Süütunne on kohutav. Pidin eile otsustama minutite jooksul kas eutanaasia või mitte. Minu 3 aastane koer kukkus järsku kokku, kuna seljahaigusest tingitud ravimite tõttu oli tekkinud kaksteistsõrmiksoole haavand ja auk soolde, lisaks soolestiku põletik, koer oli shokis haiglasse jõudes ja tekkis ka sepsis ehk veremürgitus ja südamepuudulikkus. Arstid andsid opi ajal lootust 10-20% elule. Koer oleks jäänud 2 nädalaks intensiivi ravile. Koer oli opilaual ja üliraskes seisundis arstide väitel. Infektsiooni (põletik maos) tekkimine oli pärast oppi 100%. Veel üks op oleks tulnud mõne aja pärast maole teha. Seega uskudes arste, et koer ei peaks piinlema pärast opi ja järelravis tegin raske otsuse eutanaasia kasuks. Tegutsema pidin ruttu, sest koer oli opilaual. Nüüd piinlen ise kohutava süütunde käes, et äkki ta siiski oleks vastu pidanud ja elu oleks olnud olulisem. Kas kellelgi on sarnast kogemust sellise haigusega koeral ja kuidas olete käitunud?

Ei ole sellise haigusega kokkupuudet, aga arvan, et süütunne oleks oluliselt suurem ja koeral ka vaevalisem, kui Te seda otsust ei oleks teinud. Endale on jäänud siiani süütunne oma lapsepõlve esimese koera pärast, kellele eutanaasiat ei tehtud ja kes kahjuks väga vaevles, enne kui ise ära läks... Ei olnud ju sel ajal mingeid erilisi diagnostika- ega ravivõimalusi ja kogu pere ikka lootis... Samuti ei olnud minul sel ajal alaealisena sellise otsuse tegemise õigust.
Paraku ei ole inimene jumal, et suudaks kõiki hädasid ja õnnetusi ära hoida ja loomadega kaasneb alati mingi fataalsuse moment, kuidas ka ei püüaks.