10 Juuli 2009

Suurbritannias Bristolis elav abielupaar märgistab tänavanurki enda lahjendatud uriiniga, lootes et 4. juulil kaduma läinud koera saab niiviisi koju tagasi meelitada. Uriiniga märgistamine on aga tekitanud aga teistes linnakodanikes pahameelt.

Jonathan ja Louise Baltez kasutavad oma koera otsimisel tunnustatud koeraeksperdi nõuannet.

8 aastat tagasi loomade varjupaigast võetud 10-aastase labradori retriiver Simoni leidmisel aitavad kaasa ka paari sõbrad ja nende kaks last. Kuid seni edutult. "See võib näida veider ja ja on minu jaoks ka häbistav, kuid me oleme meeleheitel ja teeme Simoni leidmiseks kõik mis võimalik," ütles Louise.


Veterinaararsti Ian Willsi sõnul kahtleb ta selle meetodi toimivuses. "See on huvitav idee, kuid oleksin meeldivalt üllatunud kui see ka toimiks. Kui koer jookseb kodunt ära, siis tavaliselt on ta ära nii kaua kuni tal isu täis saab. Ja kui koer võtab omaniku lõhna üles, siis pigem tema riiete ja surnud naharakkude lõhna kui uriini - juhul kui omanik muidugi uriinipidamatuse alla ei kannata".

Koer.ee küsis ka koerakuulaja Kärt Pingase kommentaari antud meetodi tõhususe kohta:

Lühidalt: uriiniga märgistamine on nähtamatu aga loomade jaoks väga tugeva territooriumi piiri loomine. Uriini lõhnapiirist saavad mööduvad loomad lugeda välja kas alal on omanik, kui terve ja enesekindel ta on. Lõhnameel on eriti hästi arenenud loomadel kes saavad piisavalt suurel territooriumil jalutada, kellele on elu ette toonud vajadust orienteerumiseks ja nt. asjade otsimiseks. Inimene jätab liikudes maha väga palju lõhna läbi surnud naha, mis meist eemaldub ning see on enamus loomadele hästi tuvastatav kui oma juhi jälg.

Olenevalt eelnevatest suhetest ning tingimustest, mil koerad kaotsi läksid hoiab enamasti võõra uriiniga märgistatud ala loomad eemale, mitte ei too selle piirdesse tagasi. Kui koer on saanud kodust liiga nõrku või äärmuslikult tugevaid signaale ning puudulikku rakendust (karjatunnetus inimesega seoses on nõrk) hoiab ta äärmisel juhul loodud piiri ligi, aga enamtõenäoliselt sellest eemale.

Kui koerad on enne tuttavad oma peremehe märgistusega ning loonud sellega läbi õigete signaalide ka positiivse seose kui kodu ja kindla juhiga loob see kindlustunnet piiride sees, ning hoiab tihti ära ilma juhita piiride ületust ehk ärajooksmist. Antud juhul jääb lühikesest artiklist tunne, et uriini ei ole enne antud koertega seoses kasutatud ning nad on kas varastatud või iseseisvalt ära jooksnud. Mõlemal juhul on tagasitulek tugevat lõhnasignaali jättes vähetõenäoline. Üks variant on koeri sel viisil tagasi tuua kui tegemist on noorte kutsikatega, kes ei orienteeru veel nii hästi ning vajavad lõhnameelte abi kodu leidmisel.

Täiskasvanud koertel on reeglina väga hea mälu ning orienteerumisoskus ning lõhnapiirid on pigem, nagu mainitud, hoiatavad kui tagasikutsuvad (taaskord olenevalt koerte eelnevast kogemusest antud kodus: rakendus, rahulolu). Mida suuremat ala lõhnapiirdega ilma koerte kohalolekuta märgistada, seda vähemtõenäolisem on antud juhul selle soovitav selge mõju, oma maja ümbrusest eemal olevat ala märgistavad üle ka paljud teised loomad.

Uriini lahjendamist ei oska kommenteerida, looduses lahjeneb lõhnamärgistus iseenesest tänu vihmale või igahommikusele kastele küllaltki palju ning kaob paari nädala jooksul. Inimestel, nagu loomadelgi on tugevam jälg isasel isendil ja kari ei märgista kunagi kõik järjest vaid see au jääb alfadele, seetõttu on ka laste osalemine märgistuseks väga segadusse ajav signaal- miks nõrgemad karja liikmed püüavad territooriumi üle võtta? Ebakindel kari ei kutsu kindlasti endaga taasliituma.

Tagasi