1998. aEestimaa koera legend vapustas soome filmimehiastal Eesti Päevalehes ilmunud lugu elab edasi raamatuis ja peagi ka filmis, kirjutab EPL Online.

„Nüüd on meie kuulus Dembel isegi soomlaste filmi jõudnud,” hüüdis säravsilmselt diplomaat ja viskiklubi president Toomas Tiivel, sest tal on koeralegendiga isevärki suhe.

Nimesid Dembel, Dunai, Djo­ma ja Djomkin kandis üks Eesti legendaarsemaid piirivalvekoeri, kes suri 2000. aastal Rutja külas, olles piiril teeninud 20 aastat. Dembeli teenistuse tegi eriliseks see, et 1992. aastal, kui Vene piirivalve Rutjalt lahkus, hüppas koer autokastist maha ja jätkas ülesküntud piiriribal patrullimist kuni surmani. Talle oli selgeks õpetatud tema töö ja ta tegi seda lõpuni. Ilmast ja haigustest hoolimata. Kogu küla pidas koera omaks. Dembeli surma järel võttis teenistuse üle koer Torri, kes käis samuti iga päev piiririba läbi ja leidis alati aega ka Dembeli haual istumiseks.

Mina kohtusin Dembeliga 1998. aastal, kui kirjutasin temast ka esimese loo. Ootasime Rutja kordoni juures helikopterit Vaindloo saarele sõitmiseks. Ja siis ta tuligi mööda piiririba – poolpime, poolkurt ja vaevu liikuv. Aga mundrikandjate vastu oli tal eriline tõmme, piisas mundrimehel küla otsa ilmuda, kui Dembel juba liikuma hakkas.

Tookord kuulsingi koera vapustavast koha- ja ametitruudusest. Tulin tagasi, rääkisin inimestega, kirjutasin loo, parimat koeravorsti aitas Dembeli jaoks valida suur koerasõber, fotograaf Kalev Lilleorg. Aga ega kõige parem vorst Dembelit väga huvitanudki. Kui ta oli meid üle nuuskinud ja foto tarvis poseerinud, jätkas koer oma tööd piiri valvamisel… Kuigi seda siis enam kellegi vaja polnud.

Kari temanäolisi kutsikaid

Saime Rutjal lugu tehes teada, et paari aasta eest olnud Dembel nii vilets, et loomaarst kutsuti teda magama panema. Ent tohter keeldus. Ütles, et sellist koera tema hukata ei suuda. Ja Dembel sai imekombel ise terveks, et teenistust jätkata. Kordonis suvitanud lastekodulapsed armastasid teda väga. Küla vahel liikus hulgi ka temanäolisi kutsikaid.

2000. aastal sai Dembeli maine teekond otsa, küla leinas ja sängitas ta mulda piirivalvekordoni aia veerde, sest seal oli ta kodu.

Rutjal suvitav Toomas Tiivel luges Eesti Päevalehest uudist Dembeli lahkumise kohta ja otsis haua üles. Veel samal sügisel, kui viskiklubi tal külas käis, pandi klubi poolt Dembeli haua juurde plangule puusse põletatud mälestustähis, mis on seal senini, ja kasteti hauda viskiga. Traditsiooni on viskiklubi järginud juba ligi kümme aastat ja alati toonud Dembeli hauale ka oma külalised. Üheks neist oli kuulsa liivlaste rahvamuusikaansambli Skandinieki asutaja Dainis Stalts, kes pani koera loo ka liivikeelse laulu sisse.

2002. aastal paigaldas külarahvas koera hauale mälestuskivi, kus kirjas teinegi rahva hulgas levinud nimi Djoma. Lisaks kirjad „1978–2000. Piiril surmani”.

Dembeli legend innustas kultuuriloolast Indrek Rohtmetsa, kes kirjutas selle üles raamatusse „Kultuurilooline Eestimaa”, mis on ilmunud ka inglise keeles.

Seni viimasena jäädvustas Dembeli loo soome filmimees Untamo Eerola lootuses näidata seda lühifilmina Soome YLE TV 1 hommikuprogrammis.

Eriline lugu Eestimaalt

„Dembeli truuduse lugu on nii vapustav ja hingeminev, et meil pole Soomest midagi sarnast vastu seada,” rääkis filmimees Untamo Eerola. Peale koera mälestuse filmis ta Eesti-visiidil üles ka Rakveres toodetud maailma kangeima piirituse loo.

„Nende põhjal peab YLE nüüd otsustama, kas tellib minult veel ligi kolmkümmend lugu Eesti erilistest paikadest, mida soomlastele tutvustada. Aga usun, et tänu Dembelile ma selle tellimuse saan,” rääkis Eerola.

Dembeli viimase hooldaja Vello Metsami sõnul leiab ta koera haualt tihti lilli. Ning küla vahel liikuvad suvitajad küsivad, kus asub hauatähis.

Toomas Tiiveli sõnul on piirivalvekoer Dembel saanud Kare­pa–Rutja kultuuritegelaste plejaadi liikmeks, olles samaväärne kunstnike Richard Sagritsa, Valli Lember-Bogatkina ja Taniloode perega.
Tagasi

Kommenteerida saavad ainult registreerinud kasutajad.