Landseer
Juba 17. sajandil oli Euroopas must-valgeid ja kőrgejalgseid koeri, keda kutsuti "koer Newfoundlandist". Nendest koertest arenes 18. sajandil välja kaks tüüpi: mustad ja must-valged. Alguses oli tegemist ühe ja sama tőuga, aga hiljem arenesid need kaks tüüpi eri suundadesse.

Need suured koerad armastasid ujuda ja vees töötada ning seetőttu kasutasid kalurid neid kalastuspaatides abilistena. Nad aitasid vette kukkunud inimesi kaldale ja sukeldusid kividesse takerdunud vőrkudele järele, olles seega tőelised kalurite töökoerad.

Vähehaaval said need must-valged koerad populaarseks kogu Euroopas. Kuna inglise kalurid käisid tihti Euroopa rannikul kalastusreisidel, tőid nad endaga neid koeri kaasa ja 18. sajandi alguses leidus neid juba kogu Inglismaal.

Koeri imetleti isegi kuningakojas ja maalikunstnik Sir Edwin Landseer maalis neist mitmeid maale.Kőige kuulsaim neist on aastal 1837 maalitud "Inimkonna vääriline liige", millel on kujutatud suurt must-valget koera Paul Pry, kes oli päästnud oma peremehe ja mitmeid teisi uppumisohus olnud inimesi.

Tőug saigi nime kunstnik Sir Edwin Landseeri järgi. Kőige vanem teadeolev pilt landseerist on aastast 1779. Sellel on kujutatud mägimaastiku taustal seisvat uljast suurt kasvu koera, kellel on valge keha, must pea ja suured mustad laigud kehal. Tasapisi kujunes tőu areng aga nii, et üleni mustad newfoundlandi koerad jäid ülekaalu ja kőrgejalgse tüübi aretus taandus. Kui 1886. aastal kinnitati mustade ja pruunide newfoundlandi koerte tőukirjeldus, siis ei olnud landseer enam puhtatőuline koer. Seda hoolimata sellest, et landseeri oli rohkem kui 80 aastat peetud őigeks tőutüübiks ja kőige vanem inglisekeelne landseeri tőuraamat pärineb juba aastast 1840.

Suurbritanniast viidi landseere Shveitsi ja Saksamaale, kus neid ristati mustade newfoundlandi koertega. Nendest paaritustest sündisid esimeses pőlves mustad järglased, aga juba järgmistes sugupőlvedes oli ka must-valgeid koeri pesakonnas.

20. sajandil alustasid mőned kasvatajad taas tőupuhaste landseeride aretamist. 1902. aastal registreeriti Newfoundländer-Klub fur der Kontinental`is esimene tőupuhas landseeripesakond, mis sündis kahe Indlismaalt toodud koera paaritusest. Kutsikate isa sugupuust leidub vähemalt 11 landseeri värviga koera neljast pőlvest, kuid kőikide sugupuus esinenud koerte värve kindlalt ei teata. Seejärel ristati Inglismaalt toodud landseere ikkagi mustade newfoundlandi koertega, mis tulenes ilmselt sellest, et tollal teati vähe värvide pärilikkuse kohta.

1904. ja 1905. aastal sündisid taas puhtad landseeripesakonnad, paaritusteks kasutati näiteks Suurbritanniast toodud koerte järglasi ja tundmatuid landseeri värviga isaseid. Euroopa mandril algas seega landseeride aretustöö peamiselt Suurbritanniast toodud koertest, keda paaritati kohalike mustade ja must-valgete newfoundlandi koertega, aga tőenäoliselt ka teiste suurt kasvu valgete karjakoerte vői muud tőugu koertega.

Tőu säilitajaks vőib pidada sakslast Otto Walterspieliat, kes Von Schartenbergi kennelis tegi sihiteadlikku aretustööd. 1961. aastal tunnistas FCI vanade piltide pőhjal landseeri omaette tőuks, nimetades koeratőu ametlikult Landseer Europeischer Kontinental Type.

Landseer on üldiselt muidugi üsna sarnane newfoundlandi koeraga. Nagu ka njuufad, on ka landsud head perekoerad. paremat mängukaaslast on lastele raske leida. Samas teevad landseerid ka valvuritööd hoolega, kaitstes kőigepealt pereliikmeid ja kui vaja, ka kodu. Landseerid on head päästekoerad, kelle vetelpääste instinkt on väga tugevalt säilinud. Kuna nad on loomult elavamad kui njuufad, siis peetakse neid vetelpäästes isegi tublimateks päästekoerteks. nagu njuufadelgi, on ka landsudel varvaste vahel ujulestad.

Tekst: Eesti Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tőuühing
Pilt:Eesti Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tőuühing

Tõustandard

PÄRITOLU: Saksamaa / Šveits

KASUTUS: Valve- ja seltsikoer

FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid ja šnautserid, molossid ning Šveitsi alpi
karjakoerad ja muud tõud.
Alarühm 2.2.
Molossid, mäestikukoerad.
Töökatseteta.

ÜLDMULJE:
Landseer peab tekitama mulje suurest, tugevast, harmoonilise kehaehitusega koerast. Ta on, eriti isased,
kõrgejalgsem mustast newfoundlandi koerast.

PEA:
Nahk peas on voltideta, kaetud tiheda ja peene karvaga. Pea kuju on markantne ja ilme on suursugune.
PEAPIIRKOND :
Kolju-osa : Lai ja võimas. Kuklakühmu kaar on hästi arenenud.
Üleminek laubalt koonule : Märgatav, kuid siiski mitte nii tugevasti väljendunud nagu bernhardiinil.

NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Musta pigmendiga.
Koon : Laubalõike kohalt mõõdetuna on koonu pikkus ligikaudu võrdne koonuosa sügavusega.
Mokad : Kuivad, musta pigmendiga; Võimalikult tihedad ja mitte toored ülamokad peavad alamokkadest veidi üle ulatuma.
Lõuad / Hambad : Kääritaoline hambumus.
Põsed : Suhteliselt arenenud põsed lähevad sujuvalt üle koonupartiiks.
Silmad : Keskmise suurusega, suhteliselt sügaval asetsevad, pruunid kuni tumepruunid, lubatavad on ka
helepruunid; sõbraliku ilmega; silmalaugude lõige on mandlikujuline; limaskest ei ole nähtav. Silmatorkavalt heledad (väävli- või hallikaskollased) silmad on viga, niisamuti on viga ka liiga lähestikku asetsevad silmad.

Kõrvad : Keskmise suurusega, ettetõmmatult kuni silma sisemise nurgani ulatuvad, kolmnurkse kujuga, tipust veidi ümardunud. Kõrgele, kuid tagantpoolt mitte liiga laialt kinnitunud, liibuvad siledalt ja tihedalt pea külgedele; kaetud peene ja lühikese karvaga ning pikemad karvanarmad leiduvad vaid kõrvajuure tagaküljel.
KAEL:
Läbilõikelt mitte täiesti ümar vaid pigem ovaalne kael kulgeb lihaselisena õla-rinnapartiilt pea suunas.
Tasakaalustatud kehaehituse korral moodustab kaela pikkus kuklakühmust turjani mõõdetuna ligikaudu ¾ kuni
4/5 pea pikkusest, mõõdetuna kuklakühmust ninaotsani. Ebasoovitav on väljakujunenud kurgu- või kaelalott.

KERE:
Vahemaa turjast sabatüveni võrdub ligikaudu kahekordse pea pikkusega. Kere on õlgadest laudjani lai ja jõuline.
Selg : Tugev ja sirge.
Nimme (lanne) : Lihaseline.
Laudjas : Lai, hästi arenenud lihaspolstri tõttu nii küljelt kui
tagant vaadatuna kenasti kaarduv.
Rindkere : Kaunite õlgade vahel on tugevasti kaarduvate roietega rinnakorvile vastavalt sügav ja lai rind.
Kõht : Mõõdukalt üles tõmbunud. Kõhu ja nimme kohal peab moodustuma selgelt märgatav kubemelohk (tühimik).
Nõrk selg, nõgus selg, lõtv nimme, liiga lühikesed viimased roided ja niisamuti ka liigselt nöördunud kõht on vead.

SABA :
Tugev, kõige rohkem veidi allapoole kannaliigest ulatuva pikkusega, väga tiheda ja koheva karvaga, kuid mis ei moodusta vimplit. Rahulikus olekus hoiab koer oma saba allalastud asendis ja samal ajal tipust veidi ülespoole kaarduva sabaotsaga. Erutatult ja liikumisel võib ta tõsta saba sirgelt väljasirutatud asendisse, kusjuures kandes sabaotsa tipust veidi ülespoole kaarduvalt. Kaarduvad või rullis üle seljajoone tõusevad sabad tuleb välja praakida.

JÄSEMED:
ESIJÄSEMED :
Tugevad. Turjalt algava mahuka lihastikuga kaetud tugevad õlavarreluud on õige nurga all võimsate
küünarvarreluudega, mis moodustavad eestvaates täiesti sirged ja lihaselised esijalad. Jalad on kogu pikkuses kuni randmeni lipuna karvastatud.
Küünarnukid : Need asetsevad rindkere kõige sügavama punkti kohal, suhteliselt kõrgel ja on otse tahapoole
suunatud.

TAGAJÄSEMED : Need peavad olema jõulised. Tagajalad peavad olema suhteliselt vaba liikumisega ja nende hästi lihastunud luud peavad olema tugevad. Tagajalgadel on üsna rikkalikud püksid.
Reied : Eriti laiaks arenenud.
Lisavarbad : Need on soovimatud ja tuleb võimalikult kiiresti peale sündimist eemaldada.
Kooskandne seis ning igasugused kõrvalekalded liigesenurkades on vead.
Käpad : Suured ja hästi vormitud, nn kassikäpad. Sissevõi väljapööratud käpad tuleb välja praakida. Varbad
peavad olema omavahel peaaegu otsteni tugevate ujulestade abil ühendatud.

LIIKUMINE :
Liikumine lihaselistel jalgadel on kerge ja jõudne ning samm on hea ulatusega.

KARVKATE :
KARV : Karvkate peab pead välja arvates olema pikk, võimalikult sile ja tihe ning katsudes tunduma peen.
Kattekarva all olev aluskarv on rikkalik, kuid mitte nii tihe, kui mustal newfoundlandi koeral. Veidi laines karv seljal ja reitel ei ole karistatav. Vastukarva harjatud karv peab
iseenesest tagasi loomulikku asendisse langema.

VÄRVUS : Kattekarva põhivärviks on puhas valge rebitudservaliste mustade laikudega kerel ja puusadel.
Kael, rinnaesine, kõht, jalad ja saba peavad olema valged. Pea on must. Aretuseks sobib vaid valge koonuvõru ja valge, sümmeetriline, mitte liiga lai, läbiv lauk. Sageli veel esinevad mustad pritsmed valgel põhjal pole küll viga, kuid tuleks siiski välja aretada.

SUURUS :
Landseeri turjakõrgus võib olla suhteliselt varieeruv :
Isastel keskmiselt 72 kuni 80 cm vahel.
Emastel keskmiselt 67 kuni 72 cm vahel.
Väiksemad kõikumised nii üles- kui allapoole on lubatud.

Märksõnad:

Tagasi