07 August 2009
Kuidas tuli Teie perekonda esimene koer? Kuidas Teist sai "koerainimene"?
Olen koeri armastanud arvatavasti sellest hetkest kui õppisin kõndima ja rääkima. Minu esimene koer, Peppi, tuli minu ellu siis kui olin veel koolilaps. Ta oli nii armas väike karvane must liivakarva piiretega segavereline koerake, kelle me emaga ostsime turuväravast.
Pepi oli hästi kuulekas ja tubli, ma liikusin temaga koos kõikjal, olime n.ö.lahutamatud, tavaline vaatepilt oli, et kui Tallinnas toimusid tennisevõistlused, siis tribüünil istusime ikka koos Peppiga. Ta elas 14 aastaseks ja on kõige olulisem koer mu elus. Esimese pekingi koera kinkis mulle abikaasa aastal 1998.
Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?
Eks see mõte tekkis ikka aastatega, võttes esimest pekingi koera ma isegi ei mõelnud näitustel osalemisele. Kaugel sellest, olin toona seisukohal, et oma sõpradega ma näitustel ei käi, miks peaksin koeraga minema... Siis lubasin tuttavale, et ühe korra käin ikka oma koeraga näitusel, koer sai hindeks suurepärane...ja mina nakatusin näitustepisikuga. Siis möödus mitu aastat enne kui perre sai võetud teine koer, juba teadlikult mõeldes nii näitustele kui ka aretusele.
Kuidas sündis Teie kenneli nimi?
Kenneli nimi on meie perekonnanimi, nii lihtne see ongi.
Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?
Ikka seda, et aretusega saaksime heade tõuomadustega ja hea iseloomuga terveid pekingi koeri.
Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?
Tõug on väga vana, pärit Hiinast, Väga kindlate reeglite järgi aretatuna oli ta keisri õukonna lahutamatu osa. Koer sarnaneb välimuselt väikesele lõvi ja marmoseti ristandile.
Legend räägib, et kunagi ennemuiste elas suur lõvikuningas, kes oli vapper ja kartmatu, samas aga hea ja helde. Ta valitses oma maid pehme käpaga ja kõik, kes teda tundsid, armastasid teda Ühel päval kohtus lõvi pisikese armsa marmosetiga, kes vaatas oma suurte pruunide silmadega lõvi silmadesse...ja siis juhtus miskit, mida polnud kunagi varem juhtunud. Lõvikuningas polnud kunagi varem näinud nii ilusaid suuri ja pruune silmi...ja ta armus :) Kuna armastus nii erineva suurusega loomade vahel oli võimatu, siis lõvi pöördus jumalate poole palvega, et ta muudetaks väiksemaks, samas jäetaks alles lõvi vapper ja kartmatu süda ja tema lõvilik väärikus. Jumalad täitsid selle palve, selle armastuse tulemusel sündinud järelkasvu teame me kui pekingi koeri- koeri, kes oma suuruselt ja näolt meenutavad marmosetti, samas on neil säilinud lõvi süda ja lakk. Selline vahva legend siis.
Pekingi koer on seltsikoer. Koerake on tähelepanelik, truu, võõraste suhtes tihti umbusklik. Tahab olla koos perega ja kohaneb hästi pere elurütmiga. Armastab viibida palju väljas, eriti talvel, jumaldab lund. Ettevaatlik peab olema kuumadel suvepäevadel. Tegu ei ole diivanikoeraga, kuna koeral on väga paks karvkate, siis eelistab ta olla jahedal põrandal.
Pekingi koerad on üldiselt pikaealised, 12-16 aastat. Kuna koeral on lühike koon ja suhteliselt suured silmad siis on silmatraumade oht suurem kui pikakoonulistel koertel, veel esineb seljaprobleeme, ettevaatlik peab olema nt. kõrgelt diivanilt libedale põrandale hüppamisega.
Meie peres kasvanud pekingi koerad on küll kõik väga lapsesõbralikud, samas ei tohi unustada, et tegu on elus loomaga, mitte mänguasjaga. Laps peab oskama ikka koeraga koos olla, mängida. Seda peavad ikka vanemad lapsele õpetama.
Üldiselt sobivad need koerakesed hästi ka teiste koertega, nt. meie peres on hetkel 6 pekingi koera ja 2 kassi, samas on pekingi koeri, kes elavad koos bokseriga, benhardiiniga, mopsiga jne.
Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.
Ausalt öeldes on mul hea meel, et pekingi koer ei ole „moekoer“. Tõuga tegelevad inimesed, kes hoolivad sellest tõust.
Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?
Kaugeimad näitusereisid on olnud Läti-Leedu. Kõige õnnelikumad hetked on siis kui näed oma kutsikaid elamas armastavates kodudes ja loomulikult teeb palju-palju rõõmu see kui näed, et sinu aretatud kutsikad on ka näitustel edukad. Eks tulemused räägivad ise enda eest.
Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?
Olen eelistanud Eestis elavaid kutsikasoovijaid, nii saan jälgida paremini kutsikate arengut, olla neile abiks nõu ja jõuga. Üks kutsikas elab Soomes.
Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?
Hukka mõistan paberiteta koerte tootmise ja müümise „tõupuhaste koerte“ nime all, haigete koerte kasutamise aretuses...
Samuti ei poolda ainult välimikule või ühele kindlale väilimiku näitajale suunatud aretust, unustades sealjuures ära ülejäänu. Koer on tervik. Tahaksin, et koeramaailmas oleks vähem üksteise mahategemist, laimamist, tagarääkimist.
Positiivse koha pealt tahaks öelda, et meil on väga palju toredaid koeraomanikke, kellega kohtumine on alati suur rõõm ja palju väga tublisid kasvatajaid, kelle tööd ma siiralt imetlen.
Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?
Arvan, et asi liigub paremuse poole. Selles on oma tähtis roll täita meil kõigil.
Loodan, et järjest vähemaks jääb ketis elavaid koeri, hulkuvaid koeri, et inimeste teadlikus koeranduses kasvab veelgi. Loodan, et järjest rohkem tekib avalikke kohti, kuhu tohib koeraga koos minna.
Soovin, et koeraomanikud leiaksid iga päev aega tegeleda oma lemmikuga, ka siis kui koer on juba 10 või 12 aastane, et koeraga suhtlemine ei piirduks ainult pissiringi ja söögikausiga. Soovin kõigile edu ja päikest päevadesse :)
Küsimustele vastas Marina Roos, kennel Terasroos
Tagasi
