Küsimus:
Tere,
Olen mures oma 5a Saksa lambakoera pärast.
Probleem seisneb selles, et lisaks argusele on ta muutunud agressivseks
laste vastu. Õnneks ei ole veel väga tõsiseid tagajärgi, kuid loodan et saan siiski midagi ette võtta, enne kui midasgi tõsist juhtub. Arguse kohta nii palju, et mingil põhjusel kardab ta viibida õues. Meil on koertele eraldi aedik ja ruumi peaks olema piisavalt. Teise koeraga (inglise setter) sellist probleemi ei ole olnud. Saksa lambakoer hüppab tundide viisi keldri uksele, et sisse saada, lõpuks hüppab üle aia ja ootab ukse juures, et tuppa saada. Isegi kui olen aias ja lasen nad aedikust suurde aeda jooksma, kipub tuppa varju...Kas on võimalik kedagi kutsuda koha peale ja leida sellele probleemile lahendust.
Ette tänades
Ellen
Tere Ellen,
Argus toob koertes esile inimese jaoks tihti väga ekstreemset ja ootamatut käitumist. Eriti ohtlik ja kindlasti mitte riskivääriline on sellise koera käitumine aga laste juuresolekul. Põhjusi selleks on mitmeid, lapsed ei suuda end kahjuks loomale juhina kinnitada, see ei ole lihtsalt võimalik (tänu lastepoolsele impulsiivsele ja ettearvamatule käitumisele ei suuda nad käituda juhile omapäraselt stabiilselt ja rahulikult). Tänu sellele on koeral automaatne instinktipärane käitumine võtta karjas koht ülalpool lapsi.
Paljud koerad käituvad sel juhul heade lapsehoidjate ehk ammedena kes lapsi silmist ei lase ja neid igati hoiavad, tihti ka ohu eest vajadusel ära suunavad ja koera sõprusele inimesega, au toovad. Kahjuks on aga ka teisi käitumismalle ja ka neid ei ole vähe, nad on tingitud ebakindlusest juhistaatuses (koer on end saadud signaalide najal juhiks lugenud aga ei suuda olukorraga toime tulla) siinkohal võib tegemist olla nii agressiivse beeta natuuri kui argliku omegaga.
Seetõttu ei soovita mitte kunagi jätta arga, arg-agressiivset ega agressiivsusele kalduvat dominantset koera lapsega üksi, ning kui olukord nõuab koera ja lapse samas ruumis viibimist siis peab koer olema kindla kontrolliall ning täiskasvanud inimene igal hetkel lapse ja koera vahelisel alal. Looma reaktsioonid on lihtsalt inimeste omadest oluliselt kiiremad ja kui me ei oska märke piisavalt hästi lugeda võib rünnak lapsele olla väga ootamatu. Selliste olukordadega ei tasu lihtsalt riskida, lapse tervis (nii mentaalne kui füüsiline) peab olema alati esikohal.
Laste ja koertega peredes tuleb alati jälgida ka võrdsust, õpetada lapsele kuidas tohib ja kuidas mitte koeraga käituda ning õpetades koerale piire lapsega käitumisel, vajadusel piirates nende suhtlust üldse.
Teie poolt kirjeldatud olukorras tundub, et koer on oma madalast enesekindlusest hoolimata võtnud endale kindla ülesande peret koos hoida ja lapsi vajadusel korrale kutsuda. Koerad teevad aga korralekutsumisi hammastega, seega meie jaoks tihti väga tramaatilisel moel.
Soov aias mitte viibida ja igal juhul siseruumidesse tungida võib olla tingitud tahtest oma karjaga koos olla, kõigil silma peal hoida ja oma kohust kui juht ja kaitsja, täita (aga ka enesekindluse puudusest ja vastutuskoorma ülejõu käivusest üldiselt). Ainult siis kui vähendame koera jaoks võimalikest ohuallikatest koosneva keskkonna ja tooma karja tema ligi on ta võimeline veidi rahunema, muus osas lasub tema õlgadel aga suur murekoorem ja pidev stress.
Ausalt öeldes, ka minul oleks närvid läbi ja ma võtaks ekstreemseid meetmeid kasutusele, et kuidagigi olukorda kontrolliall hoida. Emad teevad selleks näiteks samuti füüsilisi meeldetuletusi lapsele lüües ta kätt kui too tulise pliidi poole sirutab, vaid seetõttu, et teavad või arvavad teadvat, et pliit kujutab suuremat ohtu kui nende valus, korralekutsuv löök. Nii ka koerte puhul, nad ei pruugi soovida halba, nad käituvad lihtsalt instinktiivselt kaitserollis.
Olukorra lahenduseks tuleb tähelepanu pöörata mitmele erinevale aspektile: stressi vähendamisele, argusele ehk koera enesekindluse tõstmisele, üleskutseid ja stressirohkeid olukordi tekitava käitumise minimaalsuseni viimisele ja veel paljudele muudele võimalikele aspektidele, mis kahjuks avalduvad tihti ainult koduse konsultatsiooni käigus.
Taaskord kindlasti kasutades amichien bonding nelja põhitala hakkame pihta stressi maandamisest ja pingete elimineerimisest, kontaktist ja ühise keele rääkimisest ning jätkame positiivsete ja õigete seoste loomisega vastavalt koera ja kodu eripäradele.
Alati tasub kasutada aga kodukeskkonnas toimuva konsultatsiooni abi ja hilisemat tuge, nii väldite koolitusel võimalikke vigu ning hilisemaid dramaatilisi tagajärgi ja tagate maksimaalse vundamendi tulemuste saavutamiseks ja oma koera mõistmiseks.
Kordan siinkohal, et kunagi ei tasu riskida lapse tervisega ning treeningusse kaasata lapsi. Koer peab saavutama stabiilsuse ja olema kontrolliall alati enne kui ta lapsega ühte ruumi satub.
Parimate soovidega,
Kärt Pingas
Olen mures oma 5a Saksa lambakoera pärast.
Probleem seisneb selles, et lisaks argusele on ta muutunud agressivseks
laste vastu. Õnneks ei ole veel väga tõsiseid tagajärgi, kuid loodan et saan siiski midagi ette võtta, enne kui midasgi tõsist juhtub. Arguse kohta nii palju, et mingil põhjusel kardab ta viibida õues. Meil on koertele eraldi aedik ja ruumi peaks olema piisavalt. Teise koeraga (inglise setter) sellist probleemi ei ole olnud. Saksa lambakoer hüppab tundide viisi keldri uksele, et sisse saada, lõpuks hüppab üle aia ja ootab ukse juures, et tuppa saada. Isegi kui olen aias ja lasen nad aedikust suurde aeda jooksma, kipub tuppa varju...Kas on võimalik kedagi kutsuda koha peale ja leida sellele probleemile lahendust.
Ette tänades
Ellen
Vastus:
Tere Ellen,
Argus toob koertes esile inimese jaoks tihti väga ekstreemset ja ootamatut käitumist. Eriti ohtlik ja kindlasti mitte riskivääriline on sellise koera käitumine aga laste juuresolekul. Põhjusi selleks on mitmeid, lapsed ei suuda end kahjuks loomale juhina kinnitada, see ei ole lihtsalt võimalik (tänu lastepoolsele impulsiivsele ja ettearvamatule käitumisele ei suuda nad käituda juhile omapäraselt stabiilselt ja rahulikult). Tänu sellele on koeral automaatne instinktipärane käitumine võtta karjas koht ülalpool lapsi.
Paljud koerad käituvad sel juhul heade lapsehoidjate ehk ammedena kes lapsi silmist ei lase ja neid igati hoiavad, tihti ka ohu eest vajadusel ära suunavad ja koera sõprusele inimesega, au toovad. Kahjuks on aga ka teisi käitumismalle ja ka neid ei ole vähe, nad on tingitud ebakindlusest juhistaatuses (koer on end saadud signaalide najal juhiks lugenud aga ei suuda olukorraga toime tulla) siinkohal võib tegemist olla nii agressiivse beeta natuuri kui argliku omegaga.
Seetõttu ei soovita mitte kunagi jätta arga, arg-agressiivset ega agressiivsusele kalduvat dominantset koera lapsega üksi, ning kui olukord nõuab koera ja lapse samas ruumis viibimist siis peab koer olema kindla kontrolliall ning täiskasvanud inimene igal hetkel lapse ja koera vahelisel alal. Looma reaktsioonid on lihtsalt inimeste omadest oluliselt kiiremad ja kui me ei oska märke piisavalt hästi lugeda võib rünnak lapsele olla väga ootamatu. Selliste olukordadega ei tasu lihtsalt riskida, lapse tervis (nii mentaalne kui füüsiline) peab olema alati esikohal.
Laste ja koertega peredes tuleb alati jälgida ka võrdsust, õpetada lapsele kuidas tohib ja kuidas mitte koeraga käituda ning õpetades koerale piire lapsega käitumisel, vajadusel piirates nende suhtlust üldse.
Teie poolt kirjeldatud olukorras tundub, et koer on oma madalast enesekindlusest hoolimata võtnud endale kindla ülesande peret koos hoida ja lapsi vajadusel korrale kutsuda. Koerad teevad aga korralekutsumisi hammastega, seega meie jaoks tihti väga tramaatilisel moel.
Soov aias mitte viibida ja igal juhul siseruumidesse tungida võib olla tingitud tahtest oma karjaga koos olla, kõigil silma peal hoida ja oma kohust kui juht ja kaitsja, täita (aga ka enesekindluse puudusest ja vastutuskoorma ülejõu käivusest üldiselt). Ainult siis kui vähendame koera jaoks võimalikest ohuallikatest koosneva keskkonna ja tooma karja tema ligi on ta võimeline veidi rahunema, muus osas lasub tema õlgadel aga suur murekoorem ja pidev stress.
Ausalt öeldes, ka minul oleks närvid läbi ja ma võtaks ekstreemseid meetmeid kasutusele, et kuidagigi olukorda kontrolliall hoida. Emad teevad selleks näiteks samuti füüsilisi meeldetuletusi lapsele lüües ta kätt kui too tulise pliidi poole sirutab, vaid seetõttu, et teavad või arvavad teadvat, et pliit kujutab suuremat ohtu kui nende valus, korralekutsuv löök. Nii ka koerte puhul, nad ei pruugi soovida halba, nad käituvad lihtsalt instinktiivselt kaitserollis.
Olukorra lahenduseks tuleb tähelepanu pöörata mitmele erinevale aspektile: stressi vähendamisele, argusele ehk koera enesekindluse tõstmisele, üleskutseid ja stressirohkeid olukordi tekitava käitumise minimaalsuseni viimisele ja veel paljudele muudele võimalikele aspektidele, mis kahjuks avalduvad tihti ainult koduse konsultatsiooni käigus.
Taaskord kindlasti kasutades amichien bonding nelja põhitala hakkame pihta stressi maandamisest ja pingete elimineerimisest, kontaktist ja ühise keele rääkimisest ning jätkame positiivsete ja õigete seoste loomisega vastavalt koera ja kodu eripäradele.
Alati tasub kasutada aga kodukeskkonnas toimuva konsultatsiooni abi ja hilisemat tuge, nii väldite koolitusel võimalikke vigu ning hilisemaid dramaatilisi tagajärgi ja tagate maksimaalse vundamendi tulemuste saavutamiseks ja oma koera mõistmiseks.
Kordan siinkohal, et kunagi ei tasu riskida lapse tervisega ning treeningusse kaasata lapsi. Koer peab saavutama stabiilsuse ja olema kontrolliall alati enne kui ta lapsega ühte ruumi satub.
Parimate soovidega,
Kärt Pingas
Märksõnad:
Tagasi
