Tiibeti Mastif
Ajalugu

Erinevate allikate kohaselt ulatub Himaalaja mäestikus ja selle ümbruses elanud suure valvekoera ajalugu umbes 60 000 aasta taha. Meie päevil läänemaailmas tiibeti mastifina tuntud koerte eellased tegutsesid karja-, pere- ja kloostrivalvuritena laias piirkonnas, mis ulatus Bhutani kuningriigi mäestikest kauge Mongoolia steppideni ja tänase India aladelt Hiina keisrikojani. Läänes tiibeti mastifina tuntud koera Tiibetis päris sellisena siiski ei eksisteeri.

Üllatus? Küllap vist. Tänane nn tiibeti mastif on paljuski kunstlikult konstrueeritud tõug, mida aretatakse Lääne inimeste poolt leiutatud tõustandardile vastavalt. Arvatavasti Tiibeti platoolt Bhutani, Mongooliasse ja Nepaali levinud valvekoerad tekkisid aastatuhandete jooksul ränkade
tingimuste ja loodusliku valiku tulemusena, mida vaid pisut mõjutas inimese käsi.

Mõjutustöö näiteks on veel mitte väga ammu Tiibetis kasutusel olnud valvekoera aretusmeetod, mille kohaselt suleti kutsikate pesakond emast lahutatuna koopasse. Koopaava ette veeretati kivi ning igal nädalal lasti sinna kinnipüütud hunt. Hunt tappis mõned kutsikad enne kui need talle oma elu eest võideldes otsa peale tegid ning seejärel oma saagi lihast, verest ja kontidest toitusid. Viimaks jäi selle aretusviisi järgi koopasse ainult üks kutsikas, kes kontide keskelt välja lasti ja „koeraks tehti“.

Küllap aitab äsjaloetud kirjeldus mõista nende olendite kujunemislugu. Tiibeti legendide kohaselt sündisid tiibetlased mäekollitari ja ahvi lastena, nende suured valvekoerad aga hundi ja tiigri järeltulijatena.

Tiibeti mastifi mitokondriaalset DNA võrdlemisel halli hundi, koioti ja teiste kodukoertega on selgunud, et kui halli hundi ja koioti lahknemine toimus miljon aastat tagasi, siis halli hundi ja tiibeti mastifi lahknemine 58 000 aastat tagasi ning halli hundi ja kodukoera lahknemine 42 000 aastat tagasi. („Origin and phylogenetic analysis of Tibetan Mastiff based on the mitochondrial
DNA sequence“ Journal of Genetics and Genomics 2008)

Esmakordselt on tiibeti mastife mainitud kirjanduses 1121 e.m.a., kui Hiina lääneosast pärit Lui provintsi inimesed saatsid Hiina keisrile Wu-Changile tiibeti koera, keda nimetati ngao’ks. Kirjeldatud koer oli 122 sm kõrge. Arvatakse, et see tõug pärineb tiibeti hundist, kelle karvastik on peaaegu must ning kes elutses kõnnumaadel, harjunud raskete elutingimuste ning suurte temperatuurikõikumistega.

Hiinas Han dünastia hauakambri (206 e.m.a. – 220 m.a.j.) avamisel leiti hauapanuste hulgast 14 sm kõrgune savist valmistatud tiibeti mastifi kujuke.

Tõelised, algupärased Tiibeti valvekoerad ja nende lähisugulased on haruldased kalliskivid, mida ühegi kenneli pesakastidest kindlasti ei leia. Ega neid Läänes ka õieti vajata. Erakordselt hinnalised koerad asuvad enamasti ikka Tiibetis või Hiinas (1950. aastal okupeeritud ajalooline Tiibet on jaotatud täna Hiina Rahvavabariigi Tiibeti Autonoomseks Regiooniks ja sellest väljaspool asuvateks Hiina provintsideks, ms moodustavad suure osa omaaegse Tiibeti territooriumist). Tavalisest kennelist selliseid koeri ei saa ja polegi mõtet seda soovida.

Pole palju koeratõuge, kellega seostub nii palju legende ja müüte kui nn tiibeti mastifitega. Mõningate teooriate kohaselt on need Buddha õpetuse raevukad valvurid kõigi mastifite ja mäestikukoerte esiisad, kes rändasid Euroopasse Aleksander Suure vallutusretkede käigus. On andmeid Tšingis-Khaani hiigelarmee erilisest koerte rügemendist, mis koosnes Mongooliast ja
Tiibetist hoolikalt valitud hiiglaslikest valvekoertest. Metallturvisesse rüütatud viirastuslikud sõjakoerad olid kasutusel rünnakul, aga ka tagala kaitsel. Mongoolias tänini kasutusel oleva valemi kohaselt surmab üks bankhar ehk valvekoer kaks hunti. Nepaalis tapsid Himaalaja mäestikus töötavad bhote kukur'i mõned aastad tagasi kahekesi oma karja valvates tiigri.

Töötava „tiibetlase“ loomulikeks vastasteks on hundid, lumeleopardid ja (võõrad) inimesed, aga ka kotkad, maod jne. Sestap ei tasu imestada kui teie „tiibetlane“ näiteks raevukalt madallennul toonekurge ründab.

Kuigi Tiibetis Lääne näitusesaalides jalutavaid tiibeti mastifeid ei ela, on seal leiduvaid koeratüüpe siiski nimedega eristatud. Nõnda on kunagi jahil kasutusel olnud (tänaseks kadunud) husky-laadsed koerad tuntud sha-khyi nimega, drokpa'de ehk nomaadide koerad do-khyi või tšu-khyi nimega.

Sealjuures tähendab „do-khyi“ tiibeti keeles „kinnitatud (kinniseotud) koera“, „tšu-khyi“ võiks väga kohmakas tõlkes kõlada tähenduse poolest kui „tiibeti tüüpilise karvase kasukjaki või vaipkasuka tšuba koer“. Dzong'e ehk kloostreid kaitsvaid koeri aga väidetakse kutsutavat tsang-khyi'deks (Tsang on kloostriterikas Lääne-Tiibeti regioon, tiibeti keeles tähendab gtsang (tsang) ka „puhas“ - R.S.). Tiibetlased ise kõnelevad samas kontekstis hoopis sang-khyi'dest ehk Lhasast lõunas asuva Sangri regiooni koertest. Lisaks on suurte Tiibeti valvekoerte perest pärit salapärane (do-)khyi-apso (mitte segamini ajada tillukese lhasa apsoga! - R.S.), väidetavalt püha Kailashi mäe ümbrusest Keelatud Linna - Lhasani levinud „habemega“ kaitsja. Maailma tuntuim khyi-apso omanik on olnud ilmselt Tema Pühadus XIII dalai laama.

Auväärne laama Gonsar Rinpoche on jutustanud ka saladuse Tiibeti koeratõugude kroonijuveelist, müstilisest go-khyi'st. „Umbes ühe protsendi meie kotkastest moodustavad Tiibeti habekotkad (Gypaetus barbatus), kes munevad kolm muna: esimene sisaldab madu, teine koera ja kolmas lindu.

Kui eales kuuled koera haukumas kõrgmäestikus habekotka pesa lähedal, siis võid leida sealt väga väikese koera. Sellist olendit kutsutakse „go-khyi“ning see on Tiibeti enimaustatud koer (FCI poolt mittetunnustatud).“

Nagu näha, nimesid jätkub. Nõnda tuntakse suurt Tiibetist pärinevat valvekoera tema enimesinevas vormis eri maades erinevate nimedega. Pagulastiibetlased nimetavad neid loomi enamasti lihtsalt: „drokpa dog“. Nepaalis - bhote kukur, Hiinas zang ao, Mongoolias bankhar või gharts, Indias bangara mastiff, Euroopa Liidus ... tiibeti mastif. Koerte välimus vaheldub sealjuures
pikakarvalistest lühikarvalisteni, madalamatest hiiglasteni, kergetest raskekaallasteni.

Paljudes ajaloolistes piirkondades on traditsioonilised tiibeti valvekoerad tänaseks erinevatel põhjustel täielikult kadunud. Näiteks veel kolmekümne aasta eest iseseisvana õitsenud Himaalaja budistlik kuningriik, 1979. aastal India poolt okupeeritud Sikkim, on tänaseks ametlikult kaotanud kõik oma nö puhtatõulised tiibeti valvekoerad. Sikkimi Osariigi Bioloogilise Mitmekesisuse Tegevusplaanis raporteeritakse, et ainus puhtatõuline ja raugastunud tiibeti mastif oli säilinud Thangu kloostris, kuid tapeti ja söödi ära piirkonda saabunud „mittekohalike asukate“ (eaten by the non-native residents of the area - SOBMT - R.S.) poolt.

Kõik ülejäänud kunagised nomaadide abiliste järeltulijad raporteeritakse ametlikult olevat „täielikult krantsistunud“ (all other dogs are now completely mongrelized – SOBMT - R.S.), vastupidiselt näiteks metsikus looduses inimmõjudele märksa vastupidavamalt säilinud sikkimi lumekonnale (Scutiger sikkimensis), himaalaja sinilambale (Pseudois nayaur) või punasele pandale (Ailurus fulgens)..

Olgu öeldud, et Sikkimi osariik kaalub tõu taaselustamise huvides nende haruldaste koerte eksporti Bhutani, Nepali või Tiibeti perifeersetest piirkondadest.

Niinimetatud tiibeti mastifeid leidub Tiibetiski oma välimuse järgi laias variatsioonis - dalmaatsia koertele sarnaselt laigulistena, aga ka hallide, kuldsete, valgete ja punastena. Siiski on kõikjal kõnealuste valvekoerte levialadel olnud eriti hinnas musta-ruuge värvikombinatsiooni ja kulmude kohal asuvate ruugete laikudega koerad. Aasias levinud uskumuse kohaselt on taolised laigud
valvuri „topeltsilmad“, mis valvavad ka siis kui koer magab. Halbade olendite lähenedes kihutab „topeltsilmadega“ koer kurjad vaimud, inimesed või loomad kartmatult minema.

Valge laik koera rinnal on Mongoolias ja Tiibetis valvuri puhta ja vapra südame tundemärk. Sellised koerad kaitsevad peremeest ja oma hoolealuseid vankumatult, oma elu hinnaga. Valgete käpaotstega koer on mõnes piirkonnas levinud uskumuste järgi näppaja. Valge sabaotsaga koera peetakse Mongoolias argpüksiks, Tiibetis aga tsampavargaks. Üleni valget koera aga erakordseks õnnetoojaks, valge märk koera laubal on samuti erakordne – Buddha märk.

Tiibetis toidetakse suuri valvekoeri peamiselt toidujääkide ja tsampaga (röstitud odrajahust valmistatud lihtne toit), laama Gonsar Rinpoche hoiatab do-khyi'de toitmise eest liigse lihaga, kuna see põhjustab haigusi. Bhutanis kuulub „tiibetlaste“ menüüsse muuhulgas ka riis. Mongoolias antakse koertele seevastu hommikuti piima, õhtuti liha.

Budistlikus maailmas usutakse koeri asuvat ümbersündide jadas viimasel astmel enne inimest. Kloostritesse kogunenud koeri peetakse eelmises elus eksinud munkadeks, kes karma seaduste järgi veidi alama olendina sündides nüüd halba karmat põletades inimesena taassündi ootavad. Lisaks on Mongoolias teada, et nn „topeltsilmadega“ bankharid sünnivad järgmises elus laamadena, otse pühasse Tiibetisse. Kui taolised koerad näiliselt unes viibides häälitsevad ja esikäpad lamades kokku seavad, loevad nad palveid ja mantrasid oma peremehe eest.

Tutvustus, soovitusi


Läänes aretatud tiibeti mastif on kõigest hoolimata toonud Aasia kodumaadelt kaasa oma esivanemate iseloomujooned ja käitumislaadi.

Esimesed koerad, kes oma välimuse, iseloomu ning tööomaduste järgi said nime tiibeti mastif (kuna nende käitumine, välimus ning reaktsioon oli kõige lähemalt vastav just mastifi tüüpi koerale) toodi Euroopasse 1830 aastal. Üks esimesi tiibeti mastifi isendeid, kes Läände rändas, oli 1847 aastal lord Hardingale (India asekuningas) poolt kuninganna Victoriale saadetud isane koer. Alguses elasid koerad nii avalikes kui eraloomaaedades puuriloomadena ning olid hinnatud kui eksootilised kiskjad.

Esimene tiibeti mastifi pesakond sündis 1898 aastal Berliini loomaaias. Tiibeti mastifite aretuse algusajaks Euroopas võiks lugeda aastat 1931, kui Suurbritannias proua Eric Bailey kennelis sündis esimene tiibeti mastifite pesakond.

Peale II Maailmasõda tiibeti koeri Euroopas enam ei leidunud. Üksikud koerad, kes Euroopasse toodi, olid eurooplaste jaoks keerulise ja raskesti mõistetava iseloomuga. Kuid nende hulgas oli ka nö "pehmeid koeri" - leebe ja hea iseloomuga isendeid, keda kasutati aretuses väga palju. Eesmärgiks ei olnud mitte tõu algupärast iseloomu rikkuda, vaid tõugu sotsialiseerida elama ka teistsugustes tingimustes.

Inimestel, kes hakkasid 70-ndatel neid koeri Euroopasse tooma, olid hoopis teised eesmärgid. Kaastunne Tiibetis toimunu vastu, armastus selle maa vastu - need olid põhilised tegurid, miks üldse väike huviliste grupp tõuga tegelema asus. Huvi tõu vastu oli laiaulatuslik, kuna tiibeti mastifit peeti Tiibeti kultuuri pärandiks.

Esimeste koerte omanike sooviks oli „tõu aretus ja säilitamine parema maailma jaoks”. Koerte Aasiast toomine ja registreerimine oli keeruline, paljud koerad jäid üldse registreerimata. Näiteks must isane tiibeti mastif Shindoo kanti India registrisse hoopis himaalaja lambakoerana.

Eesmärgid olid tõu taastamisega tegelevatel inimestel väga tagasihoidlikud. Tõuga tegeles väike, kuid põhjalik grupp entusiaste, kus kõik teadsid üksteist ja üksteise koeri. Seetõttu võiks 30 aastat tagasi Euroopas elanud koerad lausa nime- ja nägupidi üles lugeda - neid oli lihtsalt nii vähe. Siit tuleneb ka üks tõugu hädadega ülekülvav tõsiasi - pikka aega oli tõu geenibaas väga kitsas (aretuses kasutati samu koeri ning paaritati lähisugulasi isa- tütar, õed-vennad) ning seetõttu levisid mitmed pärilikud haigused kiiresti.

Alles viimase aastakümne jooksul Tiibetist, Nepaalist, Indiast ja Taiwanist toodud koerad laiendasid seda baasi, milles kõik Euroopa koerad olid omavahel sugulased. Nüüd on koerte sugulusprobleem jälle päevakorras, ainult natuke teise nurga alt -
aretuseks kasutatakse liiga palju ühtesid ja samu koeri.

Kuigi „tiibetlaste“ surmapõlgavat dominantsust ja isepäist intellekti on Lääne aretustöö käigus muudetud, tuleb tiibeti mastifit võttes arvestada järgnevaga:

  • Tiibeti valvekoerad on oma olemuselt isemõtlevad tapjad, kes on aastatuhandete jooksul arenenud töötama inimese juuresolekuta, iseseisvalt. Ilma hoolikalt sotsialiseerimata ja treenimata jätate oma koera kontrollimatuks ja peremehelegi ohtlikuks relvaks.
  • Tiibeti mastif on tõestatult väga edukalt treenitav koer. Kaasaegses inimühiskonnas elades on „tiibetlase“ treenimine kohustuslik. Kaasaegses inimühiskonnas elades on „tiibetlase“ treenimine kohustuslik. Kaasaegses inimühiskonnas elades on „tiibetlase“ treenimine kohustuslik.
  • Tiibeti mastif on samas raskesti treenitav koer. Nendega tõelise kontakti saavutamine nõuab palju pühendumist, telepaatiat ja täielikku vastastikkust usaldust.
  • Tiibeti mastif ei sobi enamikele inimestele esimeseks koeraks, mingil juhul ei sobi pidamiseks korteris või liiga väikesel territooriumil; ei sobi niiskesse kliimasse (nahapõletiku ja südameprobleemide oht!) ja stressirohkesse keskkonda.
  • Tiibeti mastifite jooksuaeg esineb enamasti vaid kord aastas: sügis-talvel, see-eest haugub enamus „tiibetlasi“ õues aastaringselt – öösiti – et peletada eemale kiskjaid ja kutsumata külalisi.
  • Tiibeti mastifi territooriumi piiramine on väga raske ja nõuab kapitaalset ehitustööd ning sageli ka suuri investeeringuid. Nende vabadusiha on imetlusväärne.
  • Kiindunud või töötav tiibeti mastif on oma peremehele/sihtmärgile järgnedes peaaegu peatamatu. Nende jõud, tahtejõud ja keskendumisvõime on uskumatu.
  • Tiibeti mastif pole koer eputamiseks, komplekside rahuldamiseks, „inimeseks muutmiseks“ ega hülgamiseks.

Eestis on tiibeti mastifi puhul tegemist populaarse moetõuga sarnaselt juba möödunud dobermanni- või rottveilerimaaniaga. Viimastel aastatel on siin puhkenud tiibeti mastifite ja asjatundmatute kennelite buum. „Tiibetlaste“ ja elanike suhtarvult on Eesti maailmas tõenäoliselt esikohal. Peadpööritava kiirusega kasvab „tiibetlaste“ ristandite ja planeerimata kutsikate arv.

Kõigele vaatamata on ka Eestis asjatundlikke ja häid kenneleid, kelle käest iga soovija koera ei saa.

Nendest:
- ei müüda koeri paarikaupa (kaks ühe hinnaga) ega jagata neid tasuta.
- Kõik kutsikad on registreeritud Kennelliidus.
- Paaritused on kaua aega ette planeeritud ning soovijate tausta uuritakse põhjalikult.
- Tavaliselt on sellises kennelis vaid 1 pesakond, kutsikate vanemate kohta on ette näidata põhjalikud terviseuuringud, nende suguvõsa on läbi uuritud ning teada on ka võimalikud probleemid.
- Sidet peetakse varasemate pesakondade kutsikaomanikega ning sellisest kennelist pärit koerad hulguvad ringi või vahetavad kodu haruharva. Kuid sellele kõigele vaatamata - Tiibeti mastif ei ole moekoer!

„Tiibetlast“ soetades tuleks sügavalt järele mõelda, kas on aega, oskusi ja tahtmist nii keeruka persooniga tegeleda. Tiibeti mastif kaitseb ja valvab oma peret elu hinnaga kuid ta pole perekoer nagu näiteks kuldne retriiver või labrador, keda on kerge pidada ja koolitada.. Tiibeti mastif ei ole perekoer selle sõna tavalises mõistes!

Kasvav tootmiskennelite ja „kutsikaveskite“ arv kahandab kiiresti Lääne aretustöö suure vaevaga saavutatud (ja endiselt küsitavat) tulemust. Kuna nii looduslik kui asjatundlik valik paljudes kennelites puudub, kasvab ka pärilike haigustega, ebakindlate (argade) ja muude vigadega koerte arv. Kasvatajad ei tunne oma koeri ega nende suguvõsa ajalugu, paaritused
toimuvad juhuslikult ning planeerimatult. Koertel puuduvad kõige lihtsamad terviseuuringud ning omanik ei või kunagi olla kindel, kas kutsikad on üldse registrisse võetud.

Ilma tõupaberiteta kutsikatel on ilmnenud väga kummalisi haigusi, mis lõpevad surmaga ning nende haiguste pärilikkust ei ole ilma dokumentideta võimalik tõestada. Euroopas on hästi teada „tiibetlaste“ kilpnäärmeprobleem (kilpnäärme alatalitus, mis võib ilmneda väga erinevas kombinatsioonis paaritusel), ning tänaseks on see haigus jõudnud Eestisse ning esineb paljudel
koertel. Mingil juhul ei tohi aretuses kasutada sellise probleemiga koeri ega korrata paaritust, mis on andnud haigusnähtudega kutsikaid. Kuigi kutsikaomanikel on täielik õigus nõuda koerte haigusrahad välja kasvatajatelt, pole haigete koerte kasutamine aretuses millegiga õigustatav.

Vältige materiaalsele kasule orienteeritud tootmiskenneleid!

• Tiibeti mastif on keeruline, intelligentne ja brutaalne kaitse- ja valvekoer. Eelkõige on tiibetlaste ülesandeks kaitsta Buddha Šakjamuni õpetust ja valvata rahu. Om Mani Padme Hum.

Tõukirjelduse autorid on:

Roy Strider, Tibet Sun kolumnist ja Kaire Meristo, Mastifite tõuühingu juhatuse liige

Tõustandard

PÄRITOLU: Tiibet.

KASUTUS: Seltsikoer, valve- ja kaitsekoer.

FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 2
Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad
Alarühm 2.2
Molossid , mäestikukoerad.
Töökatseteta.

LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE :
Tiibeti mastif (Do-Khyi) on Himaalaja mäestiku nomaadsete karjasrahvaste muistne töökoera tõug ja
Tiibeti kloostrite traditsiooniline kaitsja. Juba esimestest antiiksetest avastustest alates on teda ümbritsenud uhked müüdid. Alustades Aristotelese (384 – 322 e.Kr) ülestähendustest kuni aastal 1271 Aasias rännanud Marko Polo kuulsate kirjutisteni, ülistavad kõik ajaloolised kirjeldused Tiibeti mastifi loomulikku vastupidavust ja mõjukust – nii füüsilist kui ka vaimset. Rõhutatud on ühetasast haukumishäält kui unikaalset ja kõrgele puhtaverelisusele viitavat tunnust selles tõus. Niisugused möödunud aegade Euroopa künoloogiat juhtinud isikud, nagu Martin ja Youatt, Megnin, Beckmann, Siber, eriti aga Strebel ja Bylandt, asusid aktiivselt tegelema Tiibeti mastifiga, kes lummas neid tänu oma põlvnemisele ja kohale Tiibeti kultuuris. Levinud on arvamus, et see tõug on esiisaks paljudele suurt kasvu mäestikutüübilistele ja mastifitõugudele. Üks esimesi Tiibeti mastifi isendeid, kes Läände rändas, oli 1847. aastal lord Hardinge’i (siis Viceroy of India, India asekuningas) poolt kuninganna Victoriale saadetud isane. Hilistel 1880ndatel tõi Edward VII (siis Prince of Wales, kroonprints) tagasiteel Inglismaale kaasa kaks isast. Kõige esimene registreeritud Tiibeti mastifi pesakond sündis aastal 1898 Berliini Zoo’s.

ÜLDMULJE :
Jõuline, raske, hästi tugeva kehaehituse ja luustikuga. Muljetavaldav; suursuguse ja tõsise ilmega.
Kombinatsioon majesteetlikust jõust, robustsusest ja vastupidavusest; sobiv tööks erinevates
ilmastikutingimustes. Hiljavalmiv tõug, emased on täiskasvanuks arenenud alles 2-3 aasta vanuselt ning
isased alles 4 aasta vanuselt.

OLULISED PROPORTSIOONID :
- Koljuosa pikkus mõõdetult kuklakühmust kuni laubalõikeni on sama suur kui koonu-osa pikkus
mõõdetult laubalõikest ninatipuni, kuid koonu-osa võib olla ka veidi lühem.
- Kere on veidi pikem turjakõrgusest.

KÄITUMINE :
Sõltumatu. Kaitsev. Käsklustele kuuletuv. Äärmiselt lojaalne oma pere ja territooriumi suhtes.

PEA :
Lai, raske ja tugev. Täiskasvanult võivad pähe moodustuda nahakurrud, mis algavad ülevaltpoolt silmi ja
kulgevad suunurkade suunas.
PEAPIIRKOND :
Kolju : Suur, hästi kergelt ümardunud, tugeva ja silmatorkava kuklakühmuga.
Üleminek laubalt koonule : Hästi markantne.
NÄOPIIRKOND :
Ninapeegel : Lai, karvavärvusele vastavalt võimalikult tume, hästi avatud sõõrmetega.
Koon : Mõõduka laiusega, hästi täidlane ja sügav. Koonu
eestosa on kantis.
Mokad : Hästi arenenud ja alalõuga katvad.
Lõuad / Hambad : Tugevad lõualuud perfektse, korrapärase ja täiskomplektse kääritaoliselt lõikuva
hammastikuga, s.t ülemised lõikehambad katavad vahetult alumisi lõikehambaid ja hambad väljuvad lõualuust otse. Lubatud on ka otsehambumus. Oluline on hammaste tihe paigutus.
Silmad : Keskmise suurusega, pruuni kõik toonid vastavalt
karvavärvusele, kuid mida tumedamad, seda parem.
Teineteisest kaugel asetsevad, ovaalsed ja veidi viltused.
Silmalaud on tihedalt silma ümber liibunud. Väärikas ilme.
Kõrvad : Keskmise suurusega, kolmnurga kujulised, rippuvad, asetsevad silmade ja lauba vahelisel kõrgusel,
ettepoole suunatud ja tihedalt pea külgedele liibuvad; tähelepanelikkuse korral kerkivad kõrgemale. Kõrvalehed on ümara servaga ja pehme, lühikese karvaga.
KAEL :
Tugev, hästi lihaseline, kaardunud. Ilma liiga märgatava lõualotita. Kaetud tiheda ja koheva lakaga, mis emastel ei ole eriti väljendunud.

KERE :
Tugev.
Selg : Sirge, lihaseline.
Laudjas : Lai ja pigem tasane.
Rindkere : Üsna sügav, mõõduka laiusega, hästi kaardunud roietega, nii et rinnakorv omandab südame kuju. Rind ulatub sügavuselt küünarnukkideni.
SABA :
Keskmise pikkusega. Kõrge asetusega seljajoone kõrgusel, erutunud koeral ja liikumisel kaardub saba lõdva
rõngana kõrgele selja kohale; rikkaliku karvkattega.

JÄSEMED
ESIJÄSEMED :
Sirged, heade nurkadega, igast küljest kaetud tiheda karvaga.
Õlad : Hea asetusega, lihaselised.
Küünarnukid : Mitte sisse- ega väljapööratud.
Esijalad : Sirged. Tugevaluulised.
Kämblad : Tugevad, veidi kaldus.
TAGAJÄSEMED :
Jõulised, lihaselised, heade nurkadega. Tagant vaadates on tagajalgade seis paralleelne.
Reied : Üsna pikad; tugevad, hästi võimsate, kuid mitte punnis lihastega.
Põlved : Heade nurkadega.
Kannad : Tugevad, madala asetusega.
Kannused : Eemaldamine on vabatahtlik.
KÄPAD :
Üsna suured, tugevad, ümarad ja kompaktsed, hästi kumerate varvaste vahelt hästi karvased.

LIIKUMINE :
Jõuline, kuid samas alati kerge ning elastne: hea sirutuse ja tõukega. Kiiruse kasvades kaldub liikuma sama
jäljerida järgides. Aeglast sammu astudes näib liikumine hästi kaalutlev. On võimeline vastupidavalt ja nõtkelt liikuma erinevatel maastikel.

KARVKATE
KARV :
Karva struktuur on oluliselt tähtsam selle rohkusest. Karv on karm, tihe, kattekarv ei ole liiga pikk, koos tiheda ja üsna villava aluskarvaga külmal aastaajal ja mis muutub üsna hõredaks soojadel kuudel. Isastel on tähelepanuväärselt rikkalikum karvkate kui emastel. Karv on peen kuid tugev, sirge ja puhvis. Karv ei tohi olla mingil juhul siidine, kiharduv ega laineline. Kael ja turi on kaetud rikkalikuma karvaga, mis annab lakataolise üldmulje. Saba on kohev ja hästi narmastatud; rikkalike narmaspükstega on tagajalgade tagapooled.

VÄRVUS :
Puhas must ruugete piirdemärgistega või ilma; sinine ruugete piirdemärgistega või ilma; kuldne, liivakarva
toonist kuni sügavpunaseni. Kõik värvid peaksid olema võimalikult puhtad. Piirdemärgised on pähkelpruunid või heledamat tooni. Valge täht rinnal on lubatud. Lubatud on ka minimaalselt valget käppadel. Piirdemärgised esinevad silmade kohal, jalgade alaosadel ja saba alumisel poolel.
Ruuge piire on ka koonul, lubatavad on samuti silmi ümbritsevad prill-märgised.

SUURUS :
Turjakõrgus :
Isastel : vähemalt 66 cm (26 tolli).
Emastel : vähemalt 61 cm (24 tolli).

Kokkuvõetud ajalugu Tiibeti Mastifi aretusest Euroopas aastatel 1978-1998

Sanne Rutloh, Samantabhadra Do-Khyi

Mitmete pioneeride nimed on lahutamatult seotud tänapäeva Euroopa tiibeti mastifi (T.M) aretuse ajalooga. Stefan Dähler Šveitsist, Manfred Boese Saksamaalt rääkimata kahest hollandlasest Jan Ravensburgist ja Nol Kraaijst. Ainult 20 aastat on möödunud ajast, mil sündis esimene pesakond T.M. Euroopas ja on ilmselge, et me oleme ikka alles tähtsa küsimuse (ürituse) alguses.

Šveits

Mitu aastat seitsmekümnendate alguses elasid Dr. Eichenberger, kes oli bioloog, ja tema naine Nepaalis ja Bhutaanis. T.M tõug huvitas neid ja nende sooviks oli omada sellist koera. 1972. a. täitis nende soovi sõber sherpa, kes andis neile Castori, noore isase T.M-i Khumbust1. Castor ei jäänud nende ainukeseks koeraks. Aasta hiljem kingiti neile Droyma, emane T.M Bhutaanist, Tiibeti piiri lähedalt. Droymal avastati haigus, mille ta küll üle elas, aga mille tulemusena jäi ta üsna väikesekasvuliseks. Siiski oli ta tugev tüdruk. Kui Eichenbergerid 1976. a. Šveitsi tagasi pöördusid, ei võtnud „ekspertidel „ kaua aega, et juhtida tähelepanu sellele, et Castor ja Droyma ei ole „algupärased” T.M-d. Vaatamata kõigele sellele sündis Lutzerni eeslinnas 2. veebruaril 1978 Droyma esimene pesakond. Pesakonnas oli 4 kutsikat. Sellest sai alguse kaasaegne Euroopa T.M. ajalugu. Althan, Aran, Ama ja Ashi olid nende ainukesed järeltulijad. Nii kutsikad kui ka nende vanemad registreeriti Šveitsi kennelliidus. Althan oli oma pesakonnast ainukene, keda kasutati edaspidises aretuses. Castor suri 13,5 aastasena ja Droyma 15 aastasena.

Stefan Dähler, isase kutsika Althani uhke omanik, kohtus Šveitsis Bernis 1979. a. näitusel Wold Show Nol Kraaijga ja Manfred Boesega. Selle näituse sensatsiooniks oli TÜ-BO, isane T.M Nepaalist. Siiski olid vaatlejad segaduses, kuna nende arvates ei vastanud TÜ-BO kirjandusest leiduvale tõukirjeldusele. See mõjutas Mr. Dähleri otsust leida probleemile lahendus ajal, mil ta ise alustas T.M tõu aretust. Peab rõhutama, et Dähler ei olnud „koerainimene”. Tema huvi T.M. tõu vastu oli laiaulatuslik, kuna ta pidas T.M-i Tiibeti kultuuri pärandiks. Tema kreedoks oli „aretus ja säilitamine parema maailma jaoks”. Ta viis läbi uurimusi ja teostas vaatlusi ning kirjutas mitmeid hariduslikke ja informatiivseid artikleid T.M. tõu kohta. Tänapäevalgi peetakse neid huvitavateks ja paikapidavateks. Dähler importis Ameerikast 1,5 aastase emase, Ausables Qwan Yin –i („Qwan”). 26. novembril 1980 sündis Althanile ja Qwanile 6 kutsikat. Alles mõni aasta hiljem avaldati, et Qwan kandis C.I.D.N.-i. Pärast aastaid kestnud väsimatut aretustööd ja olles pidevalt silmitsi C.I.D.N probleemiga, otsustas Dähler 1988. aastal alustada täiesti algusest peale India importkoertega.

1 Khumbu on üks kolmest alamregioonist Himaalajas, kus on sherpade peamine asustusala.

1996. aastal teatas Mr. Dähler oma aktiivse T.M. aretustöö lõpetamisest, mis oli suur kaotus T.M. tõu jaoks.

Holland

Seitsmekümnendate keskpaiku oli Nol Kraaij edukas vana inglise mastiffi aretaja. See oli ka aeg, mil teda hakkas rohkem huvitama T.M. tõug. Umbes samal ajal kohtus ta hollandlannaga, Mrs. Sri Wastavaga, kes oli abielus indialasega. Viimane aitas Mr. Kraaij-l kontakteeruda India aretajatega läbi India Kennelliidu. Üks abivalmis naisterahvas India Kennelliidust hoiatas oma kirjas Mrs. Wastavat, et ta ei impordiks „selliseid agressiivseid ja metsikuid koeri nagu T.M.”. Aga oli juba hilja. Wastava oli „nakatunud” T.M. „viirusesse”. Lõpuks sai ta kontakti lugupeetud aretajaga Mr. Grewaliga, kes lubas, et saadab talle Hollandisse oma järgmisest pesakonnast 4 kutsikat (kaks emast ja kaks isast). „Sameru” ja „Mirage’i” kutsikad sündisid 29. dets. 1977. Kutsikate reis Hollandisse lõppes aga ootamatult New Delhi lennujaamas, kui nende jaoks ei jätkunud enam lennukis ruumi. Nol Kraaij üritas kutsikaid Hollandi saatkonna kaudu leida. Ning siis saigi Jan Ravensburg, Hollandi saatkonna tootmisjuht, oma ülemuselt käsu Mr. Nol Kraaij abistada. Ta hoolitses umbes kaks nädalat kutsikate eest, kuni nad võidi turvaliselt Amsterdami lennutada. Jan oli Mr. Kraaij abistamiseks ideaalne mees, sest kasvatas ise kodus lhasa apsosid ja oli koeraarmastaja. Ning lõppude-lõpuks, koer on koer.

Mrs. Sri Wastava sai õnnelikuks Tashi ja Nima omanikuks ning Mr. Kraaij Grey Kingi ja Dolma omanikuks. Mõned kuud hiljem saatis Mr. Ravensburg Mr. Kraaijle Desaäl’s Rani Sadiya, black/tan emase kutsika. Sadiyast sai tema T.M. tõuaretuse alus vaatamata sellele, et Kraaij pidas Sadiyat tõu tüübile mittevastavaks ja liiga väikeseks.

Selle aja peale olid nii Mr. Ravensburg kui ka Mrs. Sri Wastava T.M. tõust võlutud. Mr. Ravensburg jätkas koerte otsinguid India mägedes ja külades. Lõpuks jõudis ta tagasi Hollandisse, kaasas mitte ainult kolm lhasa apsot, vaid ka kuus T.M.-i, üks nendest sündinud Indias. Ometi, bürokraatlikud asjaolud takistasid seda kutsikat registreerimast nimega Chico van Chattang. Neli kutsikat registreeriti India Kennelklubis: esinduslik kuldne isane Ch. Motoo Smaradja of Henley, kuldne emane Shebana, kuldne isane Rothang ja must isane Shindoo. Viimane kanti registrisse himaalaja lambakoerana. Nendel neljal koeral olid K.C.I. (India Kennelklubi) paberid ja peale eksperdi hinnangut registreeriti ka Hollandi Kennellidus. Ülejäänud kaks koera, isane nimega Zubeko ja emane Kodari Nepaalist, jäeti registrist välja. Kaks aastat hiljem sündis esimene Shattangi pesakond Motoole ja Chicole. Kaks kutsikat sellest pesakonnast, üks emane ja teine isane, saadeti Ameerikasse. Angmo Rajkumari, hüüdnimega „Hollandlane”, on Ameerikas legend. Aastatel 1979 kuni 1986 aretas Mr. Ravensburg ainult viis pesakonda. Samas on mõned tema järglased unustamatud. Alates 1995-st aastast tuli jälle Chattangi Kennelist maailmakuulsaid kutsikaid. Loodetavasti aitab noor emane Ang-Ka säilitada Hollandi vanimat vereliini. Mr. Ravensburg, vähese jutuga tagasihoidlik mees, esindab viimaseid aktiivseid T.M pioneere.

9. jaanuaril 1979 sündis Mr. Kraaij Van Desaäli kennelis Grey Kingi ja Desaäl Rani Sadiya (hüüdnimega Smokey) esimene pesakond. Pesakonnas oli kaks isast ja neli emast kutsikat. See pesakond ei olnud planeeritud, kuna nagu varem öeldud, arvas Mr. Kraaij, et Smokey ei sobi aretuseks. Siiski oli Mr. Kraaij pesakonnast meeldivalt üllatunud ja ta hoidis nad kõik alles. Kõiki emaseid kutsikaid, Rakaposhi Raykumarit, Makalu Raykumarit, Cho-Oyu Raykumarit ja Nanda Devit, kasutati edaspidises aretuses ja neid võib leida peaaegu igas Euroopa T.M. sugupuus. See pesakond jäi Grey Kingi ainukeseks. Ta suri mõned kuud hiljem kopsupõletikku. Kümme kuud hiljem sündis Smokey teine pesakond. Seekord oli isaks Castor, kes kuulus Dr. Eichenbergerile. Sellest pesakonnast jäeti alles ainult üks isane, Samson. Teised kutsikad pandi magama. Järgnevatel aastatel kasutas ta sellist meetodit korduvalt, kuna oli oma otsustes, milline koer sobib edasiseks aretuseks ja milline mitte, väga range ja karm. 11 kuusena sünnitas Rakaposhi Raykumari oma esimesed 6 kutsikat, kellest enamust kasutati ka edaspidi aretuskoertena. Kutsikate isaks oli Nepaali importkoer nimega Samdup. Samdupi omanikuks oli Prantsusmaa näitleja Alain Delon. Samdupi paaritati ka Dolmaga. Nendel sündis 3 väga armsat kutsikat. Aastatel 1979 – 1984 sündis Van Desaäli kennelis 25 erinevat pesakonda tiibetlasi.

1981. aastal imporditi Saksamaalt Mr. Kraaij kennelisse üks TÜ – Bo poegadest. Teda kasutati seal aretusisasena. Tema kõige kuulsamad pojad olid Buddha ja Bumper. Mõlemad tulid maailma tšempionideks (maailmameistriteks). 1985. aastal otsustas Mr. Kraaij T.M.-te aretamise igaveseks ära lõpetada.

1979. aastal sündis Sri Wastava koertel, Tashil ja Nimal, samuti planeerimata pesakond. Ent Wastavale ei meeldinud mõte T.M. tõu nö. masstootmisest ja ta lihtsalt andis kutsikad oma sõpradele-tuttavatele ära. Sellest ajast peale ei paaritanud ta Tashit enam kunagi.

Saksamaa

Tiibeti terjerite aretaja Manfred Boese oli alati tahtnud importida ühte või enamat T.M.-i nende enda kodumaalt. Tema soov sai alguse kui ta kohtas ühte ajakirjanikku Mrs. Tütingit. Tüting reisis pidevalt Himaalajates ning aitas Boesel kontakti saada Nepaali helikopteri piloodiga Jay Singhiga. Hiljem on Singh väga edukalt aretanud T.M.-e kennelnime Saipal all. 20. aprillil 1977 sai Boese soov teoks, kui Tütingil õnnestus sõlmida leping ja osta koer 600 Nepaali ruupia eest. Sellest sai Saksamaa T.M. tõu aretuse nurgakivi.

Kõigepealt oli TÜ-Bo-ga selles mõttes sarnaseid kogemusi Castori ja Droymaga, et inimesed ei pidanud teda „tõeliseks” T.M.-ks. Tänu Mary Täuberi kirjutatud artiklitele T.M.-st ja sellele, et tal endal oli kodus mitu otse Tiibetist imporditud T.M.-i (ennem Teist Maailmasõda), tunnistati lõpuks ka TÜ-Bo nö. tõeliseks tiibetlaseks. TÜ-Bo-st sai mitte ainult Saksamaa, vaid ka kogu Euroopa T.M. aretuse sümbol.Teda peetakse siiani T.M.-i ideaaliks. Ta oli kolmekordne Maailma Tšempion, Saksamaa Tšempion, Bundessieger, Eurapoasieger, Amsterdami Võitja, Luksemburgi Tšempion ja igal võistlusel oli ta tõu parim.

Mr. Boesel oli vaja sobivat emast koera oma aretusprogrammi jaoks. Langtang Shu-Ken-Chung, sündinud 17. detsember 1977, aretatud Ameerikas, oli esimene, keda paaritati TÜ-Bo-ga. Kolm kutsikat sündis Mrs. Rohreri Yi-Dam kennelis. See paaritus pani aluse Saksamaa T.M.-te aretusele. Akbari, Ambanit ja Aksut kasutati ka edaspidises aretuses. Boese, aga arvas, et see Ameerika emane ei ole sobiv tema enda tõuaretuse aluseks (vereliiniks). Nii ta siis võttis jälle ühendust Mr. Singhiga ja sai omale lõpuks õed Blanka ja Blistrudi, sündinud 3. veebruaril 1982. In the meantime, Mr. Boese served his ties to the German club, K.T.R. and went his own way (Ei saa lause mõttest aru). Yi-Dami kennelis sündis veel 6 pesakonda. Kõige kuulsamateks said Akbar, Amban ja Erlik. Praeguseks on Saksamaal alles jäänud vaid kaks aretajat, kes kasutavad aretuses koeri, kelle jäljed viivad Saksa T.M.-te alustaladeni välja: Tarke Gyang, kuulub Dr. A. Müllerile ning Sri Yogananda, mis kuulub Mrs. Seyfang-Balshüsemannile (varemalt Schröder). Saksamaa T.M.-te aretust tabasid aja jooksul mitmed tagasilöögid ja TÜ-Bo, staaride staar, jättis endast Saksamaale väga vähe jälgi.

 

„Koostöö” oli siis ja on ka nüüd üks imelik fenomen T.M.-te aretuse kogukonnas. Ainulaadsed juhused, mis enam kunagi ette ei tule, lasti mööda „tänu” asjatundmatusele või üleüldistele lahkarvamustele. Inimeste saatused, alates rahalisest laostumisest kuni enesetapuni, on lõhestanud või lausa ajas tagasi löönud T.M.-te aretust Euroopas.

Üks kõige suurematest probleemidest pärast 20 aastat, rääkimata teistest probleemidest nagu H.D., P.R.A. ja C.I.D.N., on olnud sugulusaretus. Õnneks on siiski paari viimase aasta jooksul mõned uued koerad Euroopasse imporditud. Ning just Jay Singh on Euroopa aretajatele järjekordselt appi tulnud, eriti Šveitsi aretajatele. Ring on jälle sulgunud ...

Väike, aga sihikindel grupp inimesi võitleb algupäraste T.M.-te säilitamise eest, kindlustades selle ellujäämist järgmisel millenniumil.

 

Mr. Jay Singh Nepaalist vastab Christofer Habigi kommentaaridele tiibeti mastiffi tõu kohta

„Mr. Habig ütleb, et TIIBETLANE PEAB VÄLJA PAISTMA. Ma oletan, et sellega üritab ta edasi anda oluliste tiibeti mastiffi iseloomustavate tunnuste puudumist tänapäeva koertes. Ma olen temaga täiesti nõus. Ometi, oleksin ma soovinud, et ta täpsustaks, mis see TIIBETLANE tähendab.

Karvkatte värvi osas on meil samuti erinev arvamus. Valge ei peaks esinema kuskil, peale väikese laigu rinna peal NYNGAR-ina. Mida väiksem, seda parem. Me ei aktsepteeri pruuni ja pugalikpruuni. Ka pugalipruuni pruunistusi peetakse veaks. Samuti on soovimatud nö prillidega koerad ja kohtunikud peaksid neid karistama.

Lisaks, võib ju olla tõsi, et tiibeti mastiff ei ole sarnane inglise või naapoli mastiffiga, aga meie meelest langeb ta koerte liigitamisel ikkagi mastiffide piiridesse. Selles kontekstis sooviksin ma lisada, et teda on ekslik kutsuda Do-Kyiks. Do-Kyi tähendab vihmavarju. Tiibetlaste antud nimi tähistamaks kõiki suuri koeri, keda kasutati valvamisel ning kelle kommet rändama minna pidi ohjeldama neid kinni sidudes. Peale selle, ei ole sõnal Do-Kyi mitte mingit muud tähendust ja see ei defineeri ka mingit unikaalset koera iseloomustavat tunnust. Kuna aga, TIIBETI MASTIFF on lääne poolt antud nimi Tiibetist pärit suurtele koertele, kellel on mastiffile iseloomulikke omadusi. Järelikult, ei tähenda Do-Kyi tiibeti mastiffi nagu meie sellest aru saame ja ei viita mingile konkreetsele tüübile.

 

Isase Tiibeti Mastiffi TÜ-BO jälgedes

24.02.1977 – 09.05.1987

Ingrid Brill-Walch/Saksamaa

Simona Balcota-tõlge saksakeelest inglise keelde

Käesolev portree jälgib hästituntud Nepaali impordi, isase TÜ-BO teerada. Ta on sünonüümiks Saksamaa sõjajärgse T.M. aretuse algusele ja esindab lühikest ülevaadet juba avaldatud peatükist „Püüd rekonstrueerida ühe koera elu – Ludmilla Tüting + Gudrun Boese + Ute Lohrmann = TÜ-BO”

TÜ-BO on enim tuntud Saksamaa T.M. aretuse esiisa. Tema nimi on saanud K.T.R.-i tiibeti mastiffi ajaloo kehastuseks ja tema järglasi võib leida mitmetes Euroopa ja Ameerika sugupuudes, kuigi enda kodumaale jättis TÜ-BO vähe jälgi.

TÜ-BO ja tema neli venda sündisid 24.02.1977 Nepaalis, Mr. Jay N. Singhi kodus. Hiljem aretas Singh tiibeti mastiffe kennelnime Saipal all ja juhtis Nepaali Kennelklubi saatust mitmeid aastaid.

TÜ-BO ema on black/tan Bhotoo. Tema isa Tiger kohta kirjutab Mr. Singh „Tema isa oli puhasttõugu mastiff – Bhotoo vend samast pesakonnast. Ta on halli värvi ...” ¹. Bhotoo ja Tiger on pärit Nepaalis, Bausimatis, asuvast Ang Tharkay farmist.

Saksamaa ajakirjanik Ludmilla Tüting, arvukate Himaalaja regioonide teemaliste publikatsioonide autor ja elab praegugi mitu kuud Nepaalis, ostis grey/tan isase TÜ-BO 600 india ruupia² eest ning tõi ta Saksamaale 1977 a. maikuus. Boese perekond oli tiibeti mastiffi saabumist oodanud peaaegu kuus aastat. Sinna maani olid nad aretanud tiibeti terjereid kennelnime Yidam all. Saksamaale jõudes oli TÜ-BO kaksteist nädalat vana ja kaalus 10 kilo. TÜ-BOst sai üks tema tõu saadikutest Euroopas. Tema kõikide tiitlite ja võitude loetlemine käiks mul üle jõu, kuna ta võitis peaaegu kõikidel rahvuslikel ja rahvusvahelistel näitustel aastast 1977 kuni aastani 1981. Ta oli FCI maailmameister järjestikku 1979, 1980 ja 1981. Sellist esitust ei ole tänapäevani ükski tiibeti mastiff suutnud korrata, ei Saksamaal ega ka Euroopas.

¹ Mr. Jay Singh, Katmandu, 1997

² Mrs. Ludmilla Tüting, Berlin, 1995

 

TÜ-BO ei jäänud kennel Yidami ainukeseks t.m.-ks. 1978 sai perekond Boese endale esimese emase t.m.-i ameeriklase Ann Rohreri käest (kennel Langtang). Langtang Su-Chen-Chung oli pärit isase Jumla Kalu fo Jumla ja emase St. Mary Kipu of Langtangi teisest pesakonnast. Ta sündis 16.12.1977 ja oli musta värvi ning TÜ-BO esimeseks paariliseks. Teda paaritati TÜ-BOga kahel korral. Esimene Saksamaa tiibeti mastiffi pesakond sündis 23.04.1979. Isased Akbar, Amban ja emane Aksu olid kõik musta värvi. Teises pesakonnas oli ainult üks musta värvi isane Brutus, kes sündis 06.03.1981, aga suri peagi pärast sündi.

Esimesed omanikud andsid kaks isast Akbari ja Ambani ära. Akbar müüdi Mr. Nol Kraaijle (kennel van Desaäl, Holland) ja Amban Mr. Josef Hofmannile (kennel vom Pfaffenteich, Saksamaa). Akbari paaritati paari aasta jooksul 10 korda, mille tulemusena sündis Hollandis 52 tema järglast. Amban sigitas 30 järglast vom Pfaffenteichi kennelis.

Emane Aksu jäi Yidami kennelisse, kus paaritati teda oma isa TÜ-BOga. Kolmas tiibetlaste pesakond Yidami kennelis sündis 22.03.1981. Sinna kuulusid isased Champas, Cäsar ja Chamlin ning kolm emast Chakti, Chiri ja Chumbi. Nad olid kõik grey/tan ja ühtegi neist aretuses ei kasutatud. Neljas pesakond, jällegi isa ja tütre paaritus, sündis 13.01.1982 ja koosnes neljast isasest: Dakas, Dogran, Dojan ja Dzong ning neljast emasest: Daisy, Dara, Dorje ja Duwa. Kaks isast ja kaks emast olid hallid, ülejäänud pesakond gray/tan. Saksamaal sündinud pesakondadest sai kõige tuntumaks isane Yidam Dojan. Hall isane Dakas (Yidam Dakas Kashmir), grey/tan emane Daisy (Yidam Sindar Dokyi Dragonquest) ja hall emane Yidam Shira Langtang Highwinds imporditi Linda Larsoni ja Rick Eichhorni poolt Ameerikasse.

Boese perekond kasutas ainult ühe korra TÜ-BOt paarituseks välismaal. 1981 a. lõpus paaritati teda Hollandis van de Zegse (Nel ja Jan Luijks) kennelis black/tan emasega Black-Princess van Desaäliga. Tal sündis pesakond 17.01.1982, kuhu kuulusid šokolaadi värvi isane Ratnasambhava, grey/tan emane Pandara ja black/tan emane Eldar.

1982 a. kevadel sai TÜ-BO juurde kaks kennelikaaslast. Black/tan õed Blanka ja Blistrudi Saipali kennelist. Nad olid TÜ-BO poolõed nende ema Bhotoo kaudu ja nad sündisid 03.02.1982. Nende isa oli black/tan Sheroo, kelle omanik oli Jog Mehr Shestra Nepaalist. Blanka ja Blistrudi kaks venda samast pesakonnast on hästituntud aretusisased Saipal Baron ja Black-Knight. Neid emaseid paaritati TÜ-BOga 1983. a. Saipal Blanka poegis esimest korda 06.01.1984. See oli viies tiibeti mastiffi pesakond Boesede kennelis ja seal oli viis black/tan kutsikat. Neljast isasest Erlikist, Enakist, Edsinist ja Essamist oli oma õe Edscha kõrval kuulsaim Erlik. See väga heade proportsioonidega isane sai tiibeti mastiffite eelkäijaks Prantsusmaal. Yidam Erlik on legendaarse isase Ckubilai-Khani, väga tuntud prantsuse kenneli Mille Vallées (Josette Pilat) kasvandik, vanaisa. Saipal Blistrud sai oma esimese ja ainukese pesakonna 10.01.1984. a. Selles oli neli black/tan kutsikat: Faisal-Padu, Finus, Fides ja Fanessa. Emane kutsikas Yidam Fanessa eksporditi Nepaali, Saipali kennelisse. Ühtegi selle pesakonna kutsikatest ei kasutatud aretuses Saksamaal ja nad jäid viimaseks Boese tiibeti mastiffi pesakonnaks.

Mrs. Boese surmaga septembris 1984 lõppes ka kenneli Yidam aretustegevus ja kõik tiibeti terjerid ning tiibeti mastiffid, kes elasid Boesede majapidamises, müüdi maha. TÜ-BO neli kennelikaaslast, emased Aksu, Blanka ja Blistrud ja noor isane Edsin, müüdi 5000 saksa marga eest Mr. Stefan Dählerile (kennel Gesar, Šveits). Ta majutas nad ajutiselt loomade koju, „Vagatenhof”-i. Kuigi täiskasvanud isase viimist teise kohta peeti väga suureks probleemiks, ostis Edsini Rotraud Witzleri perekond. Ta elas nende juures lühikest aega.

Mr Dähler, kes paratamatult pidi hakkama juhtima Boese perekonna tiibeti mastiffite ümberpaigutamist, kommenteeris hiljem oma raportis „Tiibetlaste kenneli Yidam likvideerimine”: „Alustuseks olgu öeldud, et kogu tegevus oli kui „tulekahju kustutamine”, mis leidis aset väga ebasoodsates oludes. Mõningaid asju oleks kahtlemata tehtud paremini, oleks ainult rohkem aega ja abistavaid inimesi olnud.” ³.

Kõikidele loomadele, kes olid „Vagatenhof-is”, leiti kodud. Ainult noor isane Edsin pandi hiljem magama. Mr. Dähler viis Saipal Blanka Šveitsi, kus ta sünnitas veel pesakondi kennelnime Gesar ja prantsuse kenneli des Roches de Nouch.Raîk (Françoise Barbé) all. Saipal Blanka suri traagiliselt 07.09.1992. Emane koer Yidam Aksu viidi samuti Šveitsi. Mr. Thomas Wechsleri (kennel Tanggula-Shan) koju. Aksu suri pärast kaklust 10.11.1986. Ka Saipal Blistrud pääses peagi „Vagatenhofist” ning ta on praegu 16 aasta vanune. Arvatavasti kõige vanem elus tiibeti mastiff Euroopas.

TÜ-BO elu muutus oktoobri lõpus 1984, kui ta läks elama Mrs. Ute Lohrmanni majapidamisse. TÜ-BO, keda viimastel aastatel oli Boese maja juures ketis hoitud, võis nüüd vabalt joosta nii majas kui aias. See ajas teda alguses hämmingusse. Tema rahutu hinge tõttu uitas ta kogu aeg ringi. Kõige kaugeim rännak viis ta oma kodust 20 km kaugusele läände, alati tõusva päikese poole. Esimesed kuud TÜ-BOga olid väga rahutud. Aga Mrs. Lohrmannil õnnestus edukalt hakkama saada sellega, mida keegi ei suutnud uskuda – ta täitis tühja koha TÜ-BO südames.

TÜ-BO elu muutus veel tormilisemaks, kui Mrs. Lohrmann, kes kaheksakümnendate keskel tutvus Nepaali reisil Mr.Singhiga, importis kaks musta tiibeti mastiffi, isase Saipal Defenderi (Badur) ja tema õe Dawni (Puspa) ning võttis endale kõik koerad likvideeritud Pfaffenteichi kennelist 1986. a. detsembris. Nende hulgas oli ka Yidam Amban ja niimoodi kohtusid isa ja poeg taas. TÜ-BOst sai selle kirju mastiffite karja liider, aga ainult lühikeseks ajaks. 09.05.1987 ta suri. TÜ-BO, üks Euroopa tiibeti mastiffite aretuse esiisadest, oli suikunud rahulikku ja igavesse unne oma lemmikus kohas.

TÜ-BOst jäi 30 järglast. Ainult tema pojast Yidam Ambanist jäi järglasi Saksamaale. Tema kuus poega pandi kennelisse, kellest ainult viite, Borat, Cellat, Doni, Derat ja Ercot kasutati vom Pfaffenteichi kennelis edaspidiseks aretuseks Saksamaal.

³ Mr. Stefan Dähler, Burgdorf, 1984

Ainukesed järglased, keda tänapäevani võib imetleda, on Doni ja Dera pojad Sri-Yogananda (Elvira Seyfang-Balshüsemann) ja Tarke Ghyangi (Dr. Angelika Müller) kennelist. Kas TÜ-BO kustutatud teerada on võimalik ka uuel sajandil jälgida, näitab ainult tulevik.

Kasutatud kirjandus:

Kogu informatsioon, pesakondade, koerte nimed ja karvkatte värv, aga ka detailid, mis puudutavad kenneli ja aretajate nimesid, saadi Ameerika, Saksamaa, Hollandi, Prantsusmaa ja Nepaali tõuraamatute väljavõtetest.


ArtCreative Design and Custom coding

 

 

Märksõnad:

Kasutajate viimased tegevused

3 nädalat tagasi
wall
Kruusmar kirjutas foorumisse postituse Vene toy uriseb ja haugub
Sept 23
1 kuu tagasi
wall
kalad kirjutas foorumisse postituse Süringomüeelia -chihuahual
Sept 12
videos
Sept 08
profile
enehelve Kuidas saaks lisada JAHISARVELE praeguse kodulehe aadressi: jahisarv.onepagefree.com ja parandada tel numbreid
Aug 30
wall
emmelyne kirjutas foorumisse postituse Jack russel terjeri kõrvad
Aug 29
2 kuud tagasi
wall
tiinareinmets kirjutas foorumisse postituse kutsikas ja v2iksed lapsed
Aug 18

Uudised

Seoses sinivetikate õitsenguga on loomade ujutamine meres väga ohtlik

Seoses sinivetikate õitsenguga on loomade ujutamine meres väga ohtlik

Seoses sinivetikate õitsenguga on loomade ujutamine meres väga ohtlik, sest isegi väikesed kogused... Loe edasi...

Esita kandidaat parima turvalisust tagava koera tiitlile Aasta Käpp

Esita kandidaat parima turvalisust tagava koera tiitlile Aasta Käpp

Alates sellest aastast tõstab siseministeerium esile parimaid teenistuskoeri ja siseturvalisuse... Loe edasi...

Eestimaa Loomakaitse Liit päästis koertega äritseva naisterahva juurest 38 koera. Heade inimeste abi on väga oodatud!

Eestimaa Loomakaitse Liit päästis koertega äritseva naisterahva juurest 38 koera. Heade inimeste...

Eile avastasid Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) vabatahtlikud saabunud kaebust kontrollides Harjumaalt, Keila... Loe edasi...

Inimeste jõuluroad ei sobi koertele!

Inimeste jõuluroad ei sobi koertele!

Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) tuletab loomapidajatele meelde, et Jõulupühadeaegne ülesöömine mõjutab... Loe edasi...

Artiklid

Uruguai cimarroni ehk „Cimarrón Uruguayo“ täpne päritolu on teadmata. Arvatakse, et ta põlvneb hispaania ja portugali vallutajate poolt maale toodud...
Küsimus: Tere ! Olen nelja kuuse koera omanik, kes on krants ja väikest kasvu. Asi on selles, et ta pidevalt võtab püksisäärest kinni kui kõnnid ning...
Kuuletumine sõltub paljuski geenidest, näitas värske uuring. Iga koeraomanik teab, kui vaevarikas on õpetada oma karvasele sõbrale isegi kõige...
  Rafeiro do Alentejo ehk Alentejo Mastif on pärit Portugalist, tegu on väga vana koeratőuga. Peamiselt kasutatakse neid karja-, valve- ja...