib aja jooksul kompulsiivseks muutuda. Loe lähemalt koerte sundkäitumisest.
Agressiivsus
Agressiivsel võib olla mitmeid põhjuseid. Haigused, mis mõjutavad koera isu, liikuvust, tajusid või hormoone või põhjustavad valu ja ebamugavustunnet võivad kõik põhjustada agressiivsemat käitumist. Muutustele perekonnas – abielu, lahutus, surm, sünd ja ka uued koduloomad – võib järgneda agressiivsuse kasv. Suurem agressiivsus võõraste suhtes võib tuleneda vananemisega kaasnevast tundlikkusest ja ärevusest. Agressiivsuse ravis on õige diagnoos väga oluline, seepärast tasuks kindlasti konsulteerida asjatundjaga, sest tõhus ravi sõltub käitumise konkreetsetest põhjustest. Mõningad haigused võivad käitumise parenemist pärssida (nt tajude halvenemine, mida ei saa ravida) ja sel puhul on parim, mida teha saab, agressiivsust põhjustavate olukordade vältimine.
Tagasi
