Kanaari saared, arvestades oma asukohta, olid suure tőenäosusega koduks ka paljudele Hispaania koertele.
Presa Canario arengule kőige olulisem oli ilmselt Presa Espanol, kellega tolle aja Kanaaride 'hoidja' koer segunes ja hakkas arenema kui eraldiseisev tőug.
17. Sajandil saabusid Kanaaridele ka inglased koos koertevőitlustraditsioonidega ja vőitluskoertega. Sarnaselt Jaapanile ja Baleaari saarestikule andsid inglaste koerad oma osa kohalike koerte arengule - koertevőitluses edukas olemine eeldas kindlaid koera iseloomujooni ja omadusi. Vőitlus- ja kaitseomaduste parandamiseks 'ristati' Presa Canario ja Bardino Majorero (keskmist kasvu, väga vastupidav, julge ja heade hammastega kohalik tőug).
Koertevőitluse populaarsus kasvas veelgi Presa Canario aretuse peasuund oligi sel perioodil just vőitlusele. Koertevőitluse keelamisega Presa Canario arv hakkas langema. 1960-ndatel oli tőug peaaegu välja surnud, 1970. aastal vőeti käsile tema päästmine. 1986. aastal toimus esimene Presa Canario erinäitus, 1989. aastal tunnistati Presa Canario ametlikult (uuesti) eraldiseisvaks tőuks. (FCI on tunnustanud Presa Canariot teise nime all - Dogo Canario.
Tőu entusiastid räägivad, et pőhjus on sőna 'Presa' halvas varjundis - see viitab koertevőitlusele. Vaatamata sellele on tegemist sama koeraga, olgu ta Dogo vői Perro de Presa).
Presa Canariot kasutati karja kaitsmisel, pere ja selle vara kaitsmisel ja ka seltsikoerana.17. sajandist kuni 20. sajandi alguseni oli Perro de Presa Canario peamiselt vőitluskoer. Tänapäeval on Presa Canario (kaitse-), seltsi- ja näitusekoer.
Vaatamata oma loodud imagole ei ole tänapäeva Presa Canario vőitluskoer. Ta on küll kunagi minevikus sellele vastavaks aretatud ja sobib vőitluskoeraks väga hästi, kuid ta on tegelikult, juba aegade algusest peale, oma perekonna kaitsja ja seltsiline.
Presa Canario saab hästi läbi oma perekonna lastega, kuigi järelvalveta ei tohi teda nendega jätta. Pere teiste koertega saab ta läbi juhul, kui teine koer ei ole domineeriva iseloomuga. Siiski, kui teine koer on vanem, vőib ka siin erandeid olla.
Presa Canario ei haugu asjatult - ta tegelikult haugub ainult siis, kui tal ei ole vőimalust oma kohust täita: peremeest kaitsta jne.
Presa on ka vőőraste suhtes väga umbusklik, kuid päris asjatult ta kedagi ei ründa. Presa Canario on väga uudishimulik ja tähelepanelik, samal ajal ta ei jookse sihitult oma uudishimus ringi - pigem ta lamab vői istub kusagil hea vaatega kohas ja jälgib ümberringi toimuvat.
Presa Canario on vőimeline ise otsustama ja on üleloomulikult julge oma otsuseid täide viima. Presa otsuste täideviimise juures ei saa segavaks faktoriks isegi mitte veetlev emane koer, ta on niivőrd sihikindel.
Kanaari mastif on keskmise suurusega, täsinurkse kehaga, jőuline koer.
Suurus:
M 61-66 cm, 45-57 kg
F 57-62 cm, 40-50 kg
Karvkate on lühike ja tihe.
Värvus: tiigerjas, üsna tumedast kuni helehallini, kollane vői punane. Tume mask.
Tekst: Jaak, Mastiffid
Tagasi
