Päritolu: Saksamaa
Kasutamine: mitmekülgne valve-, karja- ja teenistuskoer
Ajalugu: Saksa lambakoera ajalugu sai alguse 19.dal sajandil ideest luua tugev, arukas, kergesti őppust vőttev koer, kes kaitseks ja karjataks kariloomi.
Max Emil Friedrich von Stephanitz (ülemaailmselt tuntud kui tőu isa/looja) nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta nägi neid omadusi mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja őppimisvőime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.
15. jaanuaril ostis ta selle kolme aastase koera Hektor Linksrhein'i ühelt Franfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakőrgusega, ilusate joontega, otse aadelliku kaunilőikelise peaga ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmőttega, mille von Stephanitz oli oma uue tőu jaoks loonud: "Kasutatavus ja intelligentsus".
Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi.) Horandist sai saksa lambakoera kui tőu asutaja koer, talle kirjutati välja tőutunnistus numbriga SZ1.
22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tőustandardi. Kőige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer. Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tőu inspektoriks ja vahendajaks kőigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes.
Suure őhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse.
Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lői ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben. Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sőjaväes Berliini veterinaarkolledţis teenides.
Ta oli veendunud, et tőug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevőitjate baasil, seetőttu nőudis ta, et kőik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nőustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele.
Von Stephanitz eeldas ja nőudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivőrd, kuivőrd see oli seotud koera iseloomu ja töövőime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavőte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see EI TOHI mőjutada koera töövőimet." Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tőu ilust.
Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tőu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvőistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende vőimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad vőistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tőuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond. Lőpuks tunnustas ka sőjavägi saksa lambakoerte töövőimeid.
Esimeses maailmasőjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sőja ajal levinud vaenulikkus kőige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, pőhjustas tőu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus "Alsatian" on mőningates paikades püsinud tänaseni.
Peale Esimest maailmasőda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tőu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati pőhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti vői vőeti ära aretusőigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tőu kvaliteeti
Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nőudluse "saksa lambakoertest politseikoerte" järele. Varsti tekkisid "kutsikatehased", kes täitsid küll nőudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mőttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Vőltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus.
Taoliste kasvatajate ainus mőte oli raha, mida populaarse tőu pealt teenida vőis. Kahjuks on see praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi. Kui 1930-tel aastatel natsism üle kogu Saksamaa levis, oli von Stephanitzil üsna raske jätkata SV juhtimist mitmete SV liikmete - natside -vahelesegamise tőttu. Ta loobus 1935. aastal. 22. aprillil 1936, SV loomise 37-l aastapäeval, Max von Stephanitz suri. SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tőu parandamiseks.
Üks selline programm sai alguse 1971 aasta jaanuaris: koera kőrva tätoveerimine ja sama numbri kandmine puusaliigese pildile ning tőutunnistusele, tagamaks vőltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jőustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvőtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades vői keelates nende loomade aretamist.
Kőik saksa lambakoerad, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse vőitja (Sieger) tiitlile, peavad omama düsplaasiahinnet "a", SchH2 tulemust ja koera mőlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Täna on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi ("Zuchtwert"), mis pőhineb koerte vanemate, ődede-vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas vőitluses halvatust pőhjustava haigusega.
FCI klassifikatsioon: rühm 1 - lambakoerad ja karjakoerad (v.a. Shveitsi karjakoerad) alarühm 1 - lambakoerad töökatsetega
Üldmulje Saksa lambakoer on keskmist kasvu, veidi väljavenitatud, tugeva ja lihaselise kehaga. Luustik on kuiv, selle ehitus kindel.
Tähtsad mőődud / mőőtsuhted
Turjakőrgus: isased: 60 kuni 65 cm emased: 55 kuni 60 cm
Keha pikkus on ligikaudu 10 kuni 17% turjakőrgusest pikem.
Iseloom Saksa lambakoer peab olema vőrdselt temperamentne, tasakaalukas, enesekindel, täielikult vaba ja välja arvatud vastupidise käitumise provotseerimisel, täielikult hea iseloomuga. Sellele lisaks peab ta olema tähelepanelik ja kergesti dresseeritav. Ta peab olema julge, vőitlustahteline ja vastupidav, samuti aga ka sobiv seltsiline, valve-, kaitse-, teenistus- ja karjakoer.
Pea
Pea on kiilukujuline ja vastab keha suurusele (pikkus ca 40% turjakőrgusest) ning ei tohi olla tahumatu vői liiga pikk. Üldmuljelt on pea kuiv, kőrvade vahelt mőődukalt lai. Otsmik on eest- ja kőrvaltvaates vaid veidi kumer, keskvagu ei ole vői see on vaid veidi märgatav. Ajukolju moodustab ca 50% pea kogupikkusest. Ajukolju laius peab ligikaudu vastama selle pikkusele. Kolju kitseneb ülalt vaadates kőrvade juurest ninapeegli suunas vähehaaval ja ühtlaselt ning liitub kaldu, kuid mitte järsu otsmikuvalliga, minnes üle kiilukujuliseks, pikaks ja kuivaks koonuosaks. Üla- ja alalőug on tugevalt arenenud.
Koonuselg on sirge, lohud vői kumerused ei ole soovitavad. Mokad on pingul, hästi liibuvad ja tumedad.
Nina peab olema must. Hammastik peab olema terve, tugev ja täielik (42 hammast vastavalt tavapärasele hambaskeemile). Saksa lambakoeral on käärhambumus, s.t. lőikehambad peavad kääritaoliselt vastastikku haakuma, kusjuures alalőua esihambad lőikuvad ülalőua esihammastega. Tang-, üle- ja alahambumus on vead nagu ka suured vahed hammaste vahel. Veaks loetakse ka otsehambumus, kus lőikehambad sulguvad sirgjoonel. Lőualuud peavad olema tugevalt arenenud, et hambad saaksid sügavale hambaliistule kinnituda.
Silmad on keskmise suurusega, mandlikujulised, veidi kaldu asetusega ja mitte esiletungivad. Silmade värv peaks olema vőimalikult tume. Silmatorkavalt heledad silmad ei ole soovitavad, kuna nad rikuvad koera välisilmet. Kőrvad on saksa lambakoeral keskmise suurusega, aluselt laiad, kőrgele kinnitunud, püstised (ühesuunalised, mitte sissepoole pöördunud) ja teravatipulised, otse ette suunatud. Tipust murdunud ja lontkőrvad ei ole lubatud. Liikudes ja rahulikult lamades hoiavad paljud koerad oma kőrvu tahapoole vastu pead surutuna, see ei ole viga. Kael peab olema tugev, hästi arenenud lihastega, kaelalotita. Kael on horisontaaltasapinnalt vaadatuna 45-kraadise nurga all.
Kere
Őlajoon läheb kaelalt üle hästi märgatavale turjale ja horisontaaljoonega veidi kaldu olles üle selja, kuni kergelt kaldu asetseva laudjani ilma mingi nähtava katkemiseta. Selg on tugev, kindel ja lihaseline. Nimme on lai, tugeva ehitusega ja hea lihastikuga. Laudjas peab olema pikk ja veidi kaldu (umbes 23 kraadi horisontaaljoonest) ja ilma katkemiseta ülajoonelt sabale üle minema.
Rind peab olema mőődukalt lai, alarind vőimalikult pikk ja hästi arenenud. Rinna sügavus peab olema 45 kuni 48% turja kőrgusest. Roided peavad olema mőődukalt vőlvjad. Tünjas rind on viga nagu ka liiga kitsas rind. Saba ulatub vähemalt kannani, kuid ei tohi ulatuda üle poole pöiast. Saba alumisel küljel on karv veidi rikkalikum ning saba hoitakse alla rippuvana veidi kaardu. Ärritudes ja liikudes on ta rohkem tőstetud, kuid ei tohi siiski horisontaaljoont ületada. Kärbitud saba on lubamatu.
Jäsemed
Esijalad on igast küljest vaadatuna sirged, eest vaadatuna täiesti paralleelsed. Labaluu ja őlavars on ühepikkused ja tänu tugevale lihastikule kindlalt vastu keha asetsevad. Nurk labaluu ja őlavarre vahel on ideaaljuhul 90 kraadi, kuid tavaliselt 110 kraadi. Küünarnukid ei tohi seistes ega liikudes olla välja- ega sissepoole pöördunud. Küünarvarred peavad olema igast suunast vaadates sirged ja teineteise sihtes täiesti paralleelsed, kuivad ja hea lihastikuga. Randmete pikkus on umbes 1/3 küünarvarre pikkusest ja nad liituvad sellega 20- kuni 22-kraadise nurga all. Liialt püstised (vähem kui 20 kraadi) nagu ka liialt längus (rohkem kui 22 kraadi) randmed piiravad koera kasutamist, eriti tema vastupidavust. Käpad on ümarad, hästi sulgunud ja vőlvjad. Päkad on kővad, kuid mitte haprad. Küüned on tugevad ja tumedad.
Tagajalad tahapoole asetusega ning tagant vaadatuna paralleelsed. Reieluu ja sääreluu on peaaegu sama pikkusega ja teineteisega 120-kraadise nurga all liitunud. Reied on tugevad ja hea lihastikuga. Hüppeliigesed on tugeva ehitusega ja kindlad. Pöiad seisavad vertikaalsetena hüppeliigeste all. Käpad on hästi sulgunud ja veidi vőlvjad, päkad kővad ja tumedada. Küüned on tugevad, vőlvjad ja samuti tumedad.
Liikumine
Saksa lambakoer on traavija. Jäsemete pikkus ja nurgad peavad olema üksteisega selliselt kooskőlastatud, et ta saaks seljajoone olulise muutuseta tagajalad keha keskpaigani tőugata ja esijalgadega sama pikalt välja astuda. Igasugune kalduvus tagajalgade ülenurgistusele vähendab tugevust ja vastupidavust ning nede läbi kasutusvőimalusi. Korrektsed keha mőőtsuhted ja nurgad tagavad maadligi hoiduva liikumisviisi, mis loob pildi väsimatust edasiminekust. Ettepoole lükatud pea ja veidi tőstetud saba aitavad ühtlaselt ja rahulikult traavival koeral moodustada kőrvatippudest üle turja ja selja kuni sabaotsani välja sujuvalt kaarduva sirge seljajoone. Nahk Nahk on(lődvalt) sobiv, kuid ilma voltideta.
Karvkate
Saksa lambakoera korrektne karvkate koosneb välis- ja aluskarvast. Kattekarv peab olema vőimalikult tihe, sirge, kare ja tihedalt liibuv. Peas ja kőrvade sisekőljel, jäsemete esiküljel, käppadel ja varvastel on karv lühike, kaelae veidi pikem ja rikkaliku karvaga. Jäsemete tagaküljel on karv pikem randme ja kannani, reitel on mőődukad püksid.
Värvus on must korrapärase punakaspruunide, pruunide, kollaste kuni helehallide piiretega, ühevärviline must, tumeda varjundiga hall, musta sadula ja maskiga. Mitte silmatorkavad, väikesed valged märgid rinnal vői väga heledad jäsemete siseküljed on lubatud, kuid ei ole soovitavad. Ninapeegel peab kőigi värvuste puhul olema must. Koerad, kellel on kahvatu mask vői see hoopis puudub, kellel on kollakad vői silmatorkavalt heledad silmad, heledad märgid rinnal ja heledad jäsemete siseküljed, samuti need, kellel on valkjad küüned ja punane sabaots vői luitunud, ähmased värvid, loetakse nőrgalt pigmenteerituks. Aluskarv on hallikat tooni. Valge värvus ei ole lubatud.
Suurus / kaal
Isased: turjakőrgus 60 kuni 65 cm kaal 30 kuni 40 kg Emased: turjakőrgus 55 kuni 60 cm kaal 22 kuni 32 kg Munandid Isastel koertel peab olema kaks normaalselt arenenud, täielikult munandikotti laskunud munandit.
Vead
Iga kőrvalekalle eelpooltoodud punktidest loetakse veaks ning veasse suhtumise tősidus peab olema täpses vastavuses selle avaldumise astmega. Suured vead Iga kőrvalekalle eelpooltoodud tőu iseloomustusest, mis avaldab mőju töövőimele: Kőrvad asetsevad külje poole vői liiga madalal, otsast murtud kőrvad, sissepoole suunatud kőrvad. Kőrvad ei ole tugevad. Tugev pigmendipuudus. Suured puudused üldises kindluses. Hambavead: Kőik need kőrvalekalded käärhambumisest ja korrektsest hammastikust, mis ei ole hülgavateks vigadeks. Hülgavad vead Pehme iseloomuga, ründavad vői nőrganärvilised koerad. Raske HD-ga (puusaliigeste düsplaasiaga) koerad Ühe-vői kahepoolsed krüptorhid nagu koerad selgelt ebavőrsete vői vastavalt kängunud munanditega Moonutatud kőrvade vői sabaga koerad Väärarenguga koerad Hammasvigadega koerad järgmiste vigade puhul: Puudub: 1 kord 3. eespurihammas (P3) pluss mőni teine hammas vői 1 kihv vői 1 kord 4. eespurihammas (P4) vői 1 kord 1. tagapurihammas (M1) vői vastavalt 2. tagapurihammas (M2) vői kokku koom vői rohkem hammast. Hambumisvigadega koer: ülehambumus 2 mm ja enam, alahambumus. Tanghambumus kőigi 12 lőikehamba puhul. Koerad, kes on standardist 1 cm kőrgemad vői madalamad. Albinism Valge karvavärv (ka tumedate silmade ja küünte korral) Pikem karv (pikk, pehme, mitte tihedalt liibuv kattekarv koos aluskarvaga, tutid kőrvadel ja narmasjutid jalgadel, kohevad püksid ja kohev saba narmaskarvasusega alusküljel) Pikk karv (pikk, pehme kattekarv ilma aluskarvata, moodustab tihti seljal seitli, tupsud)
Tekst: Maarja
Tagasi
