Kui koer jääb vanaks, siis mõistagi ei jaksa ta enam nii reipalt liikuda ja joosta kui nooremana. Hommikuti tõustes on kondid kanged, üldse magab ta rohkem ja tõmbub meeledi omaette. Seda kõike peetakse normaalseks ja vanaduse juurde kuuluvaks nagu inimestelgi. Kuid kas see kõik ikka tuleneb ainult vanadusest?
Paljusid vanu suurt tõugu koeri kimbutab krooniline haigus nimega osteoartriit. See on liigeste probleem, mis tuleneb liigese ebastabiilsusest ja ebaühtlasest kulumisest ning areneb pikkamisi aastate jooksul.
Osteoartriit vähendab liigese liikumisulatust, seetõttu ongi seda põdevatel koertel raskendatud näiteks treppidest käimine, autosse või diivanile hüppamine ning oma asemelt tõusmine. Liigesed on kanged pärast pikemat paigalolekut või magamist, aga kui liikumine saab hoo sisse, ei ole kangust ega lonkamist enam märgata.
Haiguse algjärgus on probleeme ainult aeg-ajalt, näiteks niiskete ja külmade ilmadega. Kuude või aastate pärast on haigusnähte märgata juba iga päev. Pidevalt valutavad liigesed teevad looma tusaseks, võtavad ära söögiisu ning elurõõmu. Mõned koerad lakuvad valutavaid liigeseid ja võivad endale tekitada nahapõletiku.
Osteoartriidi all kannatavad enamasti suurt tõugu ja ülekaalulised koerad, kuna neil langeb liigestele suurem koormus. Probleemi märgatakse kõige sagedamini puusaliigestes, kuid see võib tekkida teisteski.
Millest see haigus tekib?
Paljudel tõukoertel võib osteoartriidi arenemise algpõhjus olla noorena diagnoositud düsplaasia või muud liigeste arengu häired. Kutsikana juhtunud traumad või vale toitmine suurendavad samuti tõenäosust haigestuda.
Vanaduses aga halveneb liigesekõhrede verevarustus, kõhr ei saa piisavalt toitaineid ning kahjustub. Sellised “lõdvad“ või vigastatud kõhrega liigesed hakkavadki ebaühtlaselt kuluma.
Organism üritab liigeseid stabiliseerida, liigesekapsel pakseneb ja liigese servadesse võivad kasvada isegi väikesed luuogad. Need teevad liigese küll stabiilsemaks, kuid vähendavad liikumis-ulatust ja teevad liikudes valu.
Kui muutused liigestes on juba kord tekkinud, siis päris terveks neid enam teha ei saa. Haiguse edenemist saab siiski aeglustada. Ravimise teine oluline eesmärk on parandada looma elukvaliteeti. Raviga vähendatakse valu ja ebamugavustunnet ning püütakse taastada normaalset liikumisvõimet.
Osteoartriidi raviks kasutatakse arstimeid, toidulisandeid, kehakaalu kontrolli all hoidmist ja treeningut. Tulemus sõltub paljuski looma omanikust, kuna kaks viimast ravimeetodit on sellised, mida omanik saab kodus ise teha. Ravi tuleks teha pidevalt kuni koera elu lõpuni.
Kõige sagedamini ravitakse osteoartriiti valuvaigistitega. Need võtavad valu ja teevad koera enesetunde paremaks. Valuvaigisteid kasutatakse nädalaste või paarinädalaste kuuridena siis, kui koer ei suuda valu pärast üldse liikuda või süüa.
Lisaks valuvaigistitele on olemas ka toidulisandid, mis aitavad vigastatud kõhre kaitsta ja isegi taastada, liigesevedelikku toota ning samuti valu vähendada. Lisandite põhikomponendid on glükoosamiin ja kondroitiinsulfaat, mida praegu reklaamitakse vanematele inimestelegi.
Koera kehakaal tuleb hoida normis, et koormus valusatele liigestele oleks võimalikult väike. Kas lemmik on liiga tüse või parajas kaalus, saate aru siis, kui panete oma käe looma seljale ribide kohale. Sõrmedega külgi pigistades ja kätt edasi-tagasi liigutades peaksid ribid olema sõrmede all tunda. Samuti peaks looma ülevalt vaadates olema eristatav “talje” koht. Kui ribid ja talje on kadunud, tuleb hakata dieeti pidama.
Lisaks dieedile tuleb kindlasti ka regulaarselt liikuda. Valudes ja liikumisprobleemidega loomi ravitakse kõigepealt valuvaigistitega ning alles siis alustatakse treeningprogrammiga. Alguses piisab rahulikust paarikümneminutilisest rihma otsas kõndimisest.
Liigestele on parem, kui tehakse lühike jalutuskäik 2–3 korda päevas, mitte üks pikk ja väsitav. Hiljem neid vähehaaval pikendatakse. Niimoodi tugevnevad liigeseid toetavad lihased.
Kui loom talub jalutuskäike hästi, võib hakata traavi jooksma, kõndida vahelduseks kallakutel ja treppidest üles-alla. Talvel on hea trenn randmeliigesteni lumes sumpamine ning suvel vastavalt vees või kõrges rohus kõndimine ja ujumine.
Kõikide nende tegevuste juures peab loom oma liigeseid maksimaalselt ühest äärasendist teise viima, see parandab liigeste liikumisulatust. Äkilist liikumist, hüppamist ja mängides müramist tuleks vältida.
Vanade koerte puhul on oluline ka koera magamisase. Põdur loom vajab sooja, tuuletõmbuseta magamiskohta. Ase peab olema kuiv ja isoleerima teda külmast põrandast. Õuekoerad vajavad korralikult soojustatud kuuti ning allapanuks sobivad pigem õled kui tekid ja vaibad, sest need kipuvad niiskeks tõmbuma.
Allikas: Targu Talita
Tagasi
