Kennel Enthusiastic - dalmaatsia koerad

Minu koeraarmastus on kestnud nii kaua kui ma ennast mäletan. Kuna oma lapsepõlves elasin 2-toalises korteris koos kahe õe ja ema-isaga, siis koera võtmisest jäi ainult helge unistus. Minu ema kardab paaniliselt kõiki loomi, kuid isa seevastu tutvustas mind varakult teatmeteostega LOOMADE ELU ja sealt tekkis üldse igasugune huvi loomade vastu.

Koerast, eriti saksa lambakoerast unistasin terve oma lapsepõlve.

Eks see koeratõug vahepeal vahetus ka, mingi periood meeldis ka ameerika kokker:) Ema ostis mulle 90. alguses SUURE KOERARAAMATU. See oli minu jaoks kui piibel, selged olid sealt kõik tõud, teadsin kuidas koera dresseerida, kõik oli põhjalikult läbi loetud, seal olid isegi õpetused kuidas õpetada jälge, kuidas koer ohtlikke aineid leiab jne.

Lõpuks kui ennast oma ellu olin saanud ja kooli ühikast korterisse kolisin, tekkis võimalus täiesti oma koer võtta. Valik oli iiri setteri ja dalmaatsia koera vahel. Kuna sügisel iiri setteri pesakondi polnud, siis tuli otsus täpilise kasuks:) Sügisel võtsin koera seetõttu et siis sai õppelaenu ja just selle rahaga on minu esimene tõukoer ostetud.

Enne koera majja tulekut lugesin läbi kõik võimalikud materjalid internetist koerte kohta, kutsika kasvatamisest, mismoodi ja kuidas karjasuhteid kehtestada jne. Ma ei piirdunud vaid lugemisega. Kõik see sai ka välja prinditud ja pikkadel õhtutel, kui oma kutsikat veel polnud kätte saanud, ma lugesin materjale väga põhjalikult.

Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Kuna ma olen algusest peale mõelnud (kui oma koera sain), et ma tahan olla tõsine koerainimene koos näituste, võistluste ja kõige muu selle juurde kuuluvaga, polnud kahtlustki, et ma ka kasvatajaks hakkan. Tundsin, et see on just see mida minu hing ihaldab. Teadusliku aretustööga ma veel tegelenud ei ole, kuna esimese pesakonna isa sai valitud siiski minu koera kasvataja poolt.

Kuna dalmaatsia koerad ja nende tulevik on minu jaoks väga  olulised, siis aretusega tegelemine on minu kutsumus. Eestis on aktiivseid dalmaatslaste kasvatajaid päris vähe ja me kõik proovime tõu heaks midagi teha.

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Kennelnimi sündis pingsa mõttetöö tulemusena. Põhilised reeglid olid, et peaks olema suhteliselt neutraalne nimi, mis ka iseloomustaks dalmaatsast, kuid tulevikule mõeldes sobiks ka mõnele teisele tõule (kes teab mida elu toob). Kuna minu esimesed mõttevälgatused olid kõik juba FCI-s registreeritud, siis jäid sõelale ENTHUSIASTIC ja veel kaks nime, kuna see oli mu esimene valik ja FCI-s veel keegi seda registreerinud polnud, siis kinnitatigi see nimi minu nimele. See iseloomustab väga hästi dalmaatslasi.

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Mina pean aretuses oluliseks tõu algupära, st et ei tohiks unustada, milleks see tõug algselt mõeldud oli ja millega tegeles. Dalmaatslase puhul on tegemist aktiivsete koertega, kellega käidi linnujahil (neil on sees pointeri verd), samuti olid nad tõldade saatjad, nad olid kasvatatud ja aretatud läbimaks pikki vahemaid, olema lihaselised, sitked, vastupidavad, kiired, samas pidi olema õiget kasvu, et mahuks tõlla alt läbi jooksma. Dalmaatslased said läbi hobustega, saatsid ratsanikke pikkadel retkedel. Minu koerad teevad seda sama, kui vaja. Hobuseid nad ei karda ja ratsa metsaretki on ette tulnud.

Oluliseks peangi seda, et ei tohiks koeri liiga kõrgeks aretada, samas ei tohi nad liialt massiivsed ja rasked olla. Nende luustik ja lihasmass, kehaehitus peaks olema sobilikud aktiivse elu elamiseks.

Tervis on oluline. Kuigi Tõuühingu poolt pole kehtestatud mingeid aretusnõudeid, on minu jaoks oluline düsplaasia uuring, samuti kavatsen teha kõikidele oma koertele BAER testi ehk kuulmistesti, välistamaks seda, et minu koertel võivad kurdid järglased sündida. Samas, mis pole enamus dalmaatslaste kasvatajate seas oluline, pean mina tähtsaks dalmaatslaste kuulekust ja selle propageerimist.

Osalen oma koertega (nooremaga pole veel jõudnud, kuid plaanin) Sõnakuulelikkuse võistlustel ja mõlemad minu kodus elavad koerad on koolitatud. Nendega on igapäevaselt väga lihtne hakkama saada. Ja veel üks tähtis asi on hea iseloom. Dalmaatslane peab olema aktiivne, elav, sõbralik, heasüdamlik. Ta ei tohi olla agressiivne ja arg. Täpiline koer peab olema julge, optimistlik.

Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Enamus punktid said juba vastatud aretustöö all:) Dalmaatsia koer on keskmist kasvu sileda karvaga koer, kaaluga 25-30 kg. Dalmaatsia koer on iseloomult sõbralik, heatujuline, emotsionaalne. Ta on aktiivne, vastupidav. Sobib koeraspordiks. Teda on kerge koolitada.

Oma olemuselt on dalmaatsia koer domineeriv koer, seetõttu tuleb kutsikast peast teadlikult koeraga tegeleda. Dalmaatsia koer sobib elama lastega peredesse, saab läbi teiste pere koertega ja ka muude pere lemmikloomadega. Kas ja kuidas täiskasvanud dalmaatslane võõraste koertega suhtleb, oleneb juba omanikust. St et kas omanik on oma võsukest kutsika eas sotsialiseerinud ja kas koeral on teiste omasugustega suhtlemise oskus või mitte.

Dalmaatslane on väga seltskondlik koer, inimese selt on talle väga oluline. Koer ei sobi pidamiseks õues või ketis oma lühikese karva tõttu ega ka seetõttu, et tema hing ihaldab inimese lähedust ja soojust. Mida rohkem temaga suheldakse, seda parem.

Dalmaatslasele piisab kui ta saab päevas kolm korda jalutamas käia. Neist üks jalutuskäik võiks kesta vähemalt tunni. Pole mõtet minna koeraga jalutama, lootuses, et ma väsitan ta ära. Dalmaatslane ei väsi:) Ta jaksab teha ka 5 tunniseid jalutuskäike või olla tegevuses terve päeva. Oluline on, et koer saaks lisaks liikumisele ka ajutegevust, mänge ja koolitust.

Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Eestis on dalmaatsia koeri vast umbes 300-400 ringis. Tõug ei ole enam väga populaarnne, kuna tõu kohta on levinud väga paljud müüdid, mis on alguse saanud osade omanike teadmatusest ja rumalusest. Nt on levinud müüdid et dalmaatslane ei ole õpetatav koer, teda ei saa õpetada. Dalmaatslast ei saa õpetada sunni ja peksuga. Maiuse nimel on ta kõigeks valmis ja koer õpib väga kergesti.

Teine müüt on see, et dalmaatsia koer pissib tuppa. Ei pissi. Kuna dalmaatsia koeral on ainulaadne ainevahetus, siis võivad neil valest söögist ja valedest harjumustest (nt liiga vähe õues käimist) tekkida põie-ja neerukivid. See omakorda tekitab urineerimisprobleeme.

KUi koer toitub õigesti ja saab mõõdukalt liikuda ja oma vajadusi rahuldada, ei pissi koer tuppa. Olenevalt olukorrast kannatavad nad oma hädadega 12-22 h.

Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Minu õnnelikumad hetked on seotud võitudega SK võistlustel. Iga esimene järk o n hea tulemus, samuti saavutused meeskondlikel võistlustel on toredad. Kaugeim näitusereis on viinud Valgevenesse. Oleme noor ja arenev kennel, pole jõudnud veel tähelendu teha.

Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?
Meie kennelil on olnud ainult üks pesakond ja kõik täpilised Enthusiasticud elavad Eestis.

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?
Mina mõistan hukka igasugust kasvatajate vahelist rivaalitsemist ja seljataga asjade ajamist, susserdamist. Eesti koeranduses erinevates tõugudes on seda mustamist ja mahategemist liiga palju.

Ühe tõuga tegelevad inimesed peaksid kokku hoidma ja ühise eesmärgi nimel tegutsema. Eks igal kennelil on oma täpsem eesmärk, kuid ühine eesmärk on ju parandada tõugu ja parandada tõu olukorda, mainet Eestis. Teiseks võiksid agressiivsete koerte omanikud oma koera iseloomust teadlikud olla ja seda endale ka teadvustada. Suukorvi kandmine ei ole häbiasi. Ei mõtle siin ainult agressiivust inimeste vastu, vaid teiste koerte vastu.

Positiivne on see, et oma elukohas on hakanud ka teised inimesed peale minu oma koerte junne koristama:) See on väga suur pluss. Samuti on postiivne see, et Maailma mastaabis on Eestis täiesti korralikud tõukoerad ja eestlased pole enam tundmatud.

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Koerapidamiskultuur pole veel väga arenenud. Maapiirkondades ja segavereliste koerte omanikud alahindavad oma koeri ja koerad ei saa täisväärtuslikku elu. Koerte pidamine ketis peaks olema unustatud. Koera ei võeta koju sellepärast, et panna ta ketti ja kaks korda päevas süüa viia. Iga koer tahab tegelemist ja suhtlemist saada, jalutamas käia väljaspool oma aeda.

Loodan, et Koer.ee lugejad on väga haritud inimesed ja kui endale koera võtavad, siis viivad ennast koerapidamise ja kasvatamisega kurssi ning nad saavad endale super perelemmikud pikkadeks aastateks! NB! mitte ükski koer ei sünni targana, koera tuleb õpetada ja kasvatada. Kui võtta endale hea treenitavuse potensiaaliga koer ja temaga mitte tegeleda, siis tulemuseks on koer, kellega on raske koos elada, kes murrab aiast välja, närib kodu, on hüperatiivne, ei oska käituda, erutub iga asja peale jne.

Küsimustele vastas Heleri Turjakas,  Kennel Enthusiastic