No nii, nüüd on mul oma kodu keset kodu! Selline suur ja metallist (proovisin juba hambaga järele). Kui perenaine mulle kodu ehitas, kostus hirmus kolin. Mina jälgisin muidugi kõike eemalt, kui ta aga minu aseme puuri pani, taipasin, et peaksin seal ilmselt magama hakkama. No, tema ei öelnud küll midagi, jättis lihtsalt puuriukse lahti, aga poole tunni pärast avastas, et magan seal õndsat und. Ja mulle hakkas väga meeldima! Nüüd tean, et kui uni peale tikub, tasub sinna minna, seal on hea ja rahulik ja pehme ka. Tacoma ei käi mind ka seal segamas.

Täna olin pikemat aega õues, alguses oli küll natuke hirmus, eriti kaugele veel ei julgenud minna. Aga arvan, et homme olen juba julgem. Muide, perenaine mängib minuga ühte põnevat mängu - ta peidab krõbinaid põrandale ja mina pean neid siis otsima hakkama. Ja mulle õudsalt meeldib see mäng! Ma pean päris kiiresti krõbinad üles leidma, muidu tuleb Tacoma ja sööb nad minu eest ära. Ta on ju suurem ja liigub minust kiiremini. Nii ma siis teen hästi kõvasti ninaga tolmuimeja häält, et Tacoma ikka aru saaks, et mina ka otsin. Selles mõttes on ta aus, et kui mina krõbina leian, siis tema seda enam ei taha. Ja kui ma oma toidukausist söön, siis ei tule ta mind kunagi segama vaid vaatab eemalt, et äkki ma jätan midagi järele. Tutkit ma jätan! Isu on mul väga hea. Ühe korra jäi üks krõbin kaussi, mille Tacoma ära nihveldas, aga enam ma seda viga ei tee. Ikkagi minu toit!