Koer.ee kasutajate blogid


apr 19
2004

Marta päevik - pahandused

Kirjutas: koer.ee

Kategoorias:  

koer.ee

Oeh, täna kästi mul jälle pahandustest kirjutada. Et puhtsüdamlikult kõik sigadused üles tunnistada, alustan Tacoma kiusamisest. Ma olen juba 11 kilone verekoerahakatis, päris suur seega ja avastasin et oma massi saab enda huvides ära kasutada, täpsemini öeldes õppisin rammima. Tacoma nimelt käib aegajalt nuusutamas, kui ma oma söögikausist söön, nüüd olen hakanud teda sealt eemale rammima. Töötab küll! Avastades, ta ta mulle "kuuletub", üritasin ma teda ka tema enda toidukausi juurest eemale rammida, aga ta hakkas mu peale hoopis  urisema.

Alguses ehmatasin ja lausa KORRAKS kartsin, aga siis läksin nurga taha, võtsin hoogu ja jooksin tema poole kõige kõvema urinaga mida vähegi teha suudan. Te ei kujuta ette, kuidas Tacoma ehmatas! Aga see oli vaid hetkeks, ta toibus kohe ning ajas mu oma söögikausi juurest minema :o( Eks ma siis läksin nurgataha häbenema. Aga kasvan veel ja mitte aeglaselt, arvatavasti proovin millalgi uuesti.

Söömine on mulle hullupööra meeldima hakanud, midagi ei saa sinna parata...Üldse, Tacomaga on mul vahest ütlemist, tal on näiteks vastupandamatud pikad kõrvad, mulle niiväga meeldib nende otsas rippuda, ta kannatab mingi aja, aga kui tal kõrvad juba põlvedeni ulatuma hakkavad, siis ajab mu minema.   

Veel pahandustest - avastasin et kui laudlinast sikutada, saab laua pealt igasugu põnevaid asju kätte - näiteks prillid, telekapuldi, ajalehti jms. Ma valdan seda sikutamisekunsti nii hästi, et linik jääb lauale, kuid asjad saan sellegipoolest kätte, seejärel tuleb mul saak suus ruttu-ruttu oma pessa põgeneda, jumala eest, et keegi inimene ei näeks. Aga vahele olen jäänud sellega, et suurest rõõmust ei oska ma neid asju vaikselt uurida või närida, krõbistan liiga kõvasti või kui tõesti ollakse tähelepandamatud, siis peale asjadega mängimist jään täitsa kogemata magama ja nii nad mu saagi tagasi näppavadki.

Siiski pean ennast kiitma ja ära märkima, et otseselt selle sikutamisega vahele jäänud ma pole.


Üks mäng (mida pererahvas küll pahanduseks nimetab) on mul veel - kui pesu kuivama riputatakse, on mõnus kuivatusresti all hüpelda ja sokke püüda. :o) Ja hambad sügelevad, oi-oi - niiväga tahaks midagi toekat närida, nagu näiteks lauajalg või siis need ahvatlevad kapinurgad, millest raske südamega mööda pean jalutama, aga ei lubata.