Kolisin perre, kus kasvamas 10 kuune laika. Probleem selles, et kui välja lähen hüppab ta mulle peale (sama ka lastega). Olen püüdnud kurjustada ja nina pihta lüüa, samuti olen teda käppadest kinni võtnud, teda eemale lükanud öeldes EI, aga miski ei aita ikka olen talle nagu mängukann. Kükitada pole mõtet, siis ta lihtsalt talluks mu ära (olen proovinud).Kui peremees on väljas siis ta kuulab, aga ka mitte alati. Vahel tundub, et koeral jookseb lihtsalt juhe kokku. Kas on teil mingeid kogemusi kuidas saada ära see inimesele peale hüppamine, olen tüdinenud pidevast riiete pesemisest ja lapsed ei julge ilma minu ega teise täiskasvanuta välja minna. Kas on tehtud äkki peremehe poolt kasvatuses mingi viga?

Loe seda: www.koer.ee/Inimese_najale_huppamine.html
Koer on muidugi veel noor ja pubekas, nina pihta löömine vaevalt aitab, võimalik et koeral on tähelepanu puudus ja ka selline reageerimine (negatiivne) on parem kui mitte midagi.
Loe ka karjajuhi positsioonist ja karjasuhetest. Edu!

nina pihta löömine ja käppadest tõuakamine vaevalt aitab. Vägagi efektiivne on löök põlvega rinnakorvi piirkonda. ettevaatust muidugi, et koera vigaseks ei löö!!! piisva tugevusega löök ei tekita valu vaid pigem ebamugavustunde.

kusjuures ei pea isegi põlvega lööma, piisab lihtsalt hüppe hetkel põlve üles tõstmisest

Meie pea ühe aastaseks saav saksalambakoer kipub ka peale hüppama. Mina lugesin läbi "Koerakuulaja" raamatu ja hakkasin käituma nii nagu seal soovitas. Kui lähen aeda koera juurde, siis ei tee tast üldse välja, ma ei vaata ta poolegi, kui ta hüppab siis lihtsalt sõnalausumata lükkasin eemale. Koeraga hakkasin rääkima alles mõne aja pärast. Esimesed korrad hüppas ja nüüd on juba rahulik. Oma perele olen suutnud selgeks teha, et ei tohi koerast välja teha, aga külalistega on keerulisem. Ikka hakatakse koeraga kohe suhtlema ja siis suurest rõõmust koer hüppabki ja siis saadakse pahaseks, et koer on loll jne. Ise peab olema järjekindel. Enda najale luban hüpata ainult mängides, kui mul on selleks spetsiaalsed riided seljas.