Meil on pea 3 aastane suur valge imeilus emane kaukaasia lambakoer.Suht uudishimulik, tugev, rahulik ja väga sõbralik.Aga mul on tekkinud väga halb eelaimndus. Ütlen otse välja, olen abielus pea 8 aastat väga kinnise mehega ja viimased kolm aastat elame nagu sõbrad ühes peres.Kuna tema on sündinud ja kasvanud maal,siit ka see maale majja kolimine paar aastat tagasi.Aga mul on tekkinud aimndus, et ta proovib meie koerale läheneda.See on väga suur süüdistus aga mul on teatud hetki,mida olen näinud ja ma ei oska muud arvata.Enne mind ta eludes on olnud 2 emast koera, üks jooksis ära ja teise andis ära asjaolude sunnil.
Ta on koera väevõimuga endale allutanud, nii et see (minumeelset) kardab teda,mees ütleb, et koer teab kes on siis perem ees.Löönud ta teda pole,aga hellitanud ega mänginud ka mitte,pigem lükkab koguaeg endast eemale, et ära sega.
Anke nõu mida teha.Kuidas saan ma oma kahtlustele tugineda,kuidas ma saaksin oma mõtetele vastused?

Ettetänades
Helene

Siinsest jutust saan aru,et imelikult käitub hoopis mees,mitte koer.Lugu on tõsine ja hirmutav.Ei oskagi midagi soovitada,kui et hoidke oma sõbrakesel silma hoolega peal ja kui ikkagi tundub lool tõsi taga olevat,ehk oskavad loomakaitsjad või kasvõi politsei anda nõu,mida sellises olukorras seaduslikult teha annaks.Mina vist meeleheitel olles niisuguses olukorras toimetaksin koera kuskile ära(uus kodu),kuigi see oleks meeletult raske otsus või lahkuksin selle mehe jurest,mis oleks ka väga õhjendatud otsus,sest niisuguste kõrvalekalletega inimesed võivad hakata ka inimestele ohtu kujutama.Kahjuks on inimeste majanduslikud olud sageli sellised,et ärakolimine ja uue töö leidmine on kaelamurdvalt võimatu ülesanne.Loodetavasti leiate lahenduse ja eelkõige otsite vastuseid ametkondadelt,kes seadustega ja ka loomakaitsega enam kursis on. Ärge ainult laske oma lomale liiga teha!tema ju ei saa ennast ise kaitsta!

Tänan sõber, õige jah .ma võtan loomakaitsega ühendust ja ega ma ise ka kauaks siia ei jää, see ju kohutav. Suures ehmatuses sõnastasin pealkirja valesti,aga tänan vastuse eest.Kui ma ise linna kolin,siis kahjuks pean koera ära andma, süda nutab,aga nii elada edasi ei saa.

Hoin teile pöialt ja soovin palju jõudu selle segadusega toimetulemiseks.Ma isegi ei suuda ette kujutada,kuivõrd raske see kõik on.Hea,kui mõistus ja süda on õige koha peal ja oskate leida inimesed,kes suudavad reaalselt aidata.Ma tean,neid on veel Eestis ja loodan,et kõik laheneb positiivselt!