
AITAB! Rahvaalgatus Loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks sai avapaugu!
Algas Loomapäästegrupi ja Eestimaa Loomakaitse Liidu kuni septembri lõpuni kestev kampaania „AITAB“,... Loe edasi...
09 Detsember 2007
Collie on väga vana tőug, teda kasutati lambakoerana. Tema kodumaa on Britannia. Aretustöö algas umbes 15 sajandil. Tänapäeval on neist saanud populaarsed seltsi- ja harrastuskoerad.
Collied on iseloomult sőbralikud, väga intelligentsed ja kergesti koolitatavad, sotsiaalsed ja liikuvad. Nad on väga truud oma perekonnale, ka lastega saavad nad suurepäraselt läbi.
Colliesid on kahte tüüpi, pikakarvalised (Rough) ja lühikarvalised (Smooth). Pikakarvalise collie turjakőrgus on 51-61 cm. Karvkate on pikk, kare ja aluskarvaga, värvuselt sooblivärvi, tricolour ja bluemerle.
Vaatamata kaunile karvkattele ei ole hooldamine üldsegi tülikas, piisab vaid harjamisest. Lühikarvalise collie turjakőrgus on 51-61 cm. Karvkate on lühike, aluskarvaga, värvuselt samad värvid mis pikakarvalistel.
Pikakarvaline collie.
Šoti lambakoer e. collie on aretatud Šotimaal. See on vana tõug, kelle eellased elasid Briti saartel juba kiviajal. Peaaegu igas colliet käsitlevas artiklis kirjutatakse selle tõu algupärast, mis aga on ja püsib ilmselt igavesti saladuses. Osaliselt selle tõttu, et tõu esivanemad olid tööd tegevad karjakoerad, ei maalitud neid piltidele nagu paljusid jahikoeri.
Ja on ka päris kindel, et kui Inglise kuninganna Victoria ei oleks armunud nendesse karjakoertesse, ei oleks collie tõug nii ruttu saavutanud oma tuntuse ega pääsenud aretusse.Esimesi tänapäevase tõuga sarnaseid koeri esitati Birminghami koertenäitusel karjakoerte klassis 1860. aastal.
Põhikarva värvus oli sel ajal blue merle (sinine valgega) ja tricolor (must-valge pruunikate laikudega). Selle koeratõu esivanemad olid eeskujulikud karja- ning valvekoerad, kes oma kiledahäälse haukumisega pidid märku andma võõra tulekust. Sealt on
pärit ka collie tavapärasest suurem haukumise vajadus. Elamine ja töötamine Shoti mäestiku karmides oludes karastas colliet, arendas tal välja erakordselt hea haistmise ja kuulmise ning tegi ta vastupidavaks.
Karmi kliima tõttu kujunes välja pikk ja tihe karvkate, mistõttu neid koeri saab kasutada väga erinevates oludes.
Collie on tark, kergelt alluv dressuurile, hell oma pereliikmete (inimeste) vastu.
Hästi treenitud collie ei lase jalutuskäikudel peremeest kunagi silmist ja hoiab kõrvad poolkikkis, püüdes kinni iga väiksemagi heli või peremehe käskluse.
Näiteks Vene-Jaapani sõja ajal olid collied Briti armees sanitaarkoerteks. Samal eesmärgil peeti neid ka Esimese maailmasõja ajal teiste riikide armeedes. Teises maailmasõjas olid collied edukad miiniotsijad.
50. aastatel kasutati colliesid tähnikhirvede karjatamisel. Katse õnnestus ja andis suurt ökonoomiat – hirvede sigivus suurenes ja haigestumine vähenes.
Collie on keskmist kasvu, pika karvaga, kergete, kiirete liigutustega. Isase turjakõrgus on 56–61 cm, emasel 51–56 cm.
Väga omane colliele on oma karja kaitstes ja sissetungijat eemale peletades teha välkkiire rünnak ja esihammastega näpistada, nii et ründaja sattub üldjuhul alati paanikasse ja põgeneb.
Tulevane collieomanik peab kindlasti meeles pidama, et colliel on karjakoera instinktid, mis hoiavad teda eriti ärksana, veidi enam haukuva ja liikumisest suurt rõõmu tundva koerana.
Et collie oleks nii hingeliselt kui ka füüsiliselt suurepärases vormis, tuleks temaga kindlasti jalutada iga päev mitu kilomeetrit. Ei oma mingit tähtsust, kas elad maal või linnas, väikeses või suures korteris.
Tähtis on, et oled reibas ja liikuv ning naudid koos koeraga värsket õhku. Kindlasti mitte ei tohi colliet ketti panna. Nii julma kohtlemist collie psüühika vastu ei pea – iseloom muutub kurjaks ja, mis kõige hullem, salakavalaks. Ketis peetav koer ka haugub vahet pidamata, lihtsalt igavusest.
Colliet, kellel on õige karvastruktuur, on kerge kammida ja korras hoida. Karv ei märgu ega määrdu eriti. Vihmas poriseks saanud karv kuivab kiiresti ning liiv ja mustus pudeneb maha.
Kui te iga nädal oma koera korralikult kammite, ei ole vaja teda pesta, võib ehk ainult puhastada valgeid kohti või jalgu, kui need tunduvad mustad olevat. Kõrvatagust karva tuleb kammida tihedamini, kuna see on väga pehme ja sinna tekivad suured takud.
Enim levinud karvavärvus tänapäeval on sable-white e. pruun valgega, tricolor e. must-valge pruuniga, viimasel ajal ka blue merle e. sinine, mida loetakse üheks vanimaks karjakoera värvuseks. Sinist colliet esines kõikjal Inglismaal.
Kõige hinnatum sinine on hõbesinine, millel on väikesed mustad täpid. Loomulikult on tõu välimus algusaegadest palju muutunud. Alles aga on jäänud uhke karjakoera hoiak, mis teebki selle tõu nii suurepäraseks.