Küsimus:
Probleem on järgmine:
5 aastane koer on muutunud agressiivseks inimeste ja teiste koerte suhtes, nüüd kahjuks juba ka minu suhtes.
Koer on olnud varem sotsiaaline, ülisõbralik, rõõmsameelne ja rahulik, viimase aasta-paari jooksul aga on tekkinud temapoolne agressiivne käitumine.
Alguses avaldusid muutused jalutuskäikudel kus koer hakkas reageerima möödujate peale rihmast tirimise näol, nüüdseks on lisandunud turjakarvade püsti ajamine, rihmast rebimine ning vihane haukumine inimeste ja teiste koerte peale. Mulle tundub, et ta soovib neid rünnata. Ise olen käitunud sellistes situatsioonides kindlalt ja rahulikult, lihtsalt ignoreerides tema tõmblemist. Ühtegi negatiivset kogemust tal seoses inimestega pole olnud.
Kodusest õhkkonnast. Külalistega on koer käitunud rahulikult ja sõbralikult, va viimane kord, kui esimest korda tuli külla naabrinaine, kes on võimuka olekuga ning räägib suhteliselt kõva häälega. Kui külaline istus minu toolile, siis selle peale koer lihtsalt ründas teda (urisedes hüppas talle rinna piirkonda). Õnneks koer ei hammustanud teda, pääsesime ehmatusega. Sellise käitumise peale viisin koera teise tuppa, üritades varjata tema eest oma ehmatust.
Viimasel ajal on hakanud koer urisema minu peale ning ka korduvalt hammustanud. Situatsioon: näiteks üritan koera kammida kui ta lamab külili - alguses ta uriseb, siis üritab hammustada, samal ajal näitab alistumise märke (keerab end selili, tõmbab saba jalgevahele). Ma ei ole mitte kunagi teda sellise käitumise eest karistanud muud moodi kui ignoreerides, ka oma tegevust pole ma lõpetanud vaid natuke aega teda edasi kamminud. Kas see on viga? Kuidas käituda?
Samuti ründab ta juhul kui läheb salaja diivanile või voodisse magama (mis on tal tegelikult keelatud). Kui annan talle käsu sealt ära tulla, siis ta kuuletub ja minged probleeme ei teki. Kui aga istun ta kõrvale (diivanile, voodile), siis ründab.
Olen murest murtud ja ei tea kuidas sellise koeraga hakkama saada - olen käitunud karjajuhina ja ma ei arva et ta peab end karjajuhiks. Enamik ajast on ta täiesti normaalne, heasüdamlik ja kuulekas koer, teatud situatsioonides aga "keerab ära". Ebameeldivaid kogemusi ei peaks tal minu teadmiste järgi olema, tervis on ka täiesti korras. Mida ette võtta?
5 aastane koer on muutunud agressiivseks inimeste ja teiste koerte suhtes, nüüd kahjuks juba ka minu suhtes.
Koer on olnud varem sotsiaaline, ülisõbralik, rõõmsameelne ja rahulik, viimase aasta-paari jooksul aga on tekkinud temapoolne agressiivne käitumine.
Alguses avaldusid muutused jalutuskäikudel kus koer hakkas reageerima möödujate peale rihmast tirimise näol, nüüdseks on lisandunud turjakarvade püsti ajamine, rihmast rebimine ning vihane haukumine inimeste ja teiste koerte peale. Mulle tundub, et ta soovib neid rünnata. Ise olen käitunud sellistes situatsioonides kindlalt ja rahulikult, lihtsalt ignoreerides tema tõmblemist. Ühtegi negatiivset kogemust tal seoses inimestega pole olnud.
Kodusest õhkkonnast. Külalistega on koer käitunud rahulikult ja sõbralikult, va viimane kord, kui esimest korda tuli külla naabrinaine, kes on võimuka olekuga ning räägib suhteliselt kõva häälega. Kui külaline istus minu toolile, siis selle peale koer lihtsalt ründas teda (urisedes hüppas talle rinna piirkonda). Õnneks koer ei hammustanud teda, pääsesime ehmatusega. Sellise käitumise peale viisin koera teise tuppa, üritades varjata tema eest oma ehmatust.
Viimasel ajal on hakanud koer urisema minu peale ning ka korduvalt hammustanud. Situatsioon: näiteks üritan koera kammida kui ta lamab külili - alguses ta uriseb, siis üritab hammustada, samal ajal näitab alistumise märke (keerab end selili, tõmbab saba jalgevahele). Ma ei ole mitte kunagi teda sellise käitumise eest karistanud muud moodi kui ignoreerides, ka oma tegevust pole ma lõpetanud vaid natuke aega teda edasi kamminud. Kas see on viga? Kuidas käituda?
Samuti ründab ta juhul kui läheb salaja diivanile või voodisse magama (mis on tal tegelikult keelatud). Kui annan talle käsu sealt ära tulla, siis ta kuuletub ja minged probleeme ei teki. Kui aga istun ta kõrvale (diivanile, voodile), siis ründab.
Olen murest murtud ja ei tea kuidas sellise koeraga hakkama saada - olen käitunud karjajuhina ja ma ei arva et ta peab end karjajuhiks. Enamik ajast on ta täiesti normaalne, heasüdamlik ja kuulekas koer, teatud situatsioonides aga "keerab ära". Ebameeldivaid kogemusi ei peaks tal minu teadmiste järgi olema, tervis on ka täiesti korras. Mida ette võtta?
Vastus:
(Peame meeles, et kohapeal tehtud analüüsi järgi vormistatu on siiski oluliselt täpsem kui kirja järgi oletatu)
Koerte psüühhika areneb nagu meilgi, etapiliselt. Kutsikaeas, puberteedieas, noorukieas, täiskasvanueas ja vanurieas on käitumismallid võimelised väga palju muutuma. Kõik uued kogemused ja muudatused (mida on aga elus pidevalt) muudavad või kinnitavad mingit arusaama maailmast ja oma kohast selles maailmas. Seetõttu ei ole see üllatav, et koera iseloom on võimeline teatud vanuses kardinaalselt muutuma ning need muutused kogemuste kinnistudes, süvenema. Siinkohal on hea ka meeles pidada, et karjas on kohti mitu- kahest alfast (emane ja isane) ja beetast omegani välja. Antud kirjelduse järgi võib oletada, et tegemist on potentsiaalselt kergesti kontrolli üleandva koeraga, kes on sellegipoolest saanud seoses vara ja territooriumiga varjatud valesid signaale.
Üks suur sõna on siinkohal Alfa, seda kasutatakse koeraringkondades väga kergekäeliselt, andmata endale aru, mida see sõna tähendab. Alfa ei ole ainult juht, ta on loomulike tugevate juhiomadustega isend. Alfad on tugeva iseloomuga, kindlameelse käitumisega, väga intelligentsed loomad, kes võtavad juhtpositsiooni endale koheselt esimese, endise juhi käitumises esinenud vea peale ja hakkavad eksimatult juhina käituma (oma positsiooni kindla käitumismalliga tõestama ja teistele kinnitama) kui neid õigesti ei korrigeerita. Lihtsalt juhi kohta, signaalidele vastavalt, enda omaks pidav loom aga võib käituda juhile väga loomuvastaselt (argus, alaline suur sõbralikkus ja järsud iseloomu „muutused“, valikuline kuulmine jne.)
Teie kirjelduse kohaselt ei käitu koer alfana, siinkohal tuleks aga meeles pidada, et koera iseloom ei muutu Alfa omaks, vaid ta väljendab teatuid, antud koera iseloomule vastuvõetavaid juhi käitumismalle.
Näitena: nii võib ka nurgas värisev ja maailma eest põgenev arg koer pidada ennast juhiks, temale on lihtsalt need ülesanded täiesti üle jõu käivad; samuti võib muidu väga sõbralik ja nt. koolitusplatsil ideaalselt käituv koer käituda mõnes olukorras täiesti loomuvastaselt- või nii tundub, meile, inimestele.
Tegelikkuses aga annavad need mõlemad äärmused selgeid signaale sellest, et antud koerad püüavad käituda oma instinktide järgi maailmas (mida nad ei mõista/tõlgenda täpselt nii nagu meie), nii nagu nad oskavad st kui neile on edastatud signaale, millede järgi nad on kohustatud võtma endale juhi töö, püüavad nad seda ka enda parima äranägemise ja oskuste järgi teha).
Kirjelduse järgselt on Teie koera juhiomaduste väljendumine klassikaline oma ala eest seismine. Mida see tähendab? Koer otsustab keda, millal ja kui kauaks ta lubab oma „ruumi“. Oma „ruum“ võib siinkohal olla ka koht, kus koer on otsustanud pikali heita ning kui ta peab omanikku beetaks, lubab ta teda endale väga lähedale aga hoiatab urinaga (millele tähelepanu pööramata ja tegevust jätkates muutub see „paika panemiseks“ ehk kasutusele võetakse hambad).
Ehk siis, mitte üks beeta, rääkimata omegast, kes on saanud õigeid signaale ning seega tunnistab enda juhiks kedagi teist, ei hakka sellele juhile ütlema millal juht võib tema vastu minna, teda katsuda või tema kõrvale istuda. See on oma kohas kindel olevale, alluvale koerale väga iseloomu vastane (siinkohal võivad iseloomuvastased omadused väljenduda koera haiguse puhul ja seda puhtalt kaitserefleksina.. aga on ju väidetud, et koer on täiesti terve).
Seetõttu tuleb mul siiski Teie kirja järgi järeldada, et tegemist on väga raskelt aimatavate signaalidega koera poolt oma staatuse kinnitamisega. Ta aksepteerib Teid ja Teie peret kui oma karja liikmeid, loomad veedavad suurima heameelega aega karja liikmete seas ning täidavad hea meelega ka käske kui need on neile kasulikud (käsust saadav karja poolne tähelepanu, tema poolne salajane suunamine tegevusele mida ta soovib nt. mäng, patsutused, jalutuskäik). Kõike seda lubab ta seni kuni need on temale meeldivad ja sobivad. Koheselt kui signaalid muutuvad aga vastukäivaks, tema ei ole Teid enda juurde kutsunud (nt. pilgu ja sabaliputusega) olete Te tema jaoks astunud üle piiri ja ületanud oma volitusi, võtnud vastu otsuse, mis koera instinkti järgi kuulub temale ning seetõttu kutsutakse Teid järjepidevalt ka korrale.
Olukorras on veel palju vastamata küsimusi, millele kirja teel antud selgituse põhjal ei ole võimalik abi andvat vastust anda. Siikohal on siis tegu keskkonna analüüsi ja koera ümbritsevate inimeste käitumisega. Me kõik teeme vigu. Näitena - ignoreerimine ja eraldamine ilma loomata võimalust kogemusest õppida, ei loo soovitud tulemust. Kui karja liikmed ei ole oma staatust kindlalt kinnistanud, ründamiseta ei ole loodud negatiivset seost ja naabrinaisega ei ole loodud positiivset seost, jätkub antud käitumismall ka edaspidiselt.
Siinkohal ei saa ma anda täpseid juhendeid käitumise parandamiseks taaskord samal põhjusel: kirja teel tehtud tõlgendustel pruugib erineda reaalsest olukorrast väga väikeste nüanssidega, et olukorra lahendust kardinaalselt muuta. Iga koer ja inimene on isiksus omaette ning kõik me mõjutame oma käitumisega üksteist, seetõttu on kõige effektiivsem abi siiski reaalne 1:1 tehtud konsultatsioon. See aitab kõige paremini aru saada tehtud vigadest tõlgendustes ja seega edastatud signaalides.
Kärt Pingas
Koerakuulaja
Koerte psüühhika areneb nagu meilgi, etapiliselt. Kutsikaeas, puberteedieas, noorukieas, täiskasvanueas ja vanurieas on käitumismallid võimelised väga palju muutuma. Kõik uued kogemused ja muudatused (mida on aga elus pidevalt) muudavad või kinnitavad mingit arusaama maailmast ja oma kohast selles maailmas. Seetõttu ei ole see üllatav, et koera iseloom on võimeline teatud vanuses kardinaalselt muutuma ning need muutused kogemuste kinnistudes, süvenema. Siinkohal on hea ka meeles pidada, et karjas on kohti mitu- kahest alfast (emane ja isane) ja beetast omegani välja. Antud kirjelduse järgi võib oletada, et tegemist on potentsiaalselt kergesti kontrolli üleandva koeraga, kes on sellegipoolest saanud seoses vara ja territooriumiga varjatud valesid signaale.
Üks suur sõna on siinkohal Alfa, seda kasutatakse koeraringkondades väga kergekäeliselt, andmata endale aru, mida see sõna tähendab. Alfa ei ole ainult juht, ta on loomulike tugevate juhiomadustega isend. Alfad on tugeva iseloomuga, kindlameelse käitumisega, väga intelligentsed loomad, kes võtavad juhtpositsiooni endale koheselt esimese, endise juhi käitumises esinenud vea peale ja hakkavad eksimatult juhina käituma (oma positsiooni kindla käitumismalliga tõestama ja teistele kinnitama) kui neid õigesti ei korrigeerita. Lihtsalt juhi kohta, signaalidele vastavalt, enda omaks pidav loom aga võib käituda juhile väga loomuvastaselt (argus, alaline suur sõbralikkus ja järsud iseloomu „muutused“, valikuline kuulmine jne.)
Teie kirjelduse kohaselt ei käitu koer alfana, siinkohal tuleks aga meeles pidada, et koera iseloom ei muutu Alfa omaks, vaid ta väljendab teatuid, antud koera iseloomule vastuvõetavaid juhi käitumismalle.
Näitena: nii võib ka nurgas värisev ja maailma eest põgenev arg koer pidada ennast juhiks, temale on lihtsalt need ülesanded täiesti üle jõu käivad; samuti võib muidu väga sõbralik ja nt. koolitusplatsil ideaalselt käituv koer käituda mõnes olukorras täiesti loomuvastaselt- või nii tundub, meile, inimestele.
Tegelikkuses aga annavad need mõlemad äärmused selgeid signaale sellest, et antud koerad püüavad käituda oma instinktide järgi maailmas (mida nad ei mõista/tõlgenda täpselt nii nagu meie), nii nagu nad oskavad st kui neile on edastatud signaale, millede järgi nad on kohustatud võtma endale juhi töö, püüavad nad seda ka enda parima äranägemise ja oskuste järgi teha).
Kirjelduse järgselt on Teie koera juhiomaduste väljendumine klassikaline oma ala eest seismine. Mida see tähendab? Koer otsustab keda, millal ja kui kauaks ta lubab oma „ruumi“. Oma „ruum“ võib siinkohal olla ka koht, kus koer on otsustanud pikali heita ning kui ta peab omanikku beetaks, lubab ta teda endale väga lähedale aga hoiatab urinaga (millele tähelepanu pööramata ja tegevust jätkates muutub see „paika panemiseks“ ehk kasutusele võetakse hambad).
Ehk siis, mitte üks beeta, rääkimata omegast, kes on saanud õigeid signaale ning seega tunnistab enda juhiks kedagi teist, ei hakka sellele juhile ütlema millal juht võib tema vastu minna, teda katsuda või tema kõrvale istuda. See on oma kohas kindel olevale, alluvale koerale väga iseloomu vastane (siinkohal võivad iseloomuvastased omadused väljenduda koera haiguse puhul ja seda puhtalt kaitserefleksina.. aga on ju väidetud, et koer on täiesti terve).
Seetõttu tuleb mul siiski Teie kirja järgi järeldada, et tegemist on väga raskelt aimatavate signaalidega koera poolt oma staatuse kinnitamisega. Ta aksepteerib Teid ja Teie peret kui oma karja liikmeid, loomad veedavad suurima heameelega aega karja liikmete seas ning täidavad hea meelega ka käske kui need on neile kasulikud (käsust saadav karja poolne tähelepanu, tema poolne salajane suunamine tegevusele mida ta soovib nt. mäng, patsutused, jalutuskäik). Kõike seda lubab ta seni kuni need on temale meeldivad ja sobivad. Koheselt kui signaalid muutuvad aga vastukäivaks, tema ei ole Teid enda juurde kutsunud (nt. pilgu ja sabaliputusega) olete Te tema jaoks astunud üle piiri ja ületanud oma volitusi, võtnud vastu otsuse, mis koera instinkti järgi kuulub temale ning seetõttu kutsutakse Teid järjepidevalt ka korrale.
Olukorras on veel palju vastamata küsimusi, millele kirja teel antud selgituse põhjal ei ole võimalik abi andvat vastust anda. Siikohal on siis tegu keskkonna analüüsi ja koera ümbritsevate inimeste käitumisega. Me kõik teeme vigu. Näitena - ignoreerimine ja eraldamine ilma loomata võimalust kogemusest õppida, ei loo soovitud tulemust. Kui karja liikmed ei ole oma staatust kindlalt kinnistanud, ründamiseta ei ole loodud negatiivset seost ja naabrinaisega ei ole loodud positiivset seost, jätkub antud käitumismall ka edaspidiselt.
Siinkohal ei saa ma anda täpseid juhendeid käitumise parandamiseks taaskord samal põhjusel: kirja teel tehtud tõlgendustel pruugib erineda reaalsest olukorrast väga väikeste nüanssidega, et olukorra lahendust kardinaalselt muuta. Iga koer ja inimene on isiksus omaette ning kõik me mõjutame oma käitumisega üksteist, seetõttu on kõige effektiivsem abi siiski reaalne 1:1 tehtud konsultatsioon. See aitab kõige paremini aru saada tehtud vigadest tõlgendustes ja seega edastatud signaalides.
Kärt Pingas
Koerakuulaja
Märksõnad:
Tagasi
