12 September 2008
Kuidas tuli Teie perekonda esimene koer? Kuidas Teist sai "koerainimene"?
Päris esimese oma koera sain mehele minnes kaasavaraks – bokseri nimega Treff. Peale Treffi surma ei olnud pikka aega võimalik koera soetada, kuid 1991.a. avanes võimalus ja ostsin esimese kaukaasia lambakoera.
Kahjuks jäi tema elu lühikeseks, kuid kuna loodus tühja kohta ei salli, tuli kiiresti majja järgmine kaukaaslane Jessika. Tema elas koos meiega pika ja ilusa elu – natuke üle 12 aasta. Paar aastat hiljem avanes võimalus teha teoks oma eluunistus ja osta inglise buldog. Nüüdseks on sir Winston (nii me teda kutsume) ka juba natuke üle 12 aasta vana.
“Koerainimene” olen vist olnud lapsest saadik, tõsisem tegevus sel alal algas 1997.aastal.
Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?
Eks see mõte oli vist algusest peale olemas, kuid puudus julgus ja teadmised. Tõuge tegutsema hakata tuli Soomest koos nõu ja abi ja informatsiooniga tõu iseärasuste, haiguste jms. kohta. Olen tänulik kenneli Blockhead`s omanikule, kes mind ninapidi kõige selle info sisse toppis ja igati abistas.
Kuidas sündis Teie kenneli nimi?
Kennelnimi sündis kahe koera nimede lõppudest - Dominika Glen Egor ja Winnidego. Kokku saigi Egor-Dego
Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?
Oluline on hea iseloomuga terve koer, kes on rõõmuks oma pererahvale ja kasvatajale.
Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie koer on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?
Seni olen tegelenud vana-inglise lambakoerte aretusega, loodetavasti avaneb võimalus ka pisut inglise buldogide koha pealt sõna sekka öelda.
Vana-inglise lambakoer on loomult inimsõbralik, rõõmsameelne ja kerge õppija. Sobib nii laste kui teiste koertega. Muidugi võib esineda erandeid – eriti dominantse iseloomuga isendeid. Algselt oli vana-inglise lambakoer karja ajaja, tänapäevaks on temast kujunenud rohkem seltsikoer. Sobib kõikide koeraspordialade harrastamiseks, v.a. kaitse-valve. See ei ole talle lihtsalt loomupärane.
Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms
Praeguseks hetkeks on vana-inglise lambakoeri Eestis 47. Tervisliku seisundi kohta on raske midagi öelda. Esinenud on mõnedel koertel puusaliigese düsplaasiat. Samuti on sageli probleemiks nõrk seedimine, kuid need probleemid on koertel möödunud täiskasvanuks saades. Üldjoontes aga võin öelda, et tervisprobleemid on suhteliselt haruldased.
Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?
Esimene õnnehetk oli aastal 1998, kui Dominika Glen Egor (tuntud kui ka Tups) võitis EKL RV näitusel kutsikate BIS-i. Edasi on olnud need, kus on kasvatajaklass tulnud BIS kohtadele ja muidugi Bonadea võit Soome Bobtailkerho erinäitusel, kus oli kohtunikuks Christine Bailey (kennel Zottels omanik) ja Põhjamaade Võitja (Nordic Winner) tiitel.
Kaugeim näitusereis on viinud meid Hispaaniasse, kus sel (2008.a.) aastal toimus Euroopa vana-inglise lambakoerte erinäitus. Osalesime seal 4 koeraga.
Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?
Jah.
Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?
Hukka mõistan kindlasti haigete koerte kasutamist aretuses – kui seda isegi saab aretuseks nimetada. Samuti mõistan hukka põhimõtet, et igal emasel koeral peab olema pesakond – no ei pea. Hukka mõistan ka nn.paberiteta tõukoerte paljundamise ja populariseerimise.
Positiivne on see, et on hakatud rohkem ja kõvema häälega rääkima ka tõugudes esinevatest haigustest. Kutsikaotsijad on saanud teadlikemaks ja oskavad küsida ka kutsikate vanemate tervise kohta. Samuti teevad paljud kasvatajad lihtsalt oma kindlusetunde säilitamiseks terviseuuringuid ka siis, kui see ei ole antud tõus kohustuslik.
Negatiivne aga see, et nii mõnedki kasvatajad siiski tervise- ja iseloomuprobleemide eest pea liiva alla peidavad. Samuti on jätkuvalt negatiivne see, et kui koeral on tõukohased erinõuded täitmata (terviseuuringud, koolitustulemus vms.), siis tehakse paberiteta pesakond.
Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis?
Eesti koerapidamise kultuur hakkab tasapisi paranema – internetiajastuga koos on info rohkem kättesaadav ja lapsed/noored, kes koertega tahavad tegelda, saavad väga paljudest kohtadest vastavat informatsiooni ja õpetussõnu. Kindlasti on tervitatav ja positiivne koerte märgistamise levik ja selle propageerimine.
Küsimustele vastas Aire-Piret Pärn, kennel Egor-Dego
Tagasi
