Ma olen ikka tõsiselt taibukas tütarlaps - nüüd ma tean, et kui keegi inimene hüüatab Marta siia või vilistab, tuleb ruttu selle inimese juurde kimada. Siis saab palju kallistada ja kiita.

Näedsa, pisiasi, aga kõikidele paistab see väga rõõmu tegevat. Ja veel, kui juba enda kiitmiseks läks - perenaine imestas kui ma aegajalt tema juurde läksin ja demonstratiivselt suuga matsutasin - avastasin nimelt et ühest kohast saab ju süüa hankida. Tuleb vaid natuke pugeda ja siis ronida ning voilà, krõbinakott!  Selle teekonna olen ma nüüd küll unepealt selgeks õppinud. Muidu ma aegajalt eksin tuppa ära ja ei saa täpselt aru kus ma parasjagu olen, kuid sinna saab lõhna järgi joonelt minna...
Meil käis külas verekoer Betty, ta on täpselt samasugune nagu mina, aga vähemalt kümme korda suurem. Ma sain kohe aru, et ta on verekoer, ta on minuga sama värvi ka. Bettyl oli väga palav, tahtis kogu aeg õue minna. Tacoma sai vist aru, et külla tuldi MINULE ja ta tundis ilmselgelt armukadedust, ta üritas nimelt Betty peremehele kogu aeg sülle pugeda, varem ta seda teinud pole.