Kennel Merrilow - Chesapeake bay ja labradori retriiverid

Koerainimene olen olnud sünnist saati - esimesed sõnadki olid "emme",  "issi" ja "aua".

Esimene oma koer tuli aastal 1993. kingitusena onult. Tegemist oli n-ö eesti hundikoeraga, nimega Mirell, kes paraku 3 aastat hiljem  autoõnnetuse tõttu tuli magama panna.

Mirelli surma õhtul tõid vanemad  koju uue kutsika, kes oli oodanud samas loomakliiniku keldris  magamapanekut - ei olnud südant seda kutsikat sinna jätta. Tegemist  oli verekoera ja mingi hurda segu koerakesega. Aga see koer elas vaid  aasta...

Kuna kahe koera nii järjestikune kaotus ei mõjunud just kõige  paremini, otsutati et rohkem koeri majja ei tule.
Siiski, 2001.a. olime kutsikajärjekorras - viimastest koertest oli möödunud pea 10 aastat.

Tõuks valisime labradori retriiveri - ülisõbralik inimesekoer - nii  meile väideti. Kõik see, mis kuulsime, on tõeks osutunud ja rohkemgi veel !

Otsus võtta just tõukoer tuli kogemustest eelmiste koertega - kui  suureks kasvab, mis iseloom, kas hammustab, eluiga jne. Tõutu puhul ei  olnud miski kindel.

Peale mõnda kuud ootamist, sündis meie valitud pesakond kennelis Forest Fan, aga kahjuks ei olnud pesakonnas meie loodetud kollast emast - valisime musta emase. Kutsika isa oli töötav narkokoer ja ema  aretusemane kennelis. Kutsika nimeks sai Forest Fan Emma ehk Emma.
Emmaga hakkasin tasapisi uudse koeramaailmaga tutvust tegema, avastades erinevad koeraspordialad ning ka teistsuguse eluviisi. Kõigest sellest pikemalt järgmistes vastustes...

Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Enne meie esimest pesakonda olime aastaid Emmaga tegelenud kuulekuse,  näituste jms-ga - meil oli ettekujutus, mida meie lemmiktõug suudab ja  saab - samuti oli ülevaade teistest sama tõu esindajatest, kellega  kohtusime näitustel ja trenniplatsil.
Saime aru, et meie koer on iseloomult ja tööomadustelt väärt edasi kandma tõugu. Esimene pesakond oli ette planeeritud rohkem kui 2.aastat.

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Kennelnimi MERRILOW vormistati märtsis 2005. - rohkem kui aasta enne esimese pesakonna sündi, just mõeldes tulevase pesakonna peale.
Kuna aega on palju möödas, siis rahvas mäletab nime sünnist kahte varianti:

1. Nimi on pärit Arthur Conan Doyle'i raamatust "Sherlock Holmes",  "Looritatud üürniku mõistatus", kus osalisena oli üks vanatädi nimega  mrs.Merrilow. Kuna labradoride päritolumaaks on Inglismaa, siis nimi  tundus igati sobilik.
2. Vanaema perekonnanime MERILO järgi => MERRILOW.

Esimesed Merrilow'd sündisid 20.juunil 2006.
Järgmine pesakond 5.juunil 2008.

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Kuna kogemusi on kõige enam kuulekuse ja töö poolega, ning nähes, kui  palju meie tõu esindajaid on mitte tõule omase iseloomu ja võimetega, siis enim panustame iseloomule ja tööomadustele. Selle all ei pea  silmas hurdalikku välimust ja hüperenergilist iseloomu - välimust ja võimekust peame ühtemoodi oluliseks.

PS! Labrador on algselt jahikoer (töökoer), soovime seda säilitada.
Oma aretustöös oleme alles oma tee alguses aga sihid on paigas. Õpime teistelt kasvatajatelt ja kogenumatelt tegijatelt. Samuti oleme teinud  vigu, millest loodame, et oleme õppinud.

Kunagi tahame hakata kasvatama Chesapeake Bay retriivereid. Tegemist on keerulisema tõuga kui labrador. CBR on peamiselt jahikoer.

Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Labradorid on üks maailmas enim populaarsust ja arvukust kogunud tõug, aastas registreeritakse maailmas miljoneid pesakondi (Eestis kuni mõnikümmend). Tegemist on jahikoeraga (toob veest ja maalt lastud linde ja väikeulukeid), kes vajab mõttetööd ja liikumist, muidu tekivad tõus  suht laialt levinud probleemid käitumise (vähene tegelemine koeraga), kehakaalu (vähe liikumist, palju toitu) ja liigestega (palju toitu,  vale liikumine).

Iseloomult on labrador suurepärane perekoer, sõbralik, aktiivne, saab  hästi läbi inimeste, koerte ja muude elukatega. Täiskasvanud,  sotsialiseeritud ja kasvatatud koera võib usaldada vabalt lapsega. Teiste koerte ja koduloomadega perre sobib ta väga hästi.

Labrador sobiks karvalt ka õue elama aga tihti ei ole see koerale  kõige aksepteeritavam, sest labrador tahab väga olla oma pere läheduses ning osaline kõigis nende tegemistes.

Labrador vajab noorena koolitust ja sotsialiseerimist - eriti just isased koerad - et ennetada käitumisprobleeme. Labrador ei sünni targa  ja õpetatuna, selleks on omanikul vaja teha tööd !

Chesapeake bay retriiverid on enamuselt jahikoerad, jahiinstinkt on väga tugev.

Omanikelt eeldatatakse kutsika varast sotsialiseerimist ja koolitamist,  sest väga kergelt võivad tekkida probleemid - peamiselt domineerimine ja agressiivsus. Vajab liikumist, oma aeda ja lähedusse veekogu - jumaldab ujumist. Iseloomult reserveeritud, tark aga põikpäine,  huumorimeelega, kiindub väga oma omanikku. Enamus CBR-e ei sobi elama teiste koertega perre, sest tahab olla  karjaliider; oma pere muude loomadega lepib.

Vajab kogemustega   omanikku, kes suudab koera üle domineerida. Koolitamisel ei tohi  kindlasti jõudu kasutada !
Lastega perre sobib aga ei ole tavaline ninnu-nännu-musi tõug. Valib  endale ühe peremehe ega lähe rõõmust iga inimese nägu lakkuma.
Üsna terve tõug - peamine probleem on liigesed ja silmad.Kutsikas tuleks osta korraliku kasvataja käest.

Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Labradore on Eestis ca 1500, viimaste aastatega on lisandunud igal  aastal kuni  paarsada uut koera (peamiselt kutsikad).
Labrador on üldiselt terve tõug - välimuselt on tegemist suht n-ö  tavalise pontuga.

Peamised probleemid on seotud vähese liikumise (ülekaal) ning liigse   toiduhulgaga (probleemid liigestega), milles on süüdi vaid omanikud, mitte tõug ! Labrador on jahikoer ja vastavalt sellel vajab ta ka piisavalt liikumist ja mõtteööd.

Läbimõtlemata "aretustöö" tulemusena on sagenenud ka nende koerte hulk, kes vaevlevad nahaprobleemide, allergiate jms
tereviseprobleemide käes - et mitte saada sellist kutsikat, tuleks enne kutsikaostu uurida emase-isasekoera omanikult kutsika vanemate sellekohase tervise kohta.

Enne pesakonna sündi peavad kutsikate ema ja isa olema läbinud Tõuühingu poolt kehtestatud aretusnõuded, mis on suht lihtsad ja ületatavad - 2 näitusehinnet ja terviseuuringud. Alati saab tõuühingult nende kohta lisa pärida.

Chesapeake Bay retriiverite arvukus on üks madalaimaid retriiverite seas. Eestis on neid 5 ringis, omanikeks enamuses jahimehed. Siiani pesakondi ei ole olnud.Kuna tõust teatakse vähe, siis nõudlust eriti ei ole

Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Näitustega niivõrd palju ei ole tegelenud. Emma silmapaistvaid  esikohti ei ole saavutanud, väga palju oleme olnud II kohal. Tema  tütar, meie teine koer Merrilow Elisa ehk Berta, on saavutanud VIII   rühma erinäitusel Vastassoo Parima koha, Juuniorserdi ja Parim  Emane-3. Välisnäitustest osa ei ole võtnud. Palju rohkem oleme tegelenud muu koeraspordiga.

Emma on palju osalenud kuulekuses - sooritanud KK-1 ja KK-2 astme,  saanud mitmeid esikohti võistlustel; sooritanud jahikatse kunstlikul  verejäljele.

Harrastanud oleme veel agilityt, hooajati teeme hakut (soomlaste rahvusala - segu päästest ja kuulekusest), jahihooajal käime koertega jahil...

Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?

Ei ole. Kõik kaks peskaonda on leidnud toredad omanikud Eestis.

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?

Leian, et igal kasvatajal on oma tee ja nägemus tõust.

On siiski mõned asjad mida ei poolda, näiteks oma koer(te)a tervise ja  iseloomuvigade varjamine ning selliste koerte aretamine. Samuti ei  poolda välimusele või ainult mingile üksikule omadusele suunatud  aretust.

Oluline on tõustandardist kinnipidamine. Labrador peaks olema  tõule omase välimuse ja iseloomuga - mitte ülinäitusekoer, kes ei leia  oma sabagi üles, või hurdaliku välimusega hüperjahikoer.

Mida aga eriti hukka mõistan on teatud tõugude, sh. labradoride  taevassekiitmine, mis on viinud selleni, et kutsika võtavad inimesed,  kes ei ole tulevaseks tööks valmis - see viib argade ja agressiivsete koerte tekkeni, mis viib tõu mainet alla.

Ka ei poolda paberiteta koerte tootmist ja igale kodukoerale kutsikate   tegemist - mõlemad on kahjuks Eestis levinud. Iga koer ei pea kutsikaid saama !

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Koerapidamine läheb aasta-aastalt Eestis järjest paremaks :) On küll asju, mis jätaksid soovida aga algus on vähemalt tehtud. Juurde on tekkinud mitmeid uusi ja vajalikke ühinguid-klubisid. Vabatahtlike kasv. Ennetustöö.

Küsimustele vastas Triinu Laansalu,  Kennel Merrilow