Agility on spordilala, mis on endale algusest peale palju südameid - nii koera- kui inimsüdameid - võitnud. Idee esmakordselt koertele, nende peremeestele ja pealtvaatajatele seda kaasahaaravat ala pakkuda tuli 1977 aastal.
Briti koerakoolitajal Peter Meanwell'il ratsavõistlustel kui ta hobuste tõketeületamist jälgis. Loodi esimesed lihtsad tõkked koertele ning esimese tõkkerajaga esineti "Crufts'" näitusel 1978.a. Esialgne idee oligi agilityt "etendada" koeranäitustel pauside ajal, kuid publiku vaimustus andis tõuke isesesiva võistlusala tekkeks.
Esimene suur võistluslik agility esinemine oli juba 1979.a. aprillis rahvusvahelistel rastsavõistlustel Olympias. Selle võistluse võitis bordercollie CannyCluff, juhina Phil Cosworth. Juba samal aastal tunnistas Inglise Kennelklubi agility oma ametlikuks harrastuseks, huvi ala vastu oli nii suur, et võistlusi korraldadati peaaegu igal nädalal.
Üks olulisemaid mehi agility tutvustamisel ja arendamisel on olnud Peter Lewis, kes käis 1988.a. ka Soomes ala kohta loenguid pidamas ning õpetas välja sealsed esimesed ametlikud agilitykohtunikud. Ta aitas koostada ka korralikud joonised tõkete ja muude agility atribuutide jaoks, varem olid need tehtud fotode alusel.
Soomes võeti agility samuti kiirelt omaks, juba 1989.a.-l oli see tunnistatud Soome Kenneliidu ametlikuks alaks, ka publik ja harrastajad tekkisid kiiresti. Praegu on Soomes agility harrastajaid 300-400 ümber, keskuseks on kujunenud rohkem Lõuna-Soome, kus asuvad umbes pooled harrastajatest. Agilityst Eestis võite lugeda järgmisest artiklist, nüüd aga tutvustaks pisut ka agilityt kui ala ennast.
AGILITY SPORDIALANA
Agility on koerte osavus- ja kiirusala, kus koerad ületavad erisuguseid tõkkeid vastavalt dresseerija käsklustele. Plats koosneb harilikult erinevatest tõketest - "aiast" (klassikaline tõke), "müürist" , "rõngast" (autokummist läbihüppamine); A-barjäärist, kus koer peab alustama kolmnurga ühest otsast, ronima üles A-tippu ning seejärel teisele poole alla laskuma. A-tõkke juures on oluline, et koer alustaks võimalikult maaligidalt ning laskuks võimalikult maalähedale.
Atribuutideks on veel poom, tunnel (ümmargune kahest otsast lahtine "madu", millest koer läbi peab jooksma), kott (sarnane tunnelile, kuid ühest otsast kinni, s.t. koer peab ise peaga maha vajunud lõpuosast endale teed rajama, et välja saada). Kaheks raskeimaks on "kepid" ja "kiik". Keppide puhul peab koer jooksma slaalomit keppide vahel ning kiige puhul on tegemist välimuselt laste kaheotsalisele kiigele sarnase atribuudiga, millele koer peab jooksma, keskel peatuma ning ettevaatlikult käppadega teise poole maha lükkama ning seejärel sealt alla jooksma.
Agility juures on väga oluline, et koera kiidetaks iga sooritamise eest ning et nii peremees kui koer teeksid ala rõõmuga. Agilityt pole võimalik sundides ja vastumeelselt teha, sel juhul kaotab ta oma võlu ja eesmärgi, milleks on pakkuda vaimselt rahuldavat ja füüsiliselt koormavat ajaviidet nii koerale kui peremehele.
Agilityt saab harrastada iga koeraga, eriti kasulik on see "töökoertele", s.t. tõugudele, kes on aretatud mingit tööd tegema, kuid tänapäeval sel otstarbel enam kasutust ei leia. Väga oluliseks on agility puhul ka koera ja peremehe vaheline kontakt, mida see spordiala soodustab, seega mõjub ta suhtele oma lemmikloomaga väga värskendavalt.
Ning hasartne ja õnnelik pilk koera silmis paneb sind tundma tõeliselt hea peremehena!
Autor: Kennel Clodovech
Tagasi
