09 Detsember 2007

Collie on väga vana tőug, teda kasutati lambakoerana. Tema kodumaa on Britannia. Aretustöö algas umbes 15 sajandil. Tänapäeval on neist saanud populaarsed seltsi- ja harrastuskoerad.

Collied on iseloomult sőbralikud, väga intelligentsed ja kergesti koolitatavad, sotsiaalsed ja liikuvad. Nad on väga truud oma perekonnale, ka lastega saavad nad suurepäraselt läbi.

Colliesid on kahte tüüpi, pikakarvalised (Rough) ja lühikarvalised (Smooth). Pikakarvalise collie turjakőrgus on 51-61 cm. Karvkate on pikk, kare ja aluskarvaga, värvuselt sooblivärvi, tricolour ja bluemerle.
Vaatamata kaunile karvkattele ei ole hooldamine üldsegi tülikas, piisab vaid harjamisest. Lühikarvalise collie turjakőrgus on 51-61 cm. Karvkate on lühike, aluskarvaga, värvuselt samad värvid mis pikakarvalistel.


Pikakarvaline collie.

Šoti lambakoer e. collie on aretatud Šotimaal. See on vana tõug, kelle eellased elasid Briti saartel juba kiviajal. Peaaegu igas colliet käsitlevas artiklis kirjutatakse selle tõu algupärast, mis aga on ja püsib ilmselt igavesti saladuses. Osaliselt selle tõttu, et tõu esivanemad olid tööd tegevad karjakoerad, ei maalitud neid piltidele nagu paljusid jahikoeri.

Ja on ka päris kindel, et kui Inglise kuninganna Victoria ei oleks armunud nendesse karjakoertesse, ei oleks collie tõug nii ruttu saavutanud oma tuntuse ega pääsenud aretusse.Esimesi tänapäevase tõuga sarnaseid koeri esitati Birminghami koertenäitusel karjakoerte klassis 1860. aastal.

Põhikarva värvus oli sel ajal blue merle (sinine valgega) ja tricolor (must-valge pruunikate laikudega). Selle koeratõu esivanemad olid eeskujulikud karja- ning valvekoerad, kes oma kiledahäälse haukumisega pidid märku andma võõra tulekust. Sealt on

pärit ka collie tavapärasest suurem haukumise vajadus. Elamine ja töötamine Shoti mäestiku karmides oludes karastas colliet, arendas tal välja erakordselt hea haistmise ja kuulmise ning tegi ta vastupidavaks.

Karmi kliima tõttu kujunes välja pikk ja tihe karvkate, mistõttu neid koeri saab kasutada väga erinevates oludes.

Collie on tark, kergelt alluv dressuurile, hell oma pereliikmete (inimeste) vastu.
Hästi treenitud collie ei lase jalutuskäikudel peremeest kunagi silmist ja hoiab kõrvad poolkikkis, püüdes kinni iga väiksemagi heli või peremehe käskluse.

Näiteks Vene-Jaapani sõja ajal olid collied Briti armees sanitaarkoerteks. Samal eesmärgil peeti neid ka  Esimese maailmasõja ajal teiste riikide armeedes. Teises maailmasõjas olid collied edukad miiniotsijad.

50. aastatel kasutati colliesid tähnikhirvede karjatamisel. Katse õnnestus ja andis suurt ökonoomiat  – hirvede sigivus suurenes ja haigestumine vähenes.

Collie on keskmist kasvu, pika karvaga, kergete, kiirete liigutustega. Isase turjakõrgus on 56–61 cm, emasel 51–56 cm.

Väga omane colliele on oma karja kaitstes ja sissetungijat eemale peletades teha välkkiire rünnak ja esihammastega näpistada, nii et ründaja sattub üldjuhul alati paanikasse ja põgeneb.

Tulevane collieomanik peab kindlasti meeles pidama, et colliel on karjakoera instinktid, mis hoiavad teda eriti ärksana, veidi enam haukuva ja liikumisest suurt rõõmu tundva koerana.

Et collie oleks nii hingeliselt kui ka füüsiliselt suurepärases vormis,  tuleks temaga kindlasti jalutada iga päev mitu kilomeetrit. Ei oma mingit tähtsust, kas elad maal või linnas, väikeses või suures korteris.
Tähtis on, et oled reibas ja liikuv ning naudid koos koeraga värsket õhku.

Kindlasti mitte ei tohi colliet ketti  panna. Nii julma kohtlemist collie psüühika vastu ei pea – iseloom muutub kurjaks ja, mis kõige hullem, salakavalaks. Ketis peetav koer ka haugub vahet pidamata, lihtsalt igavusest.

Colliet, kellel on õige karvastruktuur, on kerge kammida ja korras hoida. Karv ei märgu ega määrdu eriti. Vihmas poriseks saanud karv kuivab kiiresti ning liiv ja mustus pudeneb maha.

Kui te iga nädal oma koera korralikult kammite, ei ole vaja teda pesta, võib ehk ainult puhastada valgeid kohti või jalgu, kui need tunduvad mustad olevat. Kõrvatagust karva tuleb kammida tihedamini, kuna see on väga pehme ja sinna tekivad suured takud.

Enim levinud karvavärvus tänapäeval on sable-white e. pruun valgega, tricolor e. must-valge pruuniga,  viimasel ajal ka blue merle  e. sinine, mida loetakse üheks vanimaks karjakoera värvuseks. Sinist colliet esines kõikjal Inglismaal.

Kõige hinnatum sinine on hõbesinine, millel on väikesed mustad täpid. Loomulikult on tõu välimus algusaegadest palju muutunud. Alles aga on jäänud uhke karjakoera hoiak, mis teebki selle tõu nii suurepäraseks.

KAEL:
lihaseline, tugev, suhteliselt pikk, hästi kaarduv.

ESIJÄSEMED:
abaluud on viltused ja heade nurkadega. Esijäsemed on sirged ja lihaselised, küünarnukid ei keera sisse- ega väljapoole, keskmise tugevusega ümarate luudega.

KERE:
veidi pikem kõrgusest, selg on tugev, nimmest veidi
tõusev; ribid on hästi kaardunud, rind sügav, suhteliselt lai
abaluude taga.

TAGAJÄSEMED:
reied on lihaselised, kauni kujuga ja tugevalt keha all, hästi kaarduvate põlvedega. Kannad on madalad ja tugevad.

KÄPAD:
ovaalsed, päkad on tugevad. Varbad on kaarduvad ja tihedalt koos. Tagakäpad on veidi vähem kaarduvad.

SABA:
pikk, viimane lüli ulatub vähemalt kannaliigeseni. Koer hoiab saba rahulikult all, sabaots veidi ülespoole
kaardunud. Võib hoida lõbusalt, kui on erutatud, kuid mitte kunagi selja kohal.

LIIKUMINE:
liikumine on sellele tõule tooniandev eripära. Terve ehitusega koera küünarnukid ei keera kunagi välja, liikudes on esijäsemed suhteliselt teineteise lähedal. Keriv ja rulliv liikumine ning ristiastumine on ülimalt ebasoovitav.

Tagantvaates liiguvad kannad paralleelselt, kuid ei ole liiga lähestikku teineteisele; külgvaates on liikumine sujuv. Tagajäsemed on tugevad, hea tõukega. Soovitavalt mõõdukalt pikk samm peab olema kerge ja mõjuma pingutusevabalt.

KARVKATE:
viimistleb keha piirid, väga kohev. Pealiskarv on sirge ja karm, aluskarv pehme, kohev ja järgib keha kuju, katab naha peaaegu täielikult; kaela peal ja rinna ees moodustuv kaelus on väga rikkalik, nägu on sile, kõrvad on otstest siledad, kuid tüvest karvasemad, esijäsemete tagapool on väga karvane, tagajäsemed on kannast kõrgemal väga karvased, kuid kannaliigesest allpool siledad. Sabal on väga rikkalik karv.

VÄRVUS:
kolm lubatud värvust: soobel valgega, tricolour ja blue merle.
Soobel: mistahes toon helekuldsest tumeda mahagonini või mustaga looritatud soobel. Hele õle- või koorevärv on ülimalt ebasoovitav.
Tricolour: põhivärv on must rikkalike tan-märgistega jäsemetel ja peas. Roostepruun värvus pealiskarval on
ülimalt ebasoovitav.

Blue merle: põhivärv on selge hõbesinine mustade marmori märgistega ja laikudega. Rikkalikud tan-märgised
on soovitavad, kuid nende puudumine ei ole karistatav. Suured mustad märgised, kiltkivihall värv või roostepruun toon pealis- või aluskarvas on ülimalt ebasoovitav.
Valged märgised: kõikidele ülalmainitud värvustele peavad lisanduma suuremal või vähemal määral tüüpilised valged colliemärgised. Järgmised märgised on soovitavad - täielik või osaline valge kaelus, valge rind, jäsemed ja käpad, valge sabaots. Valge lauk võib olla koonul või laubal või mõlemal.

SUURUS:
isase turjakõrgus on 56-61 cm, emasel 51-56 cm.