Millist peremeest tahab koer
Et elada normaalset koeraelu, ei vaja koerad inimesi. Meie vajame koeri, ja selleks, et nad meie ühiskonda sobituksid, on meil vaja paremini teada koerte tausta.

Võttes endale kutsika, pakuvad paljud talle esimese asjana armastust, hellust, parimat aset ja toitu, jättes täiesti kõrvale kutsika tegelikud vajadused ning jättes hoopis arvestamata, et tegu on loomaga. Inimesel on oma psühholoogia, kaamelil oma ja koeral kui liigil oma.

Esimene suur viga tehaksegi väga sageli sellega, et inimene asetab enda ja koera maailma ühele tasandile, purustades täielikult koera maailmapildi ja lüües segi tema nägemuse karjast ja hierarhiast. Sellega asetatakse loomakese õlgadele nii tohutu (mure)koorem, et tulemuseks on närvilised, ebakindlad, lõhkuvad ja ärajooksvad loomad.

Inimene mõtleb: küll see koer on ikka mõistmatu ja tänamatu loom – olen ju teinud kõik endast oleneva, andnud talle peavarju, toidu, armastuse, ja ikka talle ei piisa?! Koer aga näeb asju teisest vaatenurgast: koer, kes on sündinud tegelikult karja alamliikmeks, on asetatud karjajuhi rolli ja nüüd peab ta vastutama kogu karja heaolu eest – oma karja toitma, kaitsma, valvama, juhtima ja jahile viima. Ta ei tule sellega toime. Kui me suudame oma mõttemaailma muuta ja näha asju läbi teise liigi vajaduste, siis on meie koertel hoopis lihtsam ja stressivabam meiega elada.

Liider käitub kindlalt

Inimene on ainus liik, kes võib järgida ka ebakindlaid liidreid. Koer ei tee seda kunagi.
Mis siis toimub koeramaailmas? Kutsikad “loevad” juba vastsündinuna ema energiaid. Kui jälgida emast koera, kes läheb pesakonna juurde, näeme, et koeraema läheb kutsikate juurde alati vaikselt ja rahulikult, nuusutab nad üle ning fikseerib enda jaoks, mis seisus pesakond on. Emane koer ei korralda sünnipäevapidusid, ei lähe kilgates ja nunnutades pesakonna ligi – ta käitub rahulikult ja tasakaalukalt. Ta annab oma kutsikatele tasakaalukat energiat, ta on esimene liider kutsikatele, kes õpivad teda järgima ja talle alluma.

Koerad “loevad” meie energiaid kogu aeg. Haistmismeel on neil olemas kohe sündides, alles siis tuleb kuulmine ja nägemine. Kui inimene läheb endale kutsikat valima või mõnda pesakonda vaatama, käitub ta valesti nendega kohe suhtlusse astudes – nii antakse kutsikatelele infot, et tegelikult on külaline neist madalamal positsioonil. Ja kui siis tuleb kutsikas koju ja saab koosoldud ajal vahetpidamata signaale, et inimene on nõrk karjaliige, siis (kuna looduses ei ole tühja kohta) peabki väike kutsikas hakkama karjahierarhias tõusma – aga ta ei ole sündinud liidriks. Siit saavadki alguse probleemid närvilise ja rahutu koeraga.

Kuidas käituda? Koeral peab olema tasakaalu kese, kelleks on karjajuht, liider. Koerasse tuleb suhtuda kui looma ja liiki. Sellest küljest vaadatuna on karjale vajalik tasakaalukas liider, liikumine, distsipliin ja piirangud. Liikumine (ehk nn jaht) võimaldab karjal kogu aeg õppida üksteist lugema, alluma, teada saama karjasiseseid piiranguid ja reegleid, väsitada ennast nii vaimselt kui füüsiliselt. Meie, inimeste jaoks on jalutuskäigud loomadega parimad võimalused õppida oma vigadest, keerata võimalikud äpardused enda kasuks, minna koeraga olukordadesse, mis on tema jaoks olnud hirmutavad, agressiivsed, alandavad, ja koos neid lahendada. Koer loeb meie energiaid ja järgib ainult rahulikku tasakaalukat liidrit.

Jalutuskäigud

Mida peaks üks õige jalutuskäik sisaldama? Parim aeg on hommikune, eriti selliste koerte puhul, kes kodus üksi jäädes käituvad frustreerivalt. Lühim aeg olgu 45 minutit kiiret käiku, mille jooksul koeral ei ole aega isegi nuuskida, vaid ta peab kogu aeg omanikku jälgima. Selle 45 minuti jooksul tehakse kaks 5–10minutilist peatust, mille toimumise otsustab peremees. Nende peatuste ajal saab loom pissida ja kakada ja ringi nuuskida. Tegevuse lõpetab jällegi peremees-karjajuht, liikudes tempokalt edasi. Koer ei tohi ühegi jalutuskäigu ajal, kui ta on rihmas, liikuda inimese ees, vaid ainult külgedel ja tagapool, sest ees liigub ainult karja juht. Sellise jalutuskäigu ajal kulutab loom väga suures koguses oma vaimset ja füüsilist energiat ja jõuab koju päris ­väsinuna. Väsinud koera jaoks on koju jäämisel arusaadav taust ja ta jääb rahulikumalt koju, sest looduses jäävad karjast maha ainult väga väsinud, haiged või vanad karjaliikmed.

Närvilised olukorrad

Jalutuskäikude ajal võib ette tulla närvilisi hetki, nagu näiteks võõras hüsteeriliselt haukuv koer aias, keda meie koer võib-olla kardab või tahab hoopis rünnata. Selles olukorras tuleb panna koer istuma seljaga ärritaja poole ja seista koos temaga rahulikult seni, kuni loom on rahunenud ja teda enam ei huvitagi selja taga lärmav võõras koer, alles siis saame edasi liikuda. Kui ette tuleb olukord, kus meie koer võib karta kas mõnda vastutulevat inimest või kuju pargis ja me oskame seda ette näha, tuleb jalutada sellest olukorrast “läbi” oma koerale ja tema hirmule vähimatki tähelepanu pööramata. Kui juhtub, et loom jääb meist tahapoole ja veab hirmunult rihma pingule, keeldudes edasi tulemast, võime hetkeks seisatada ja teda järele oodata, temaga ikka vähemalgi määral kontakteerumata – loom on see, kes peab oma hirmust võitu saama ja meile järgnema.
Koerad ei haletse teisi karjaliikmeid: kui midagi juhtub, nuusutatakse korraks hädalist, tõmmatakse keelega üle, ja elu läheb edasi. Inimene on see, kes haletseb ja erutub, sisendades loomale, et oli ikka kole lugu küll – nii loob inimene looma jaoks dramaatilise kogemuse. Karjaliider nii ei käitu, ta sisendab ainult rahu ja tasakaalu. Loomade maailmas ei kiideta kunagi argust ega agressiivsust.

Kuidas jagada kiindumust

Alati võib jalutuskäigu ajal olla koera jaoks kaasas ka maius ja mänguasi, seeläbi saame olla loomale peatuste ajal motivaatoriteks, et loomaga paremat kontakti saada. Meile kõigile meeldib näidata kiindumust oma lemmiklooma vastu, õppigem aga mõistma, et kiindumus ei väljendu ainult kallistamises, maiuse pakkumises, voodisse magama lubamises.
Me kipume tihtipeale premeerima oma koera siis, kui olukord on tema jaoks närviline: tuleb näiteks vastu teine koer ja meie saame oma koera küll istuma, kuid ta on ikka närvis ja valmis iga hetk teise looma suunas sööstma. Meie üritame aga talle maiust suhu suruda, kiites, et küll sa oled tubli, sa vähemalt istud. Koera jaoks tähendab see: minu adrenaliin on üleval, olen valmis kaklusse viskuma ja mind premeeritakse selle eest. Nii saab talle selgeks, et hea käitumine on närviline ja erutunud käitumine. Tegelikult peaksime me sellises olukorras ise kõigepealt rahunema ja andma ka koerale aega rahuneda, isegi kui see võtab aega 10–15 minutit. Kui looma keha on täiesti lõdvestunud ja ta on loobunud tahtmisest söösta või põgeneda, alles siis võib teda premeerida. Siis saab loom aru, et kiidetakse rahulikkuse eest, tema õlgadelt kaob stress ja elu saab värvid tagasi.

Kiindumus on ka mäng, jaht, jooks, reeglid. Kui me oleme pälvinud koera austuse, alles siis saame temalt tõelise vastuarmastuse.

Vabas looduses on karja juht see, kes kehtestab, kui kaugele võib kari temast minna. Reeglid peavad kehtima ka majas või territooriumil: ignoreerimine, koera nõudmisel ei toimu midagi, karjajuht sööb esimesena, siseneb ja väljub esimesena – nendest kõigist on väga hästi kirjutanud Jan Fennell oma raamatus “Koerakuulaja”. Kes veel ei ole lugenud, tehke seda kindlasti ja te saate parema ülevaate koera hinges toimuvast.

Sündinud töötama

Looduses ei tule loomadele midagi niisama kätte – kõige saavutamiseks on vaja teha tööd. Looduses ei premeeri karjajuht oma karja stiilis “kutid, tänud et jalutasite koos minuga tunnikese”, vaid see on iseenesest mõistetav töö, tegevus, mis toimub reeglite järgi. Koerad on harjunud ootama kaua ja kannatlikult enne, kui saavad oma osa saagist või jõuavad vee äärde. Nad on sündinud tegema tööd.

Inimese maailmas on koera jaoks töö ka toidu ootamine, ootamine, millal omanik looma enda juurde kutsub, ootamine, millal mängima hakatakse, ootamine, millal lubatakse külaliste juurde minna (kui üldse lubatakse). Koerte jaoks on töö normaalne osa nende elust, see ei ole stressi allikas.

Erinevad energiatasemed

Koeri jagatakse ka energiatasemete järgi: väga kõrge, kõrge, keskmise ja madala energiatasemega koerad.
Kõrge energiatasemega domineeriv koer (näiteks austraalia kajakoer, rotveiler, dobermann, bokser, ridgeback) on alati valmis väljakutseteks. Kõrge energiaga alandlik tüüp (näiteks labrador, kuldne retriiver) on kogu aeg õnnelik ja ei pürgi liidriks vajaduseta. Kui peremehe energia on madalam valitava koera omast, siis on ta juba kaotaja rollis ja tema liidripositsioon on kerge käest kaduma. Seetõttu tuleb meil kutsikat valides enda vastu aus olla ja hinnata õiglaselt ka oma energiataset.

Koer elab olevikus

Oluline on teadvustada, et koer elab kogu aeg olevikus – ta ei muretse mineviku ega tuleviku pärast. Jällegi on inimene ainus liik, kes ei tea olevikus elamisest suurt midagi, sest “õige” elu algab alles homme või lõppes eile või toimub üldse kusagil mujal. Aga koer vajab liidri head tugevat energiat just praegu, ei eile ega homme, vaid igas praeguses ajahetkes.
Karjaliider ei peegelda närvilisust, pinget, ebakindlust ega agressiivsust, vaid ainult rahu ja tasakaalu – sellist liidrit järgitakse olenemata sellest, kas ta on mees- või naissoost, kui pikk, paks või vana ta on.

Autor: Loomaarst Aivi Org


Tagasi