MarutaudMarutaud (inimestel kulgevat haigust nimetatakse marutõveks) on väga ammu tuntud haigus, teadmine sellest on ilmselt sama vana kui inimkond. Sellekohane nimetus "rabhas" on leitud sanskriti keelest, pärineb 3 000 aasta tagant ja tähendab "vägivaldne olema". Kreeka sõna "lyssa" pärineb tüvest "lys", mis samuti tähendab "vägivaldne". Esimene marutaudi kui haiguse kirjeldus pärineb 23. saj. e.m.a. Babülooniast. Antiikajal teati marutaudi ning saadi aru sellestki, et on seos loomade - eeskätt koerte - ja inimeste haigestumise vahel, kuid täpselt kirjeldas haiguse ja selle nakkusviisi itaalia õpetlane Girolamo Fracastoro 1530. aastal.

Mis on marutaud ja mida annab selle vastu ette võtta

Marutõbe pelgas keskaegne Euroopa, seda kardab ka tänapäevane Euroopa Liit. NB! Alates 2004. aasta juulikuust on kõigil koertel ja kassidel, kes sisenevad Euroopa Liidu alale, vajalik tõend veres marutaudi antikehade piisavuse kohta!

19. sajandil oli marutaud Euroopas laialt levinud. Marutõvehirm, mis tekkis nii nakkuse levimusest kui ka ravi puudumisest, oli peaaegu paaniline. Marutõbistelt loomadelt pureda saanud inimesed tapsid end sageli ise või tapeti teiste poolt nakatumise hirmus. Selles arutu hirmu õhkkonnas sai Louis Pasteur'ile, kes esmakordselt näitas hammustusjärgse ravi ja paranemise võimalikkust, osaks kuulsuseaura, mida tema olulisemad teaduslikud tööd polnud senini pälvinud.

Peale Antarktika ja Austraalia on marutõbi levinud kõigil kontinentidel. Igal aastal sureb sellesse üle 36 000 inimese. Euroopas sureb igal aastal marutaudi kümmekond inimest ning enamik nendest saab nakkuse reisil olles, enamasti Aasias.

Inimeste peamiseks otsesteks nakatajateks on koerad. On ka täheldatud, et metsloomad võivad nakatada inimesi kas otsekontakti tulemusena või kaudselt üle koduloomade. Enamasti eksisteerivad kõrvuti mitmed viiruse levikuviisid, mis sõltuvad kohalikest oludest (metsloomade arvukus, loomapidamise tavad jm). Lõunapoolsetes piirkondades tulevad siirutajatena arvesse ka verdimevad nahkhiired.

Viiruse esmane ülekandumine haigest organismist tervesse toimub enamasti hammustuse kaudu, kus viirus kandub üle süljega. Tunduvalt vähem esineb viiruse ülekandumist lakkumisega ning on teada üksikjuhtumid, kus nakkus on levinud piisknakkusena ja sarvkesta siirdamisel. Viirus ei levi verega, vaid liigub sisenemiskohast aju suunas mööda närviteid, mistõttu haigusnähtude ilmnemise kiirus sõltub ka hammustuskohast – kui viirus sisenes organismi sealt, kus tee ajuni on pikem, siis kulub sinnajõudmiseks ka aega rohkem. Ajus viirus paljuneb. Seejärel levib viirus närvikiude mööda üle organismi. Haiguse peiteaeg on varieeruv, ulatudes kahest kuni kaheksa nädalani. Viirus hakkab süljesse erituma s.t. nakatunu muutub ise nakkusallikaks juba mõnda aega  enne haigustunnuste ilmnemist.

Kui viirus on närvirakkudes tuvastatav ning välja on kujunenud entsefaliit, siis on ravimine võimatu ning haige inimene või loom on surmale määratud. Ka nakatunud loomi, kui abinõusid ei rakendata, ootab kindel surm.

Esmased haigussümptomid
võivad olla kahetised - paralüütiline vorm on iseloomulik eeskätt närilistele, lihasööjatele on tüüpiline kontrollimatu käitumisega marutõvevorm. Loom võib olla rahutu ja ärritatud, alul haukuda, tekkivate halvatusnähtude tõttu hääl muutub, hiljem hääletekitamise võime kaob. Edasi tekib neelamistakistuse tõttu ilavool ja spetsiifiline vaht koonul, alalõua halvatuse tõttu loom ei saa enam suud sulgeda. Agressiivsus võib ilmneda teiste loomade ja inimese, aga ka elutute objektide vastu. Loomal kaob suunataju, tekib hulkumiskihu, mis soodustab haiguse edasikandumist.

Haiguse peamiseks tõrjevõtteks on vaktsineerimine. Ka nakatumise järgselt on kiire vaktsineerimine tulemuslik, sest viiruse aeglase edasikulgemise tõttu närvikanaleis jõuab organism välja kujundada immuunvastuse ning hävitada viiruse enne haiguse kliiniliste tunnuste teket. Kui aga haigusnähud võimaldavad juba marutõve diagnoosi kinnitada, siis tõhus ravi puudub. Haiguse ärahoidmise edukuse võtmeks on kiire tegutsemine – hammustadasaanu tuleb koheselt toimetada arsti juurde, et saaks alustada täiendavate kaitsesüstidega, mida tänapäeval tehakse kokku viis korda.

Marutaudist on võimatu päriselt jagu saada eeskätt seepärast, et metsloomad, kes seda levitavad ja haiguse reservuaariks on, on profülaktiliste meetmete rakendamiseks väga raskesti tabatavad. Lääne-Euroopas on juba mõnda aega kasutatud spetsiaalset vaktsineerimissööta ning selle kasutusalal on marutõve esinemissagedus tunduvalt vähenenud. Ometi ei saa lemmikloomapidaja sellele loota ning enda ja oma neljajalgsete parimaks kaitseks on

Vaktsineerimise järgselt kujuneb immuunreaktsioon mitte otsekohe, vaid teatud aja jooksul. Seepärast ei tohi koeraga minna näitusele või välismaale enne, kui vähemalt kuu on vaktsineerimisest möödas. Edaspidi tuleb vaktsineerimist aasta möödudes korrata. Kindlasti tuleks sisse seada oma lemmikutele tervisepassid ka siis, kui nendega näitustel või piiri taga ei käida, sest nii mõnelgi puhul võib osutuda oluliseks vaktsineerimise täpne aeg, vaktsiini nimetus jms.

Oluline on, et koduloomad ei puutuks kokku metsloomadega. Õuekoerale on igal juhul turvalisem olla kindlalt piiratud aedikus. Ketikoerale pääseb marutõbine loom ligi ning ka põgenemisega ei saa ta ennast puremisest päästa.

Kindlasti tuleb iseend ja oma koduloomad eemal hoida inimasulatesse ja elamute lähedusse tulnud metsloomadest,  olgu siis rahumeelseist taimtoidulistest kitsedest-põtradest või kenadest karvastest kiskjatest, seda ka hoolimata sellest, et loomal ei näi olevat otseseid “hullumise” tundemärke.  Hea oleks välja uurida, kes on piirkonna volitatud veterinaararst, kellelt vajadusel saab juhtnöörid käitumiseks marutaudi­kahtlase looma suhtes. Lastele tuleb selgitada, et rebased ja kährikud ei tule õue peale mängima, vaid on tõenäoliselt haiged ning võimalike haiguste pikas loetelus on marutaud üks esimesi (ent sugugi mitte ainus inimesi ohustav tõbi). Muide, seni viimane marutaudi inimohver Eestis oli 10-aastane tüdruk, kes sai nakkuse metskitselt (juhtus see 1986. aastal). Nagu mitmelgi muul puhul, aitab mõistlike ja asjakohaste ettevaatusabinõude tarvitamine hoida ära halvima.

Allikas: Kuldsete Retriiverite Tõuühing
Märksõnad:

Tagasi