Minu ametlik nimi on Front Row´s Onyx, sündisin Soomes 07.02.2004.  Onyx pandi mulle nimeks sellepärast, et mul pidavat "nokk" ja silmad musta värvi olema, nagu kasvataja ütles. Siiski, Onyxiks mind ei kutsuta, perenaine kutsub mind hoopis Martaks.

 Oma koju Tallinna  jõudsin 27.03.2004, 7 nädalaselt. Koos minuga reisis mu õde, kellele kasvataja pani nimeks Odyssina, ta pidi nimelt väga seiklejaloomuga olema. Reis sujus viperusteta, kui välja arvata see, et autoga sõites Odyssina pidevalt minu otsas turnis ja mul magada ei lasknud. Millegipärast tahtis ta kogu aeg minu perenaise sülle ronida, kasutades mind turnimisabivahendina. Aga laevaga sõit oli lahe, spetsiaalselt meie jaoks võeti kajut, seal oli nii mõnna pehme põrandakate, et meil mõlemal tekkis kiustatus see korralikult täis pissida. Et veidi uutes peremeeste elevust tekitada ning samas ka väike eeltrenn teha, asusime usinalt kajutisse "stritsleid punuma".   Millegipärast meie vastsed omanikud tegid selle peale kohkunud näo - sebisid ringi, vetsupaber käes ning kiskusid kajuti ukse lahti. Ja hingeldasid ka kummaliselt... Vist sellepärast ristiti meid seal kajutis sitaratasteks, täpselt ma küll aru ei saa, mida see tähendab. Aga muidu oldi meiega väga sõbralikud, patsutati meid, naeratati pidevalt ja räägiti kummalise ninnunännu-häälega.

Peale seda, kui olime põrandale ühtlased hunnikud punnitanud, keerasime voodi alla magama, Odyssina ronis jälle mu otsa ja mina vaid ägisesin ta all.

  Kella 1 paiku öösel jõudsin siis oma koju. Olin laevas oma une täis maganud ja tuterdasin lihtsalt ringi, uudistasin mida põnevat ka siin majas pakutakse. Minu perenaine andis mulle süüa, njämma, kõht oli tõesti tühjaks läinud, matsutasin kohe mõnuga, mille peale perenaine muigas. Peale söömist jalutasin kümmekond sammu toidukausist eemale ja tõestasin perenaisele, et oskan ka plaaditud põrandale miinivälja tekitada. Hais oli nii vägev, et ka ise lasin sealt ruttu varvast.

  Perenaine läks voodisse ja oma voodi kõrvale pani minu jaoks pehme aseme, tuled kustutati ka millegipärast ära ja nii ma pidingi magama jääma. Tegelikult und polnud eriti, vahepeal tuli koduigatsus ju peale, mõtlesin mida Odyssina teeb ja üleüldse, kus ta on. Isegi nutsin natukene, kuid sellepeale keegi, vist perenaine, silitas mind hellalt ja suikusin taas unne.