Kennel Samite - samojeedi koerad


Kuidas tuli
Teie perekonda esimene koer? Kuidas Teist sai "koerainimene"?

Esimese koera sain oma 13-aastaseks sünnipäevaks, mil täitus minu aastatepikkune unistus omada päris oma lemmikut. Ilmselt  olen "koerausku" olnud juba sünnist saadik, sest juba pisikese plikana seltsisin hirmu tundmata koertega, kellest teised inimesed pelgusega eemale hoidsid.

Kui meie ühiskorteri naabrid lõpuks ära kolisid ja kogu kogu korter meie pere omaks sai, saingi ema eestvõtmisel omale väikese "bolonka"nimega "Bamby". Temast oli meile rõõmu ja seltsi kolmeteistkümneks aastaks.
Tegu oli ääretult targa ja truu koeraga,kelle väikesesse kehasse mahtus suur ja truu hing. Peale tema surma tundus, et nii head koera vist enam saada ei õnnestu ja seetõttu jäi minu koerapidamisse 8-aastane paus.
Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Mõte teadlikust aretustööst sai alguse siis kui olin peale pikka pausi võtnud omale uuesti koera. Minu ja abikaasa valik langes samojeedi koerale. Selgus, et seda tõugu oli aastal 2001 oli Eestis sedavõrd vähe,et nende arvu võis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Koeravõtt ei toimunud siiski mitte aretuseesmärkidel. 

Huvi pärast sai "Nettega"käidud paaril näitusel  ja seal läks meil päris edukalt ning nakatusin nn."näitusepisikuga". Minu jaoks osutus samojeedi koer väga meeldivaks ja intelligentseks tõuks, keda tol ajal Eestis praktiliselt ei tuntud. Olin oma valikuga ülimalt rahul. Koera kasvades sai tehtud talle terviseuuringud,mis näitasid, et koer on terve ning siit tekkiski mõte hakata tegelema teadliku aretustööga. Selle tulemusena  2004. aastal loodud oma kennel SAMITE.
Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Kenneli nime valik osutus esialgu parajaks peamurdmiseks. Minu soov oli, et nimi viitaks kuidagi samojeedi koerale ning et selles poleks õ,ä ö ü tähti, mida paljudes keeltes ei esine. Sai sirvitud inglise-eesti sõnaraamatut ning silma hakkas sõna "samite". See on vana, keskaegne inglisekeelne sõna, mis tõlkes tähendab kuld- või hõbebrokaati. Kuna samojeedi koera karv päikese käes sädeleb hõbedaselt nagu brokaat ning samojeedi koera kutsutakse lühendatult tihti "sami"ks, jäigi valik nimele SAMITE.
Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

una  samojeedi koerte populatsioon Eestis on veel suhteliselt väike, pean siinses tõuaretuses eriti oluliseks väga läbimõeldud ja kontrollitud tegevust tõule aluspõhja panemisel.

Ise kasutan aretuses pärilike haiguste osas ainult kontrollitud ja terveid koeri ning leian, et seda peaksid tegema kõik aretajad.
Samuti pean oluliseks,et aretuse käigus ei aretataks koeri ainult efektsele välimusele näituste tarvis, vaid et säiliks ka samojeedi ürgsed omadused  olla valvas ja suurepärane kelgukoer. Panen rõhku koera heale liikumistele ja harmoonilisele kehaehitusele.

Kindlasti ei peaks iga tõupaberitega koera aretuses kasutama, eriti kui tal on nähtavaid tervise, iseloomu või kehaehituslikke vigu.
Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Samojeedi koera peetakse üheks maailma vanimaks ja kaunimaks koeratõuks. Oma nime on ta saanud soome-ugri rahvaste hulka kuuluva samojeedide hõimu järgi, kes elasid Põhja-Jäämere rannikualadel ning kellede lahutamatuks kaaslaseks olid tänapäevase samojeedi koera esivanemad. Koeri kasutati põhjapõtrade karjatajatena, jahi- ning kelgukoertena.

Päritolult on ta polaarshpits. Tänapäeval tuntakse samojeedi koera eelkõige kui kelgu- ja seltsikoera. Ta on väga efektne näitusekoer.

Iseloomult on samojeed intelligentne, leebe, truu kuid samaaegselt valvas koer. Ta on hea kohanemisvõimega ning enamasti usaldav ja kartmatu. Samojeedi koerad on uudishimulikud ja agarad, ent ei tekita tavaliselt kunagi ise probleeme ega nori teiste koertega riidu.
Pigem armastab elada karjas koos liigikaaslastega ning seetõttu soovitatakse pidada neid ka mitmekaupa. Siiski esineb tugevate liidriomadustega isasloomade seas teiste isaste suhtes  üksikuid  agressivsemaid koeri. Inimese suhtes pole aga nad kunagi ründavad ega kurjad. Oma usaldava iseloomu tõttu pole samojeedi koerast küll erilist vara kaitsjat, kuid võõra tulekust teavitab ta küll  tihti valjul häälel.
See koer on täis tegutsemistahet, on agar teenima oma peremeest, sõbralik kuid samal ajal konservatiivne.

Tal on suur  tarve kuuluda kuhugi või kellelegi.Seega peaks tal peres olema oma üks ja kindel nn.karjajuht-peremees, kes temaga tegeleb ning teda õpetab. Sellele inimesele on ta jäägitult truu ja saadab teda kõikjal surmani. Õpetusele allub ta väga edukalt.
Kuna ta on aktiivne koer, vajab ta palju liikumist, mängimist ja muud toimetamist-suhtlemist. Sobib sportliku eluviisiga inimesele,on heaks saatjaks jooksu-,suusa- või rattarajal. Sõbraliku ja leebe loomu tõttu sobib samojeedi koer hästi lastega perede lemmikloomaks ning nad mängivad lastega meelsasti.

Kuna samojeedi koer on pikararvaline,arktiline tõug, ei sobi ta hästi korterikoeraks. Ta saab seal küll hakkama, ent kannatab palavuse ning enamasti ka liikumisvaeguse käes.

Pärilikest haigustest ohustavad samojeedi koeri enim puusaliigese düsplaasia (HD) ning silmahaigustest HC e. Hereditary Cataract.
Sagedamaks silmaprobleemiks võib olla veel Cilia Aberranta (distichiasis) –see on silma ripsmete sissepoole kasvamise sündroom,mis ärritavad koera silma ja tekitavad sellega koerale vaevusi.

Sagedamatest vaevustest ohustab samojeedi koera tema rohke karvkatte tõttu suveperioodidel ka nn. "hotspot"
Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Eestis oli samojeedi koer veel 2000. aasta alguses suhteliselt haruldane. Esimene pesakond sündis siin 2003.a.novembris.
Tänaseks on Eestis tekkinud mitu samojeedi koeri kasvatavat  kennelit ja  sündinud mitmeid pesakondi ning tõug kogub jõudsalt populaarsust, ulatudes 2008 aasta lõpuks umbes 150 isendini.
Tõu populaarsuse kasvule on jõudsalt kaasa aidanud ka aktiivselt tegutsev Eesti Samojeedide Tõuühing, kes koondab enda alla samojeedikoerte omanikud ja jälgib ning võimalusel suunab tõuaretust.

Eesti samojeedi koerte tervislik seisund on senini püsinud väga heal tasemel. Kõik Eestis sündinud samojeedi koerad, kellele on tehtud terviseuuringud (silma+düsplaasiauuring), on osutunud senini terveteks ja võib öelda, et pärilikud haigused pole meie samojeedidele probleemiks. Selle põhjuseks võib lugeda ka enamiku meie koerakasvatajate senist vastutustundlikku aretustööd, kes on järginud aretuses vaid tervete ja heade tõuomadustega isendite kasutamise printsiipi.

Eesti samojeedikoerte tase on konkurentsivõimeline üle maailma, seda kinnitab fakt, et eestlastel on aastast 2008 ette näidata nii Maailmavõitja kui Euroopa võitja tiitel. Samuti on meie koerad edukad enamikel rahvusvahelistel näitustel.
Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Edukaid ja õnnelikke hetki on näituseringis olnud mitmeid.

Oman hetkel kolme samojeedi koera, kellest kõik on paljude tiitlitega ja mitmete maade tšempionid või juuniortšempionid.

Aasta 2008 oli selles mõttes rõõmustav, et minu noore kenneli üks koertest  sai pärjatud Intertšempioni tiitliga ja on nüüdsest ka seitsme maa tšempion. Viimane tšempionitiitel tuli talle Ukrainast, mis on olnud ilmselt meile ka kõige kaugem näituse sihtpunkt.
Näitustel oleme käinud veel  Venemaal, Soomes, Rootsis, Valgevenes, Poolas ja muidugi Lätis ning Leedus.

Aretuse kogemus pole kennel Samite-s veel väga pikaajaline, ent meil on olnud õnne ja esimesest kahest pesakonnast on sirgunud mitmeid tšempionkoeri, sealhulgas ka üks Intertšempion. Samuti on põhjust rahul olla sellega, et kõik meie kennelis sündinud koerad on osutunud terviseuuringute tulemusena terveks.
Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?

Kõigile oma kasvandikele olen senini kodud leidnud Eestimaalt ja riigist väljapoole pole oma kasvandikke müünud.
Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?
Koerakasvatajana leian, et aretusega ei peaks tegelema vaid materiaalse kasu saamise eesmärgil ja suhtun "kutsikavabrikantidesse" äärmiselt negatiivselt. Kindlasti ei peaks iga  tõupaberitega koera  aretuses kasutama, eriti siis  kui tal on nähtavaid tervise, iseloomu  või kehaehituslikke vigu.

Tunnen muret selle üle, et kui üks koeratõug saab rahva seas populaarseks (see tendents on tekkimas ka samojeedi koerte puhul), ei tule see enamasti kunagi kasuks tõu arengule, tema välimikule ega tervisele. Massiline "millerite"poolne  kontrollimatu tõu paljundamine nullib sellistel puhkudel tihtipeale ära südamega koerakasvatajate eelnenud töö.

Leian, et Eesti Kennelliidul on selles osas ära teha suur töö ja EKL ei tohiks selles osas teha vähikäiku, nagu viimasel paaril aastal on juhtunud kui ühtäkki kõik koerakasvatajad seati pesakondade registreerimisel tagasi ühele pulgale.
EKL peaks tunnustama rohkem neid aretajaid (kasvõi läbi madalamate pesakondade registreerimistasude), kes on saavutanud häid tulemusi näituseringis ning kes on võtnud vaevaks oma koertele teha terviseuuringud. Terviseuuringute nõue tuleks teha kohustuslikuks tõugude puhul,kellel esineb pärilikke haigusi.

Praegune poliitika ei sunni koerakasvatajaid aretuses  millekski, puudub praktiliselt kontroll aretuse üle ja kõik on rajatud kasvatajate "aususele".

Siiski arvan,et Eestis on palju tublisid ja hingega koerakasvatajaid, kes hoiavad koerte maailmas Eesti lippu kõrgel ka halvematel  aegadel  ja see teeb rõõmu.

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Leian,et koerapidamise kultuur on Eesti iseseisvumisejärgsetel aastatel palju paranenud, ent kindlasti võiks see olla veelgi parem.

Hulkuvaid koeri on jäänud tänavaapildis küll vähemaks, ent siiski on neid lubamatult palju.
Inimesed ei anna endale tihtipeale aru, millised kohustused nad omale koera majja tuues võtavad ja milliseid jamasid see kaasa toob kui ühel hetkel koeraga tegelemiseks enam aega ei jagu. Seepärast paneks kõigile, kel plaanis omale koer soetada, südamele, et mõelge enne väga-väga hoolikalt läbi koera soetamisega kaasnevad plussid ja miinused ning ärge tehke oma otsust hetke emotsiooni ajel ja mõtlematult.
Koerast saab teile kaaslane 10-15 aastaks ja ta väärib samasugust täisväärtuslikku elu nagu te isegi. Suutke neile seda siis ka pakkuda!

Küsimustele vastas Aili Piirikivi, kennel Samite

Tagasi