Kennel Sorbus Intermedia - saksa dogid

Ma olin alles väga väike plikatirts,kui nägin ühte filmi kus olid suured mustad koerad - need olid dogid.

Teatasin emale, et need on minu kutsud ja nii see saigi teoks aastal 1987.

Nii hilja alles sellepärast, et uurisin dogide eluolusid ja selgus see, et dogid on väga liikuvad ja minu südametunnistus ei lubanud võtta seda tõugu väikesesse korterelamusse. Esimeseks dogiks oli marmor dogi Belli de Grei (Belli).

Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Kuna esimene koer oli mittestandardse värviga, siis näitusel käia ei saanud. Näituse kihk tuli hiljem ja siis saabus minu ellu teine koer ja juba teadlikult näituse jaoks. See oli aasta 1995. Koer nimega Kerri-Karolain-Allegria hüüdnimega Kerri.

Kerrist saigi minu aretustöö alguse. Oli aretuses baaskoer. Tema isa oli Rootsist toodud Kingsize Destination Estonia ja ema Karmen Nal.

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

1997 astal sai registreeritud kennel nimega Sorbus Intermedia. Kaua sai kaalutud ja mõeldud mida nimeks panna. Valikut oli ikka mitu kuid leidsime abikaasaga, et sobilik oleks just see nimi. Nimi pärineb natuke perekonnanimest Pihelgas. Läänemaal on üks levinum pihlaka liik ladina keeles Sorbus ja nii see läkski.

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Aretustöös pean kõige olulisemaks ikkagi tõu omapära, et säiliks dogidele omane intelligentsus, headus, tervis.

Kindlasti teen terviseuuringud kõikidele aretusse minevatele koertele ja uurin ka koerte sugupuud, ning pean nõu asjatundjatega, kellel suuremad aretuskogemused.

Pean lubamatuks paaritada alla kahe aasta vanust emast koera. Koer peab saama ikkagi korralikult suguküpseks, et sirguksid elujõulised järglased. Mul on oma nägemus aretusest -tähtis pole kui palju kordi poegib emane, vaid kui palju sünnib kvaliteetseid kutsikaid.

Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie koer on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Iseloomult on dogid ikka väga võrratud. Nad on väga seltsidaamid-härrad.
Õrna hingega, väga lastesõbralikud. Õppimise poole pealt on kuskil keskmisel tasemel.
Kui on midagi selgeks saanud, siis elu lõpuni.

Tervisega on nii kuidas on. Kui oled harjutanud iga ilmaga liikuma, siis pole midagi. Võib õues olla ka 25 kraadise ilmaga kui sina temaga tegeled. See on nagu lapse kasvatamine, kui karastad on ok.

Kõige valusam terviseprobleem on dogidel maokeeru oht ja muidugi on ka südameprobleeme.
See on suurte tõugudele omane, tahame seda või ei.

Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Eestis pole eriti palju dogisid. Mäletan et aastatel 1990-1997 oli neid ikka palju-palju rohkem.

Dogide pidamine on muidugi palju kulukam kui mõne väiksema tõu pidamine. Juba oma suuruse pärast paljud pelgavad dogi. Kes on endale dogi muretsenud see kergelt ka temast ei loobu. Mina olen jäägitult pühendanud ennast sellele tõule.

Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Õnnelikke hetki on minu elus olnud küll palju. Sõbrad on valmistanud mulle suuri üllatusi. Minu kasvatatud esimene näitusekoer Kerri oli esimene dogi eestis kes sai INT CH tiitli. Kerri oli ka parim  eesti aretuskoer 1 aastal 2000 ja 2001, aastal 2002 saavutas ta teise koha.

Sorbus Intermedia oli aastal 2000 eesti edukaim kennel 3 kohal. Aasta edukaima näitusekoera tiitleid on oldud 1, 2 ja 3 koht.

2002 aastal oli Hollandis Euroopa dogide erinäitus kus minu kasvandikud saavutasid 2 ja 3 koha. See oli  minu jaoks nii suur ja ülev tunne seista auhinnalisel kohal oma kahe kasvandikuga. Siis tunnetasime, et väike Eesti võib ka midagi dogide valdkonnas ära teha.

Aastal 2006 oli üks kasvandik Euroopa Võitja. Need on hetked mis ei unune iialgi.

Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?

Väljaspoole Eestit on müüdud ainult üks kutsikas. Kuna pesakonnad on väikesed, siis kõik kutsikad on Eestisse jäänud.

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?

Mind häirib väga millerdus ja need kes müütavad kutsikaid kus üks vanematest on paberiteta või jumal teab kes veel. Ja omanikud on ise veel õnnelikud, et neil on tõukoerad.

Minu arusaamist mõõda on tõukoer ainult see kelle vanemate päritolu on teada ja ka paberid kinnitavad seda.

Häirib ka see arvamus, et emane peab kindlasti elujooksul 1 pesakonna kutsikaid tooma. Me ei kasvata koeri varjupaiga jaoks. Oleks tore kui inimesed võtaks südameasjaks ka selle, et iga koer on elusolend nagu meiegi. Suhtuge looma nagu iseendasse. Muidu olen positiivne -igas loomas on midagi ilusat ja midagi ilusat on ka igas inimeses, vaja on see vaid üles leida.

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Arvan, et koerapidamise kultuur aina kasvab, tore vaadata näitustel kui koristatakse oma sõbra junnid ära.
Seda paistab silma ka piiritagustel näitustel kus eestlased on tublid korjajad.

Lõpetuseks tahaks soovida kõigile rõõmurohkeid hetki oma lemmikutega, hoidke neid nagu parimaid sõpru.

Küsimustele vastas Virve Pihelgas, kennel Sorbus Intermedia