Koer.ee kasutajate blogid


apr 24
2004

Marta päevik - õppisin voodisse ronima

Kirjutas: koer.ee

Kategoorias:  

koer.ee


Üleeile käisime suuuuure põllu peal, mind viidi lausa autoga kohale. (Ma nimelt ei salli kaelarihma ja kui see mulle kaela pannakse, hakkan väikse põrsa häälega haledalt ruigama ning umbes paarikümne sammu tagant istun ning keeldun edasi liikumast). Ilm oli päikesepaisteline ja mõnusalt soe, sain hästi palju joosta, verekoer Betty ja Tacoma olid ka kaasas.

 Üritasin nendega sammu pidada, aga see oli täiesti võimatu, kaotasin nad kogu aeg silmist ja igaks juhuks hoidsin inimeste lähedusse, vähemalt neid on lihtsam märgata.  Ma arvan, et päris kole oleks üksinda kuskile võõrasse kohta jääda või lausa ära eksida.

Jooksmisega on nii, et spurtida ma oskan väga hästi, kuid tähelepanu jätab soovida, tihti komistan mõne kivi või kumeru se otsa, ning siis käin ninali. Samuti pean pidevalt jälgima, et keegi mulle kogemata otsa ei jookse, Tacoma nimelt võtab pikki poognaid ning minuarust vähemalt põllu peal käitub nagu hurdakoer.

Uue oskusena peaksin ära märkima voodisse ronimise. Avastasin, et kui esikäpad voodile panna ja tagajalgade peal pisut hüpelda, saab vabalt voodisse end vinnata. Nüüd ehitati tänu sellele oskusele minu jaoks barrikaadid :o(

Samuti oskan ma perfektselt riideid nagist alla sikutada (või kukutada), esimene kord juhtus see poolkogemata ja kui jope mulle pähe kukkus, ehmatasin. Avastasin, et jopevarrukas on aegajalt sall, seda saab siis õrnalt sealt välja tirida, ning pessa pehmenduseks viia. Kingad ja saapad on ka väga ahvatlevad, eriti nöörid nende küljes.

Kui mul saagikogumise-tuhin peale tuleb, on juhtunud, et pesa ehk siis puur on asju nii täis, et ise vaevalt sinna ära mahun. Mitu korda on mind leitud asjade hunniku otsas magamast. Kui väga kitsaks läheb, kolin dušinurka magama, suur eelis puurile on sealolev põrandaküte ning võimalus jalgu šampooniriiulile toetada. Täna hommikul muide kukkus sealt mingi habemeajamisekreemi testripakike mu nina alla, sõin sellest siis pool ära ning pärast lõhnasin Calvin Kleini järele :o)

Üks hullult põnev tegevus on veel - libedate asjade peal käpaga kraapimine, näiteks pesumasin, suured klaaspudelid või külmkapi sein. Aegajalt lihtsalt lähen, istun maha ja kraabin. Ma ei teagi täpselt, mis mind selles tegevuses niiväga võlub, aga vähemalt kord päevas ma seda teen.

Kaalun ma muide 12 kilo  ja pikkust on kah parasjagu juurde tulnud. Seda kõike annab maailma avastamisel ära kasutada, nt ulatun nüüd söögilaua peale piiluma. Päris otse ma sinna vaadata ei saa, pean kikivarvukile tõusma ja kuna pikka aega sellises asendis olla oleks tüütu, keeran pea viltu ja toetan lauale (suurem toetuspind), niiviisi võin ma silmitsemisega tegeleda, enne kui jalad ära väsivad. See on täitsa minu väljamõeldud süsteem.