Koerapoiss meil siis 1 a. ja 5 k. vanune,paberiteta, võtsime ta meie perre, kui oli 3-kuune. Olin siis beebiga kodune ning seega oli mul piisavalt aega ka koeraga tegeleda. Esimene aasta möödus kenasti, suuremaid probleeme polnud, kui muidugi välja arvata huskyle omased sigadused (kraapimine, lõhkumine jne.), sellest pole hullu. Tõeline hädaorg algas sügisel, kui koer, jõudes sellesse ikka, kus hormoonidemöll tegi oma töö, hakkas kodust jalga laskma (elame maal, metsa sees, omas majas, aeda ümber pole). Soetasime elektroonilise piirdeaia, mis toimis paar nädalat ning siis kavaldas meie koer selle aia üle, sööstes elektriväljast meeletu kiirusega läbi, sest nõnda kestab ju ebameeldiv tunne vähem! Järgmine plaan oli võtta talle seltsiline ehk siis võtsime meile teise koera veel (täiskasvanud saksa lambakoer, emane, steriliseeritud, ääretult sõbralik), koerad saavad omavahel super-hästi läbi ja seltsiline hoidis teda küla peale minemast 3 nädalat, siis algas vana trall jälle pihta: külaelanikud helistavad, kaebavad jne.jne. Raske otsuse tulemusel lasime koera ära kastreerida, selle tagajärjel juba mõtlesime, et see aitaski, kuid ei - läks kuu aega mööda ning jälle sama jama! Kõige tipp oli lõpuks see, et koera iseloom oli muutunud. Kui varem oli ta ääretulst sõbralik ning mõnus koer, siis on ta aja jooksul muutunud ebausaldavaks, eriti laste ja võõraste inimeste suhtes. Meie 8-aastane poeg sõi krõpse, koer haaras lapse käest krõpsupaki ning kui laps seda tagasi võtma hakkas, lõi koer hambad talle kätte nii, et haavad tuli kinni õmmelda, oli õnn, et kombekas ja kindad olid lapsel õues käes, muidu oleks vist ribadeks tõmmanud...Peale juhtunud me tunneme, et ei suuda temaga enam hakkama saada, peame teda enamuse ajast trossi otsas hoidma. Oleme hakanud mõlgutama mõtet temast loobumisest....ei tahaks kiirustada aga aegsasti uurime, kas oleks keegi, kelle kätte tema saatuse usaldada saaksime, kes oleks teadlik huskyde eripäradest ning kellel jätkuks koera jaoks piisavalt aega...

palju õnne, teil on kodus nüüd täiskasvand SIBERI HUSKY.
Inimesed mõelge ennem mille jaoks teil koera vaja on.Rõhutaks veel, et sellist tõugu, mis lastele mängimiseks mõeldud pole veel aretatud,ning aretajad ärge müüge kutsikaid nii uisa-päisa ,ps.see ei käi nüüd kõigi kasvatajate kohta...
Aga kui viitsimist ja jaksu, siis edu .

Kui palju te ise oma koeraga tegelete? Ma arvan, et selles on ka asja võti. Kui võtta koerale kaaslaseks teine koer, siis harilikult (ma ei väida, et just teie puhul) tehakse seda seepärast, et koeral oleks tegevus ja ise saaks muude asjadega tegeleda. Pean silmas just seda, et kui keegi ütleb, et ta võtab oma koerale seltsilise, siis harilikult see seda ka tähendab. Ta käitumine viitab sellele, et tal on liiga palju enetrgiat üle, mida peaks kuskil rakendama. Või võib olla ka midagi muud. See olukord ei muutu iseenesest ning allaandmine on loomulikult üks võimalus, kuid loodan, et siis saate endale ka väärtusliku õppetunni.

Eks teine koer sai talle loomulikult ka selles mõttes seltsiks võetud, kellega koos ta mängida, joosta ja mürada saab, mida nad päris palju koos teevadki. Ma tunnistan ausalt, et kolme lapse kõrvalt on väga keeruline kasvõi see paar tundi päevas leida, et temaga aktiivselt tegeleda, kui ise lastega õues olen, siis loomulikult mängime ka koertega ning mingi aja ta ongi meiega koos aga siis äkki sööstab minema, oma kindla eesmärgi poole-naabriperre, kus elab mitu emast koera. Kastreerimisest on möödas nüüd pea kaks kuud, vahepeal oli koer rahulik ja jooksu ei kippunud aga nüüd viimased päevad on hakanud jälle kiunuma ning end jalgevahelt lakkuma,toas ka meiega koos olla ei taha, kipub aga välja (täpselt sellised sümptomid nagu enne kastreerimist olid) kas võib olla, et hormoon on ikka veel veres ning meie koerale see teema veel jätkuvalt aktuaalne on?

V6ibolla on asi selles et koer tunneb end mujal turvalisemalt ja tal on kusagil mujal palju l6busam. ma soovitan teil rääkida koertekuulajaga kes samuti vastab siin leheküljel kysimustele. v6ib ka rääkida erinevate koertekasvatajatega ,kindlasti nad oskavad lahenduse leida ja ma loodan väga et te saate oma koeraga toredalt edasi elada!

V6ibolla on asi ka selles et koer ei tea kus on tema koht, v6i on segaduses kes on siis karjajuht. siis v6ibki juhtuda nii et koer hammustab jne, minul endal koera veel ei ole aga ma olen lugenud vägapalju koerte raamatuid sealt leiab sellise käitumise kohta väga palju infot

Olen saanud oma murele palju vastukaja ning hetkel on seis niisugune, et kuna koer ikkagi armas pereliige ja üldiselt ründava loomuga ikkagi pole, siis polegi muud, kui kevade tulles hakkame aeda ehitama, otsus vastu võetud:)!!