Täna tähtis päev - lõpuks ometi hakkasin ujuma.

Käisime Laulasmaal mere ääres ja seal see juhtuski. Lihtsalt ei viitsinud enam jalgupidi vees olla, jalutasin edasi kuni põhi jalge alt kadus. Noh, eks oma osa oli ka palavusel, tahtsin ennast jahutada. Hull lugu aga see, et mulle hakkas ujumine jubedalt meeldima, ei tahtnud kohe kuidagi ära minna.

Mõtlesin, et kuidas oma protesti välja näidata - lihtsaim viis oli mitte ennast kätte anda ja mööda randa suuri poognaid joosta. Ma ju tean, et inimesed jooksevad aeglasemalt kui koerad ;) Rannas kohtusin väikese valge bolonkalaadse koeraga, igaks juhuks ajasin enda turjakarvad hirokeesiks, aga peagi nägin, et see pole vajalik. Bolonka oli sõbralik ja hmm, vist natuke uhke, ei reageerinud ta minu peale kohe mitte kuidagi. Pildid ujumisest on siin.