Leptospiroos on bakteriaalne haigus millel on palju erinevaid serogruppe.
Haigestuvad: koerad hoolimata tõust, vanusest ja soost.
Peiteaeg: 1päev kuni 1 nädal. Erinevate allikate andmetel isegi kuni 3 nädalat.
Sümptomid: isutus, apaatsus, võib esineda kehatemperatuuri tõus, mõnedel liigjoomine ja –urineerimine, kõhulahtisus, oksendamine. Tüüpiline limaskestade ja naha kollasus ei pruugi avalduda.
On esinenud ka üliägedat vormi, kus esimesteks nähtudeks on apaatsus ja termperatuuri tõus ning haigus progresseerub nii kiiresti, et loom sureb 1-2 päevaga ilma, et kliinilised tunnused jõuaks ilmneda. On täheldatud kopsumuutusi röntgenülesvõttel.
Vereproov: tõusnud neeruensüümid, osadel ka maksaensüümid, kerge aneemia, põletikurakkude hulga suurenemine veres. Vereproov leptospiroosile võib olla haiguse algjärgus negatiivne. Positiivne võib tähendada ka vaktsineeritud looma või läbipõdenud kandjat.
Nakatumine: limaskestade või nahavigastuste kaudu, kui loomad puutuvad kokku leptospiirasid sisaldava uriini või uriiniga saastunud pinnase, vee, söögi. Leptospiirad ei paljune väljaspool peremeesorganismi, kuid võivad niiskes uriiniga saatunud pinnases jääda eluvõimelisteks nädalateks ja isegi kuudeks. Leptospiira eelistab 30 kraadilist keskonda, aga on võimeline ellu jääma ka palju madalama temperatuuri juures.
Eestis esineb tavaliselt sügiseti üksikjuhtudena. Vihmased ilmad soodustavad levikut. Külmumine ja UV kiirgus inaktiveerib bakteri. Tavaliselt nakatutakse leptospiiradega saastunud veekogust juues või kontakti kaudu näriliste, kodu- või metslooadega, kes võivad levitada leptospiirasid olemata ise seejuures haiged.
Ettevaatusabinõud: Nakkuskahtlase loomaga mitte jalutada. Peab olema kodus karantiinis. Viia hädasid tegema alati ühte ja samasse kohta, kus eeldatavasti ei käi lapsed ja teised loomad. Töödelda seda kohta desovahendiga. Rasedatel ja immuunpuudulikkusega inimestel tuleb vältida kokkupuudet leptospiroosikahtlusega loomaga. Haige looma eest hoolitsmisel pesta sageli käsi. Haige looma uriini koristades tuleb kasutusele võtta ettevaatusabinõud, kilekindad ja pindade desinfitseerimine. Ka õues.
Kui peres on üks koer haigestunud, on soovitav profülaktiliselt ravida pere teisi loomi, kuna liikudes nii õues, kui samadel metsaradadel, ei või me kunagi välistada ka teiste loomade nakatumist.
Inimestel kulgeb haigus enamasti asümptomaatiliselt või kergete gripitunnustega, harva võib kulg olla ka raskekujuline. Kui koeraga samal ajal haigestub mõni inimesest perekonnaliige, siis kindlasti teavitada perearsti sellest, et peres on leptospiroosi haiguskahtlusega koer.
Vaktsineerimine: Eestis on koeri võimalik leptospiroosi vastu vaktsineerida, kuid kahjuks on meil registreeritud vaktsiinidega võimalik saada kaitse, vaid teatud serogruppide vastu. Vabariikliku vetlabori andmetel on viimastel aastatel aga sagenenud haigusjuhtumid, kus põhjustajaks on teised serogrupid. 2012 aastal uuritud vereproovidest ei leitud kordagi neid serogruppe, mille vastu Eestis vaktsineeritakse, küll aga teisi. Vaktsineerimise vajalikkust peaks arutama oma loomaarstiga ja kindlasti soovitaks vaktsineerida välismaale reisivaid ja jahil käivaid koeri ning selliseid, kel võiks olla miskipärast kokkupuudet hiirte ja rottidega (farmis, laudas, keldris).
NB! Koerte nakatumise vältimiseks on oluline et loomad ei jooks seisvatest veekogudest: järved, tiigid, kraavid, soised alad, lombid jne.
Allikas: Teie Loomakliinikud
Tagasi
