Küsimus:

Tere,

Mure on 1,5 aastase isase koeraga. Kodus käitumisega mingeid probleeme ei ole ja väljas olles oskab ka korralikult käituda ja kuulab sõna aga probleem tekib siis kui kusagil lähedal on teine koer. Kui ta näeb teist koera, hakkab hirmsasti rihmast tirima ja teeb sellist vinguvat häält.

Alati ei julge teda võõra koeraga kokku lasta, kuna ei tea kas teine koer on kuri või mitte aga kui olen teise koera juurde teda lasknud, siis peale kokkusaamist nuusutab teise koera ära ja ongi kõik (tige teiste koerte suhtes ei ole aga on suht domineeriva loomuga). Kõige hullem on see, et ma ei saa teda tänaval ju iga võõra koera juurde lasta, et saaks rahulikult edasi minna.

Oleme käinud ka koertekoolis ja igapäevaselt puutume jalutamise ajal kokku naaberkoertega, seega nagu suhtlemisvaegust ei tohiks olla.
Kas probleem võib olla vanuses, mis ajapikku möödub või on tegemist millegi muuga?

 

Vastus:

Tere,

Koera jaoks on instinktitasemel kõige olulisem tema kari ning seega suhe Teie ning teiste pereliikmetega (kui neid on). Uskumus, et koer peab teiste koertega suhtlema ja nendega läbikäima on päris viimase 20 aasta koolitusvooludest, suuresti tänu inimasustuse tihedusest tingitud olukorra muutumisele (me peame koeri häda tegemiseks välja viima ja ühiskonda sulandumiseks sotsialiseerima). Algselt on koerad sajandeid suhelnud vaid oma karja liikmetega ning pidanud teisi sissetungijateks. Seega, ei, koeral ei eksisteeri sellist asja nagu suhtlemisvaegus kui karjas on kõik hästi toimiv ja reeglid selged. Kontrollimatu sotsialiseerimisega võib saavutada hoopis hüperaktiivse ja allumatu tulemuse, negatiivsete kogemuste puhul aga juurde tekitada noorele koerale ka teisi probleeme nagu agressiivsus.

Kui me oleme koeraga suhte loonud tema jaoks segastel signaalidel on võimalik, et tema kui juhtfiguuri jaoks on oluline karja liikumist ning võõraste (ohuallikatega) kohtumisel kaitsta. Kontrollida, kas ohuallikas on reaalne või mitte. Sellest tulenevalt soovib ta iga hinna eest pääseda teise koerani, ning kaotab huvi tema vastu kohe, kui on ta üle kontrollinud ning turvalisuses veendunud.

Kui tegemist on tõesti Teie poolt kirjeldatud dominantse ja enesekindla isendiga, ei ole kartust, et ta niisama ka kunagi kellelegi üleskutset esitama hakkaks. Samas kui tegemist on vaid juhistaatuse ülevõtnud isendi käitumisega võib suhtlemise takistamisest tekkinud ja kogunenud stress vallanduda ka ükspäev agressiivsusena.

Nooruki eas (umbes 18-24 kuud) võivad tekkida koertes tugevamad soovid oma kohta territooriumil ning karjas kinnitada, seega üleskutsete tippaeg võib olla teil veel ees. Seda olulisem on juhistaatuse õigeaegne paikapanek, et vältida hilisemaid võimalikke lisaprobleeme.

Lahenduseks tuleb teil kinnitada oma juhistaatust, tekitada koeraga tugevam side (läbi kontaktiharjutuste ning mängu) - selle eelduseks on suhtevundamendi lappimise perioodil jalutuskäikude vähendamine ning asendamine viimatimainituga (koer saab parema füüsilise ning psühholoogilise koormuse, ei oma liigset pinget juhistaatusest ning suudab tänu vähenenud üleskutsetele rahuneda ja otsustamise teie kanda jätta). Toimuvatel jalutuskäikudel on aga suhtlemine Teie poolt kontrollitud (te lasete teda valikuliselt kontrolli all teisega suhtlema ja tekitate teistes olukordades läbi asendustegevuse- kontakti ja mängu, koera enesekontrolli olukorra üle ) Kasutage Koerakuulaja nelja põhitala ning vajadusel, kui on küsimusi või probleem on endiselt kontrollimatu, pöörduda Koerakuulaja poole konsultatsiooni tellimiseks.


Kärt Pingas
Koerakuulaja

Tagasi