Agressioon koertel, selle põhjused

Uuringute järgi on enim levinud pőhjus agressiivsuseks valu. Koer vőib seostada valu teatud olukorra vői inimesega ning seetőttu ründab.

Kui koer muutub agressiivseks vaid aegajalt, äkki, ilma mingi näilise pőhjuseta, tuleks kindlaks teha, kas koeral ei ole valuhooge.

Samuti vőib koera käitumist agressiivseks muuta hormonaalsed muudatused organismis. Sellisel juhul võib aidata kastreerimine/steriliseerimine.

Hirmul baseeruv agressioon on väga levinud agressiooniliik

Arg koer tőlgendab signaale valesti ning üritab end kaitsta rünnakuga. See on tema jaoks lahendus antud olukorras. Arg-agressiivse koera tüüpiline omadus on tugev kiindumine oma perekonda vői peremehesse, tal on tavaliselt ümbritsevasse viha-armastus suhe. Arg-agressiivne koer ründab tavaliselt oma lähedasi.

Ära karista kunagi arg-agressiivset koera, see vaid süvendab argust ning hirmu!

Koer vőib olla agressiivne, kaitstes oma territooriumi, see on territoriaalne agressioon. Sellisel juhul kaitseb koer oma territooriumi vői "karja" vőőraste eest. Tüüpiline näide on "viha postiljoni vastu". Territoriaalagressiivsel koeral ei tohiks jalutuskäikudel lubada märgistamist, sellega ta vaid suurendab oma territooriumi.

Samuti vőib agressiivselt käituda emane koer, kes kaitseb oma kutsikaid. Samasugune käitumine vőib esineda ka valetiinuse ajal, seda nimetatakse maternaalseks agressiooniks.

Samasooliste koerte vaheline agressioon tekib omavahelisest vőistlemismomendist. Koertel, kes on haiged vői väsinud vőib esineda lühiajaline ärrituvusagressioon.

Kui koer kaitseb kiivalt oma toitu, mänguasju vms, nimetatakse seda omandiagressiooniks.

Kaitseagressioon ilmneb koeral, kes kaitseb oma perekonda ehk "karja".

Ümbersuunatud agressioon
- tekib näiteks olukorras, kus 2 sama pere koera reageerivad aia taga olevale vőőrale koerale agressiivselt, nende adrenaliini tase tőuseb ning kuna nad ei saa aia taga olevat koera rünnata, suunavad nad ründe teineteise vastu.

Geneetilisest pőhjusest johtuv agressioon - see on kaasasündinud, rikutud psüühika, mida paraku ei saa täielikult muuta. Inbreeding vőib (kuid ei pruugi) suurendada kalduvust agressiooniks. Oluline tegur on ka koera tiinusperioodil, stressi all kannatav tiine koer "pärandab" kutsikatele stressi.

Agressiooni vőib vaadelda kui liigsetest stressihormoonidest johtuvat ülereageerimist, st selle asemel, et koer hoiataks urisemisega, ta reageerib üle ning ründab. Stressis koer ei märka ka "vastase" rahustamis- ja alistumissignaale.

Kutsika őigeaegne sotsialiseerimine vähendab tunduvalt tulevikus agressiivseks muutumise riski, läbi mängimise kutsikas harjub ning őpib teiste koertega ning inimestega koosolemist. Muide, kui kutsikas kogeb vaid ebameeldivusi, rangust, helluse puudust ja tundetut suhtumist, ei ole ta hiljem vőimeline välja näitama kiindumust.

Oluline tegur agressiooni ning ka ebakindluse tekkeks on inimese oskamatus koera kasvatada ning käituda karjajuhina. Kui koera elus ei ole selgeid reegleid ning ta ei mőista enda positisooni karja hierarhias, vőib see tekitada samuti agressiivset käitumist, seda nimetatakse dominantseks agressiooniks. Koera eesmärk on sellisel juhul säilitada sotsiaalses hierarhias kőrgem positsioon.

Tuleks meeles pidada, et koer ei austa endast madalamal positsioonil olevaid, karjaliige ei täida endast madalamal positsioonil oleva karjaliikme käske. Agressiivsele koerale järeleandmine vaid kinnistab agressiivset käitumist. Őigem oleks enne koera agressiivset reaktsiooni panna koer käsu alla ja näidata, kes on karjajuht.

Kunagi ei tohiks agressiivset koer lüüa ega karistada, mitte mingil juhul ei tohiks reageerida karjumisega. Karjumine tähendab koera jaoks ebakindlust - allaandev karjaliige nimelt pőgeneb karjudes. Inimene ei pea koeraga laskuma samale tasemele ning hakkama temaga füüsiliselt vőitlema. Tuleks kasutada mőistust ning olla vaimselt koerast üle.

Milles tuleneb agressioon vőőraste koerte vastu. Enimlevinud pőhjuseks on kutsikapőlves vähene sotsialiseerimine. Teine levinud pőhjus on kutsikapőlves läbielatud ebameeldiva kogemuse (teine koer on rünnanud) kaudu tekkinud hirm. Hirmud aga koertel süvenevad, seetőttu tuleb koheselt peale ebameeldivat kogemust koeral antud mälestus hajutada ning situatsiooni korrata nii, et see lőpeb koera jaoks meeldiva kogemusega.

Kui koera on karistatud teise koera juuresolekul (näiteks rihmatőmme), vőib ta hakata seostama ebameeldivat tunnet teise koeraga. Kui karistamisega on tekitatud koerale valu, vőib enamvähem kindel olla, et valu assotseerub edaspidi tema jaoks teise koeraga.

Soovitusi

  • Vali endale koeratőug, kes sobib sinu elustiiliga ning iseloomuga. Uuri antud tőu ajalugu ning omadusi. Näiteks töö- ja karjakoerad on aretatud territooriumi/karja kaitsmiseks.

  • Vali kutsikas korralikult kasvatajalt -kutsikas peab olema sotsialiseeritud, uuri vanemate sugupuud, tervist ning käitumist. Testi kutsikat ning jälgi ta hoiakut ning käitumist. Kutsikas peaks olema loovutamisel vähemalt 7-8 nädala vanune.

  • Sotsialiseeri oma kutsikat ning osale vähemalt sőnakuulelikkuse algkoolitusel. Kohtle oma kutsikat őigesti, ära kasuta kutsika karistamisel jőuvőtteid, ära mängi kutsikaga jőulisi mänge.

  • Käitu ALATI nagu karjajuhile kombeks. Koeral olgu kindlad reeglid.

  • Ära karista urisevat vői hambaid näitavat koera! Et agressiivsest käitumisest vabaneda, tuleb "ravida" pőhjust mitte tagajärge. Urisevat vm hoiatavat koera karistades vőib ta edaspidi mitte hoiatavaid signaale anda vaid koheselt rünnata.

  • Mida kauem koeral on vőimalus agressiivselt käituda, seda enam agressiivsus süveneb. Väldi olukordi, kus koer vőib muutuda agressiivseks.

  • Esimeste agressiooni tundemärkide puhul pöördu koheselt kogenud käitumisspetsialisti poole. Püüa välja uurida agressiivsuse pőhjus. Pöördu veterinaararsti poole, kontrolli koera tervist.

  • Mängides sikutamismänge ei tohi provotseerida sellega koera argressiivsusele. Mäng on koeraga suhtlemises väga tähtis osa mida peab ka oskama õieti teha.


Tagasi
Nike Sb Dunk Air Jordan 1 newfashionstorm Nike Sb Dunk xml news