Habecollie
Ajalugu

Habecollie on Sotimaalt pärit väga vana britikarjakoera tőug. Habecolliede täpne ajalugu pole teada, kuna nad kuulusid karjastele, kes elasid mägedes. Habecollied ei kuulunud aadlike lemmik koerte hulka, keda oleks näitustel näidatud. Sellest hoolimata on nad Suurbritannia üks vanimaid koeratőuge ning esimene ära tuntav isend sellest tőust pärineb aastast 1540.

1514 aastal sai Soti karjamees 3 Poola lauskmaa lambakoera - kaks emast ja isase - kaubavahetuse käigus. Need isendid andsid oma panuse habecolliede väljakujunemisele. Väga vanad ürikud mainivad aga, et habecollie esivanemad toodi Briti saartele juba vanade roomlaste poolt, kuid samatüübilisi karjakoeri kasutati mitmel pool maailmas.

17. sajandil ilmusid habecollied juba regulaarselt inglaste portreedes ning neid mainiti kirjutites. 1891. aastal ilmunud raamatus “The Dogs of Scotland” nimetab autor D J Thompson Gray esmakordselt seda koera kui bearded collie ja highland collie. Enne 19. sajandit tunti habecolliesid ka mägismaa karjakoerana (Highland Sheepdog) ja mägismaa colliena (Highland Collie). Teda on nimetatud ka mäestiku collieks (mountain collie) ning ka “hairy moued collie’ks”.

18ndaks sajandiks olid habecollied juba populaarsemad ning mőned isendit aretati näituste jaoks Lőuna-Sotimaal. Borderi vői lauskmaa tüüpi oli suurem, halli värvi, pika, karmi ja sirge karvkattega. Pruuni värvi mäestiku tüüp oli aga väiksem ja őrnem, lühema ning lainelisema karvkattega. Mőlema tüübi ristamisel saadigi tänapäeva habecollie.

Esimene teadaolev tőustandard pärineb aastast 1891 Thompson Gray raamatust “The Dogs of Scotland”. Habecolliede tőuühing loodi 1912. aastal Edinburgis, kogu Inglismaad kattev ühing loodi alles 1955. Tänu sellele oli habecollie mőnda aega väljasuremise ohus. Tőug püsis elus aga tänu Soti karjustele, kes aretasid neid lammaste karjatamiseks. Karjused aga ei pööranud suurt tähelepanu koera välimikule, vaid hoopis tööomadustele ja karvkattele, mis pidi olema Soti külma ja vihmasele ilmastikule vastupidav. Arvatakse, et habecolliesi kasutati lisaks lammaste karjatamisele ka veisekarja ajamisel.

Habecolliede sihipärasest aretusest vőib rääkida aastast 1944 kui proua Gwen Olive Willison sai omale juhuslikult pruuni emase habecollie. See koer ning viis teist habemikku on kőikide tänapäeva habecolliede esivanemateks. Nüüdsest hakkas habecollie kui tőug levima!

Tőu iseloom

Habemed on tavaliselt őnnelikud. Nad andestavad kergesti ja ei pea iial pikka viha, kuid samas őpivad oma tegudest. Nende entusiasm elu ja kőige suhtes, mis elul pakkuda on, on nakkav; nad on tihti peale koomilised, vahel seda isegi endale teadvustamata. Nad arvavad, et nad on kőigi poolt tere tulnud ja külalisi ootab tavaliselt suur karukallistus ja musi habemikult.

Enamus habemikke on enesekindlad, rőőmsameelsed ja mőistvad. Mőned habemikud on külaliste suhtes tagasihoidlikud ja enamus siiski kőigi suhtes avatud.

Valvekoeraks habecollie aga kohe kindlasti ei sobi; kui ta oma inimesed ohus ei ole, on sellline käitumine talle täielikult loomuvastane.
Habemikel on dominantne instinkt karjatada. See teeb neist väga sobivad perekoerad, kuid samas nőuab ka teatuid tingimusi. Iga potentsiaalne omanik peaks teadma et habemikud on suht iseseisvad ning omanikud peavad näitama piisavalt dominantsust,et hoida koera kontrolli all. Karjakoertel on kaasasündinud tahe olla teiste meele järgi, kuid samas on neil ka vastupandamatu tahe töö lőpuni viia. Nad on väga intelligentsed ja őpihimulised.

Kuigi nad on väga energilised koerad, on nad toas rahulikud. Nad sobivad väga hästi ka erinevateks kiirus- ja osavusvőistlusteks, nagu näiteks agility, flyball, doggydance jt.

Värvus

Hall igas toonis (slate), must, punakaspruun, pruun, sinine (blue) ja liivavärvi (fawn) kas valgete märgistega vői ilma. Silma ja ninapeegli värvus ühtib karvkatte värvusega. Valge värvus vőib esineda ainult koonul, saba otsas, lauguna otsaees, rinnal, kaelal, käppadel ja jalgadel. Valge värvus kaelal ei tohi ulatuda abaluude taha. Valget ei tohi esineda tagajäsemete välisküljel kannast kőrgemal. Tan-märgised vőivad esineda ainult kulmudel, kőrvade sisekülgedel, pőskedel, sabajuure alaosas ja jalgadel, kus valge ühineb pőhivärvusega.

Karvkate

Habecolliedel on nii alus- kui pealiskarv. Pealiskarv on sirge, langev, karm, tugev ja rikkalik, ei ole villane ega lokkis, kuid veidi lainjas on lubatud., aluskarv aga pehme ja tihe. Habecollied ei vaja igapäevast harjamist-pesemist. Piisab sellest kui neid iga 2-3 nädala tagant pesta ja harjata.
Turja kőrgus isastel 53-56, emastel 51-53.
Habecollie on fantastiline koer neile, kes teda armastavad. Kuigi ta pole kőigi jaoks täiuslik, on see tőug ainulaadne oma vőimetes ja tőeliselt ilus. Ta on tőeline kingitus minevikust, sest tema ilu ja iseloom pole sajandite jooksul muutunud.

Briti Karjakoerte Ühing ühendab habecolliede kasvatajaid Eestis.
Ethel Sőmer, Lea Aljas

Tõustandard

ÜLDMULJE:
sale aktiivne koer, kelle kere pikkus mõõdetuna rindmikust istmikuni on turjakõrgusest pikem suhtega 5:4. Emased võivad olla natuke pikemad. Kuigi tugeva kehaehitusega, peab jääma keha alla palju ruumi ja koer ei tohi mõjuda liiga raskelt. Terane, uudishimulik ilme on tõugu iseloomustav joon.

ISELOOMULIKUD JOONED:
erk, elav, enesekindel ja aktiivne.

ISELOOM:
tasakaalukas, intelligentne töökoer, ei ole närviline või agressiivne.

PEA:
pea on proportsionaalne koera suurusega. Laup on lai, lame ja ruudukujuline, vahemaa kuklast stopini on võrdne kõrvaaukude vahelise laiusega. Koon on tugev ja pikkuselt võrdne stopi ja kukla vahelise vahemaaga. Tugeva koonuga ja ajudele palju ruumi jätva koljuga koer mõjub terviklikult. Mõõdukas stopp. Ninaots on suur ja neljakandiline, üldiselt must, kuid tavaliselt jälgib karva värvust vastavalt sinise või pruuni poole. Nina ja huuled on ühtlase tooniga, ilma täppide või laikudeta. Huulte ja silmalaugude pigmentatsioon jälgib ninaotsa värvust.

SILMAD:
toon-toonis karva värvusega, laia asetusega ja suured , pehme ja südamliku ilmega, ei ole esiletungivad. Kulmud üles- ja ettepoole kaarduvad, kuid mitte nii pikad, et varjata silmi.

KÕRVAD:
keskmise suurusega ja rippuvad. Erksalt kuulatades kõrvad tõusevad ühtlaselt tüvest, kuid mitte lauba kohale, jättes mulje laiemast laubast.

SUU:
hambad on suured ja valged. Lõualuud on tugevad täiusliku, korrapärase ja soovitavalt täieliku
käärhambumisega, s.t. ülemised hambad katavad tihedalt alumisi hambaid ja hambad on lõualuus täisnurga all.
Otsehambumine on lubatud, kuid ei ole soovitav.
KAEL:
mõõduka pikkusega, lihaseline ja veidi kaarduv.

ESIJÄSEMED:
abaluud on hästi viltused. Jäsemed on sirged ja vertikaalsed heade luudega, kaetud üleni rikkaliku
karvaga. Randmed on painduvad, kuid mitte nõrgad.

KERE:
selja pikkus tuleneb rinnakorvi pikkusest, mitte nimmeosast. Selg on lai ja ribiluud hästi kaardunud, kuid
rinnakorv ei ole tünjas. Nimme on tugev ja rind on sügav, jättes palju ruumi südamele ja kopsudele.

TAGAJÄSEMED:
tagajäsemed on lihaselised, tugevate reitega, hästi kaardunud põlvedega ja madalate kandadega. Pöiad
normaalasendis maapinnaga täisnurga all ja jäävad istmikuluu otsast tuleva vertikaaljoone alla.

KÄPAD:
ovaalsed ja tugevate päkkadega. Varbad kaarduvad ja tihedalt koos, kaetud rikkaliku karvaga, ka päkkade vahelt.

SABA:
madala asetusega, ilma keerdude või kõverusteta, ja piisava pikkusega, et viimane sabalüli ulatuks vähemalt
kannaliigeseni. Kantakse madalal ülespoole kaardunud otsaga, kui koer seisab või kõnnib, võib välja sirutuda kiirusega. Kunagi ei kanta selja kohal. Kaetud väga rikkaliku karvaga.

LIIKUMINE:
nõtke, ühtlane ja pika ulatusega, kattes maad minimaalse jõupingutusega.

KARVKATE:
kahekordne pehme, karuse ja tiheda aluskarvaga. Pealiskarv on langev, karm, tugev ja rikkalik, ei ole villane ega lokkis, kuid veidi lainjas on lubatud. Karva pikkus ja tihedus peab olema piisav, et moodustada kaitsvat kasukat ja rõhutada koera kuju, kuid ei ole piisav, et kinni katta kere loomulikke liine. Karva ei tohi mingil viisil trimmida. Koonuseljal on karv hõredam, kergelt pikenedes külgedel, et katta huuled. Põskede, alahuulte ja alalõua karv pikeneb rinna poole, moodustades tüüpilise habeme.

VÄRVUS:
kiltkivihall, punakas kollakaspruun (fawn), must, sinine, kõik hallid toonid, pruun ja liivakarva (sandy) valgete märgistega või ilma. Valget võib esineda koonul, lauguna otsaees, rinnal, jalgadel ja käppadel ja kaelusel, kuid valgete karvade juured ei tohi ulatuda abaluude taha.
Valget ei tohi esineda tagajäsemete välisküljel kannast kõrgemal. Vähesed tan-märgised on lubatud kulmudel,
kõrvade sisekülgedel, põskedel, sabajuure alaosas ja jäsemetel, kus valge ühineb põhivärvusega.

SUURUS:
ideaalkõrgus: isased 53-55 cm, emased 51-53 cm.
Üldkvaliteeti ja proportsionaalsust tuleb hinnata enne suurust, kuid liigset kõrvalekaldumist ideaalkõrgusest ei tohi heaks kiita.
Märksõnad:

Tagasi