Arvatakse, et kesk-aasia lambakoera kauge esivanem on tiibeti mastif ja nende väidetav ajalugu ulatub 4000 aasta taha. On ka neid, kes kinnitavad, et kesk-aasia lambakoer on vanem kui tiibetlane või isegi tiibetlase esiisa. Nimelt – tiibeti mastifist on teada esimene märge aastast 1121 eKr, kui üht koera, keda oli koolitatud inimeste otsimiseks, tutvustati Hiina imperaatorile, samas räägitakse, et Kesk-Aasia suurtest koertest on teateid juba 6000 aastast eKr. Alles hiljuti väitsid vene künoloogid, et kesk-aasia lambakoer ongi maailma vanim lambakoer.
Kindel on see, et tegemist on Aasia päritolu koeraga ja tema esmane ülesanne oli kaitsta karja suurte kiskjate – huntide ja leopardide eest. Tõunimi kesk-aasia lambakoer on kasutusel 1935 aastast.
NSV Liidus kuulusid kaukaasia ja kesk-aasia lambakoer riikliku Punase Tähe nimelise kenneli alla ja neid kasutati töökoertena miilitsas ja sõjaväes, lisaks valvasid nad suuri tehaseid ja laohooneid. Paljude tänaste tuntud koerte päritolus (eriti kaukaaslastel) võib leida “Krasnaja Zvezda” koeri. Kesk-Aasia lambakoer on iseloomult väga töökas, jőuline, väsimatu, äärmiselt vastupidav ja iseseisev. Oma perekonnale on ta truu, vőőraste suhtes väga umbusklik. Tal on kőrgelt arenenud kaitse- ja valveinstinktid, seetőttu sobib ainult kogenud koerapidajale.
Kesk-aasia lambakoer on suur, muskliline. Olemas on pikema (7–8 cm), lühema (3–5 cm) ja keskmise karvkattega isendeid. Venemaal on enimlevinud lühema karvkattega koerad, Kesk-Aasias keskmise karvkattega koerad. Kõikidel selle tõu koertel peab olema aga paks ja tihe aluskarv.
Karvastiku värvus vaheldub, kuid peamised toonid on valge, kollane, ruske, must ja brindle ning ka hall (viimane neist on kõige vähem levinud). Tõustandard keelab kombinatsiooni sinine-hall sinise ninaga ja pruun pruuni ninaga.
Kesk-aasia lambakoera paks ja tihe karvkate on pärit iidsetest aegadest, kui koer karja valvas ja suurte kiskjatega rinda pistis. Karvahooldus on lihtne, tuleb vaid kammida ja harjata. Kui koer elab õues, ajab ta kaks korda aastas päris palju karva, kui koer peab korteris elama, siis ajab ta karva natukesehaaval kogu aeg.
Koeral on tugevad luud, lai rind, lai tagaosa ja musklis õlad. Ja ta saab ka ise aru, et ta on suur ja tugev. Tõustandardis sellele tõule maksimumturjakõrgust pole ette nähtud. Minimaalne kõrgus on isastel 65 cm ja emastel 60 cm (Venemaal on tõustandardis minimaalkõrgusele lisatud 5 cm), emaste kehakaal on umbes 50 kilo, +/- 5 kilo.
Ka kesk-aasia lambakoera peakuju võib erineda, kuid just peakuju järgi saab öelda, et tegemist on kesk-aasia lambakoeraga. Eristatakse nn klassikalist ehk tellise tüüpi, hobuse tüüpi ja ka karu tüüpi peakuju, mis võib sarnaneda kaukaasia lambakoera peaga.
Kaukaasia ja kesk-aasia lambakoera silmad on laia asetusega, sügaval, mõõtmeilt väheldased, tumedat värvi. Ent keskaasialasel paiknevad nad otse, kaukaaslasel aga veidi kaldu nii, et silmade sisemised ja välimised nurgad on eri kõrgusel (välimine pisut kõrgemal sisemisest). Väga iseloomulik, teistest koeratõugudest erinev on kesk-aasia lambakoera pilk. Koer silmitseks teid justkui altkulmu, pead tõstmata ja pööramata, ainult silmi liigutades. Silmavaade näib sünge ja raske.
Kesk-aasia lambakoer on rahulik kartmatu kaitsja. Ta on iseseisev, valvab oma territooriumi ega tagane ei võõraste ega ohtude ees. Koduterritooriumist väljaspool võivad kesk-aasia lambakoerad olla domineerivad teiste koerte suhtes ning võivad ka võõraid rünnata. Ei maksa unustada, et nad on ajalooliselt karjakaitsekoerad ning instinktide vastu on raske võidelda.
Uje ega kartlik peremees pole selle koera jaoks. Koer peab mõistma, et inimene on tark, rahulik, teab kõike, on tugev ja jõuline; koeral peab sellega kaasnema kindlustunne, et kõik on igati hästi. Inimene peab siiski teadma, et see tõug ei pruugi kohe kuuletuda.
Väga oluline on selle tõu puhul sotsialiseerimine, mis peab algama kutsikaeas. Olga kinnitab, et elu õpetab seda tõugu rohkem kui klassikaline koolitus, keskaasialastel on väga hea mälu.
Probleeme võib esineda puusa- ja küünarliigestega nagu suurte tõugude puhul ikka. Keskaasialast ei tohi üle toita, sest oma kodupiirkondades on ta harjunud väga vähese toiduga. Ületoitmine põhjustab igasugu hädasid.
Selle tõu pidamiseks on vaja suurt aiaga ümbritsetud õueala, mida suuremat, seda parem. Siis on koeral ka töö: ta saab oma territooriumi valvata. Isegi piisava liikumise puhul vajab kesk-aasia lambakoer territooriumi, mida valvata. Väike territoorium teeb selle tõu närviliseks ja ta hakkab igavlema – koer tunneb end kui vangis. Aed peab olema parajalt kõrge ja lukus, isegi elektrikarjust võib vaja minna, sest muidu võib valvatav ala, mida koer omaks peab, üsna suureks kujuneda.
Kui koer pääseb aiast välja koos peremehega jalutama, siis on kõik hästi – koer vajab infot ka ümbruses toimuva kohta. Jalutuskäikudega saab ta info kätte ja uudishimu rahuldatud.
Õigete elutingimuste korral elab ta suhteliselt vanaks, 12–14 aastat.
Kasutatud materjal: Ajakiri Lemmik
Tagasi
