Küsimus:

Tere!

Mure on 2,5 kuu pärast 13-aastaseks saava isase sakslase pärast.

Kaks aastat tagasi oli munandite veritsus, käisime arstil, katsuti eesnääret, öeldi et kõik korras. Päraku all oli siis sõrme otsa suurune muhk, mis on kahe aasta jooksul suurenenud. Aeg-ajalt
veritseb, siis paraneb. Paranemiseks puhastan Nitrofuraali 0,02% lahusega, tervele nahale sellel moodustisel panen astelpaju õli.

Mõned päevad tagasi läks koeral parem alalõug punni. Nägu on ta hommikuti ärgates veel pikali olles kahe käpa vahel kraapinud mõnda aega. Kuna silmadest tuli vahepeal ka rähma, puhastasin neid ja arvasin, et ta kraabib selle pärast. Nüüd suhu vaadates paistab seal paremal igemel väljaspool hammaste ja põse vahel umbes 2 cm laiune ja 3 cm pikkune kühm, mis lehkab. Kui koer ringi liigub, ripub suunurgast ilatörakas, milles on mäda ja alguses oli ka pisut verd.

Olen suud loputanud toasooja kummeliteega, eile ka õrna sidruniveega. Valu vaigistavaks ja põletiku vastu saab ta Previcox 227 mg täna 5.päeva.

Koer on väga eakas, kuid sööb, joob, pissimine on korras (kästi jälgida, ega pole takistusi), kakab iga päev, kaka normaalset värvi. Jookseb koos noorema koeraga, mängib pallidega.

Igaks juhuks kutsusin ikkagi mõni päev tagasi teda vaatama veterinaari, kes teab teda kutsikast saati. Arst vaatas korra vilksti koera suhu (kust tuli ebameeldiv pahvak mädast lehka) ja ütles, et teha pole midagi ja vaadaku ma missugune koer välja näeb.

Ülekaaluline pole koer mul kunagi olnud, sest eakamal saksa lambakoeral on niigi liigestega probleeme, mida leevendame Diafarm flexon powder pulbrit süües igapäevselt. Kõhnemaks on ta tõesti jäänud. Seega arst käskis koera magama panna.

Kuna elame maal ja eaka koera trandportimine on keerukas, siis soovin Teie nõuannet.

Olen sellesse suursugusesst ja koolitatud looma väga kiindunud, tegutsenud seni oma parimate kavatsuste ja oskuste ajendil. Tundub mõistusevastane panna teda magama kui ta sööb, jookseb, mängib...

Kuidas ma saan teada, kas ja kui valus tal tegelikult on? Vastab see tõele, et koerad ei näita valu välja? Peaaegu aasta tagasi oli ta ükspäev maas, ei saanud püsti, ainult istu tõusis. Masseerisin teda ja rahustasin, aitasin tagant. Saime liikuma. Andsin viis päeva Previcoxi, masseerin teda sellest alates iga päev, teeme mitu lühikest jalutuskäiku päevas, vahepeal puhkab, hoian teda kuivas ja soojas.

Teine küsimus veel - olen seni Previcoxi andnud nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, enamasti 3-5 päeva järjest kokku vist 4-5 korda viimase paari aasta jooksul. Kui palju võib seda anda, et vana
organism seda välja kannataks?

Arst soovitas antibiootikumi, kuid teades, kuidas antibiootikum nõrgestab kogu organismi vastupanuvõimet, olen seda vältinud. Ja ega ju vähki (arsti diagnoos -peale vaadates) antibiootikum ei ravi...

Tean, et kindlasti ei saa selle jutu põhjal kirja teel koera ravida, aga ehk mingit nõu ikkagi saaks?

Ette tänades,
lugupidamisega
Lea

Vastus:


Tere!

Sageli koerad ei näita valu välja, aga veel sagedamini näitavad, aga inimene ei oska aru saada. Kui on vähimgi kahtlus, et loomal on valu, siis ei tohi seda tähelepanuta jätta, vaid peab leevendama.
Kahjuks ei oska keegi kirja teel otsustada, mis koera vaevab.

Päraku all muhk – võib-olla anaaladenoom (healoomuline kasvaja, mille saab eemaldada, koer tuleb siis ka kastreerida) – see ei ole tavaliselt väga valulik.

Parem alalõug punnis – põletikuline protsess (haige hammas?, mingi võõrkeha nagu näiteks puutikk hammaste vahel või igemes, suulaes?) või kasvajaline protsess, mis on komplitseerunud põletikuga. Kuna see on ebamugav (ja võib olla ka valus) – kraabib nägu. Silmadest tuleb rähm, sest põletik on levinud ka sinna.

Muidugi on olemas võimalus, et koeral on vähk (pahaloomuline kasvaja), aga seda ei saa peale vaadates diagnoosida.

Samal ajal on olemas ka võimalus, et kogu see põletik (paise, mäda ja veri) ning valu on tingitud mingist kergesti kõrvaldatavast probleemist nagu haige hammas või konditükk hammaste vahel.  Selle kohta annab selgust vaid korralik ning põhjalik ülevaatus.

Kui vähidiagnoos või mõni muu halva prognoosiga haigus leiab kinnitust, siis ei jäägi muud üle kui eutanaasia (juhul kui koer tunneb end väga halvasti) või valuvaigistamine (Previcox pidevat) + antibiootikum põletiku vastu seniks, kuni koer veel jaksab ja ei kannata ning eutanaasia veel päevakorral ei ole.

Antibiootikum tõepoolest ei ravi vähki, aga kaasuva põletiku (mäda) vastu aitab see ometi ning mädaprotsess nõrgestab organismi oluliselt rohkem, kui antibiootikumikuur seda teha võiks.  Samuti ei saa me lasta koeral valudes piinelda muretsedes mingi ebamäärase tuleviku pärast, mida tal tänu vähidiagnoosile niikuinii ei ole. Seega, valuvaigistid kuni elu lõpuni.

Kui tegemist on mingi kõrvaldatava probleemiga (hammas, võõrkeha), siis võib koer vaatamata oma vanusele veel mõnda aega teiega olla ning peale tervistumist ka ilma antibiootikumide ning valuvaigistiteta hakkama saada.  Vanad suurekasvulise koerad vajavad küll üsna sageli valuvaigisteid juba üksnes liigeste pärast.

Ei tea, kui palju sellest vastusest teile ja koerale abi on, aga igal juhul peate te mingi otsuse vastu võtma, sest loom ju kannatab. Kas edasised uuringud või eutanaasia on need valikud, mille vahel tuleb valida.

Loomaarst Tiina Toomet

Märksõnad:

Tagasi