juuli 30
2008
|
|
Täna oli hea päev - taas sai postiljoni peale haugutud - pealegi kaks korda! Hommikul ajalehemehe peale ning siis 10 ajal kirjamehe peale. Siis sain basseini ääres haukuda, sest Sära läks ujuma ja oi, kuidas ma oleksin ka tahtnud vette. Oi, kuidas oleks tahtnud. See-eest mängis perenaine minuga täna väga usinalt palli ja ma olen otsustanud siiski talle korralikult kuuletuma hakata. Vastutasuks mängib ta minuga üha rohkem. Ja tundub, et tallegi meeldib mängida. Ja õhtul! Õhtul oli haripunkt! Perenaine tegi Saabiluugi lahti ning taipasin, et oleks õige sinna autosse hüpata. Sõitsime mere äärde! Ja mis võiks veel lahedam olla, kui merevees hullata. Ühest asjast ma küll aru ei saanud - kui mina pidin jalutusrihma otsas olema, siis teised koerad said ilma rihmata olla. Vaid siis kui ma neile lähemale jõudsin otsustasid nende merepehed, -naised nad kinni panna. See tundus pisut veider. Aga ega siis see minu mererõõme ei rikkunud - sain lainetele vastu joosta, aga ohh ootamatust - laine olid pisut kõrged ja need ehmatasid mind pisut. Siis jooksis perenaine minuga madalamas vees. Päris pikalt kohe jooksis. Aga siis võtsin ma julguse rindu ja läksin ka sügavamasse vette nign ujusin koera. Perenaine oli vapralt minu kõrval ja kõik tema riided olid läbimärjad. Samas tundus, et ta nautis seda veeelu sama hullult nagu mina. Ja oi, kuidas ma ei tahtnud sealt ära tulla. Ma küll pidin ikka mitu korda oma kõige haledamat nägu tegema, aga ei muhvigi - mind ei lastud rohkem vette. Aga ma sain lubaduse, et me läheme paari päeva pärast jälle merele lõbutsema... Ehh, oli taas lahe...