eile käisime tommyga looduses ja lasime tal seal pikalt olla. koer oli rahul. õhtul linna poole tagasi tulles ei olnud ta enam nii õnnelik. koer on rahul, kui mu elukaaslane (tema parim sõber) on kodus. kui elukaaslane ära läheb, siis on ka tema rahutu. kõnnib ühest toast teise ning vaatab mind oma vesiste silmadega. ei aita siin rääkimine, sügamine, mängimine ega muud. koer ootab sõpra! täna hommikul tegime kvartali ümber tiiru. hindan neid koeri, kes oma omaniku kõrval rahulikult jalutavad. tommy aga jookseb ühest tänavaservast teise, nuusutab iga muruliblet, igat ajaposti, igat väravat, igat tänavakivi. päris keeruline on teda ohjes hoida.