Kesk-Aasia lambakoerArvatakse, et kesk-aasia lambakoera kauge esivanem on tiibeti mastif ja nende väidetav ajalugu ulatub 4000 aasta taha. On ka neid, kes kinnitavad, et kesk-aasia lambakoer on vanem kui tiibetlane või isegi tiibetlase esiisa. Nimelt – tiibeti mastifist on teada esimene märge aastast 1121 eKr, kui üht koera, keda oli koolitatud inimeste otsimiseks, tutvustati Hiina imperaatorile, samas räägitakse, et Kesk-Aasia suurtest koertest on teateid juba 6000 aastast eKr. Alles hiljuti väitsid vene künoloogid, et kesk-aasia lambakoer ongi maailma vanim lambakoer.

Kindel on see, et tegemist on Aasia päritolu koeraga ja tema esmane ülesanne oli kaitsta karja suurte kiskjate – huntide ja leopardide eest. Tõunimi kesk-aasia lambakoer on kasutusel 1935 aastast.

NSV Liidus kuulusid kaukaasia ja kesk-aasia lambakoer riikliku Punase Tähe nimelise kenneli alla ja neid kasutati töökoertena miilitsas ja sõjaväes, lisaks valvasid nad suuri tehaseid ja laohooneid. Paljude tänaste tuntud koerte päritolus (eriti kaukaaslastel) võib leida “Krasnaja Zvezda” koeri. Kesk-Aasia lambakoer on iseloomult väga töökas, jőuline, väsimatu, äärmiselt vastupidav ja iseseisev. Oma perekonnale on ta truu, vőőraste suhtes väga umbusklik. Tal on kőrgelt arenenud kaitse- ja valveinstinktid, seetőttu sobib ainult kogenud koerapidajale.

Kesk-aasia lambakoer on suur, muskliline. Olemas on pikema (7–8 cm), lühema (3–5 cm) ja keskmise karvkattega isendeid. Venemaal on enimlevinud lühema karvkattega koerad, Kesk-Aasias keskmise karvkattega koerad. Kõikidel selle tõu koertel peab olema aga paks ja tihe aluskarv.

Karvastiku värvus vaheldub, kuid peamised toonid on valge, kollane, ruske, must ja brindle ning ka hall (viimane neist on kõige vähem levinud). Tõustandard keelab kombinatsiooni sinine-hall sinise ninaga ja pruun pruuni ninaga.

Kesk-aasia lambakoera paks ja tihe karvkate on pärit iidsetest aegadest, kui koer karja valvas ja suurte kiskjatega rinda pistis. Karvahooldus on lihtne, tuleb vaid kammida ja harjata. Kui koer elab õues, ajab ta kaks korda aastas päris palju karva, kui koer peab korteris elama, siis ajab ta karva natukesehaaval kogu aeg.

Koeral on tugevad luud, lai rind, lai tagaosa ja musklis õlad. Ja ta saab ka ise aru, et ta on suur ja tugev. Tõustandardis sellele tõule maksimumturjakõrgust pole ette nähtud. Minimaalne kõrgus on isastel 65 cm ja emastel 60 cm (Venemaal on tõustandardis minimaalkõrgusele lisatud 5 cm), emaste kehakaal on umbes 50 kilo, +/- 5 kilo.

Ka kesk-aasia lambakoera peakuju võib erineda, kuid just peakuju järgi saab öelda, et tegemist on kesk-aasia lambakoeraga. Eristatakse nn klassikalist ehk tellise tüüpi, hobuse tüüpi ja ka karu tüüpi peakuju, mis võib sarnaneda kaukaasia lambakoera peaga.

Kaukaasia ja kesk-aasia lambakoera silmad on laia asetusega, sügaval, mõõtmeilt väheldased, tumedat värvi. Ent keskaasialasel paiknevad nad otse, kaukaaslasel aga veidi kaldu nii, et silmade sisemised ja välimised nurgad on eri kõrgusel (välimine pisut kõrgemal sisemisest). Väga iseloomulik, teistest koeratõugudest erinev on kesk-aasia lambakoera pilk. Koer silmitseks teid justkui altkulmu, pead tõstmata ja pööramata, ainult silmi liigutades. Silmavaade näib sünge ja raske.

Kesk-aasia lambakoer on rahulik kartmatu kaitsja. Ta on iseseisev, valvab oma territooriumi ega tagane ei võõraste ega ohtude ees. Koduterritooriumist väljaspool võivad kesk-aasia lambakoerad olla domineerivad teiste koerte suhtes ning võivad ka võõraid rünnata. Ei maksa unustada, et nad on ajalooliselt karjakaitsekoerad ning instinktide vastu on raske võidelda.

Uje ega kartlik peremees pole selle koera jaoks. Koer peab mõistma, et inimene on tark, rahulik, teab kõike, on tugev ja jõuline; koeral peab sellega kaasnema kindlustunne, et kõik on igati hästi. Inimene peab siiski teadma, et see tõug ei pruugi kohe kuuletuda.

Väga oluline on selle tõu puhul sotsialiseerimine, mis peab algama kutsikaeas. Olga kinnitab, et elu õpetab seda tõugu rohkem kui klassikaline koolitus, keskaasialastel on väga hea mälu.

Probleeme võib esineda puusa- ja küünarliigestega nagu suurte tõugude puhul ikka. Keskaasialast ei tohi üle toita, sest oma kodupiirkondades on ta harjunud väga vähese toiduga. Ületoitmine põhjustab igasugu hädasid.

Selle tõu pidamiseks on vaja suurt aiaga ümbritsetud õueala, mida suuremat, seda parem. Siis on koeral ka töö: ta saab oma territooriumi valvata. Isegi piisava liikumise puhul vajab kesk-aasia lambakoer territooriumi, mida valvata. Väike territoorium teeb selle tõu närviliseks ja ta hakkab igavlema – koer tunneb end kui vangis. Aed peab olema parajalt kõrge ja lukus, isegi elektrikarjust võib vaja minna, sest muidu võib valvatav ala, mida koer omaks peab, üsna suureks kujuneda.
Kui koer pääseb aiast välja koos peremehega jalutama, siis on kõik hästi – koer vajab infot ka ümbruses toimuva kohta. Jalutuskäikudega saab ta info kätte ja uudishimu rahuldatud.

Õigete elutingimuste korral elab ta suhteliselt vanaks, 12–14 aastat.

Kasutatud materjal: Ajakiri Lemmik

Tõustandard


PÄRITOLUMAA: NSVL (Kesk-Aasia piirkond)
EESTKOSTE:Venemaa.
KEHTIVA AMETLIKU STANDARDI AVALDAMISE KUUPÄEV: 13.10.2010.
KASUTUS: Kaitse- ja valvekoer.
FCI KLASSIFIKATSIOON: Rühm 2 Pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad.
Alarühm 2.2 Molossid, mäestikukoerad. Töökatseteta.

LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST:
Kesk-Aasia lambakoer on üks vanimaid koeratõuge maailmas, mis on kujunenud loodusliku valiku tulemusena rohkem kui nelja aastatuhande vältel hiigelsuurel territooriumil, mis tänapäeval hõlmab alasid Kaspia merest Hiinani
ja Lõuna-Uuralitest Afganistanini. Tõug pärineb van adest Tiibeti erinevate nomaadihõimude karjakoertest, kes olid lä hedases suguluses Mongoolia lambakoera ja Tiibeti mastifiga. Kesk-Aasia lambakoera kasutati põhiliselt kariloomade, karavanide ja omanike eluaseme kaitsmiseks üsnagi karmides loodusliku val iku tingimustes. Rasked elamistingimused ja pidev võitl us kiskjatega on kujundanud nii koera välimust kui iseloomu muutes t a tugevaks ja kartmatuks ning andes oskuse oma jõudu ökonoomselt kasutada.

Algupärastes elukohtades kasutatakse neid põhilisel t kariloomade kaitsmiseks kiskjate eest ningvalvekoertena.
Tõuaretusega hakati tegelema Nõukogude Liidus 1930-ndatel aastatel.

ÜLDMULJE:
Kesk-Aasia lambakoer on harmoonilise kehaehitusega ja suurekasvuline, mõõdukalt pika for maadiga (kehalt ei pikk ega lühike).
Keha on võimas. Mahuka, kuid mitte silmatorkava lih astikuga.
Sugupoole tüüp selgelt eristatav. Isased on emastest massiivsemad ja julgemad, ka on neil selgemini väljendunud turi ja kogukam pea.
Täisküpsuse saavutavad kolmandaks eluaastaks.

TÄHTSAD PROPORTSIOONID: Kere pikkus ületab pisut turja kõrguse. Suur kasv on soovitav, kuid seejuures peab
säilima proportsionaalne kehaehitus. Esijala pikkus küünarliigeseni moodustab 50-52% turja kõrgusest. Koonu pikkus on vähem kui 1/2 pea pikkusest, kuid pikem kui 1/3 pea pikkusest.

KÄITUMINE/ISELOOM:
Enesekindel, tasakaalukas, rahulik, uhke ja sõltumatu. Kesk-Aasia lambakoerad on väga julged, suure
töövõimega, vastupidavad, kaasasündinud territoriaalse valveinstinktiga. Iseloomulik on kartmatus kiskjate
suhtes.

PEA:
Massiivne ja ülejäänud kerega kooskõlas. Ülalt- ja külgvaates on peakuju peaaegu ristkülikukujuline.
KOLJUPIIRKOND: Pea on koljuosas sügav. Otsmik lame, koljuosa pikk ja lame. Kuklakühm hästi arenenud, kuid tänu tugevale lihastikule vähemärgatav. Kulmukaared on mõõdukalt väljendunud.

Üleminek laubalt koonule: Üleminek laubalt koonule on mõõdukaltväljendunud.
NÄOPIIRKOND:
Nina: Ninapeegel suur ja selgelt väljendunud, ent ei eristu üldisest koonu siluetist. Värvilt must, kuid valge ja beeži karvavärvuse puhul võib olla heledam.
Koon: Tömp, mõõduka pikkusega, ülalt- ja külgvaates pea aegu nelinurkne ning ninapeegli suunas õige pisut ahenev. Koon on massiivne, sügav ja silmade alt hästi täidetud. Koonuselg on lai ja sirge, mõnikord väikese küüruga. Lõug on hästi arenenud.
Mokad: Paksud, kinnise suuga katavad ülamokad tihedalt alumisi.
Eelistatult üleni must pigmentatsioon.
Lõuad/hambad: Lõuad on tugevad ja laiad. Hambad on suured, valged ja tihedalt üksteise vastas asetsevad. Kokku
42 hammast.
Lõikehambad on ühel joonel. Lubatud on käärhambumus, tanghambumus ning ka tagurpidi käärhambumus. Kihvad
laia asetusega. Koera hinnet ei mõjuta murdunud või ära tulnud hambad juhul, kui see ei sega hambumuse määramist.
Põsed: Sarnaluud on pikad ja hästi arenenud, kuid ei riku pea nelinurkset kuju.
Silmad: Keskmise suurusega, ovaalsed, laia ja otsese asetusega, mõõdukalt sügaval. Silmade värvus tumepruunist pähkelpruunini.
Eelistatud on tumedam värvus. Silmalaud paksud. On soovitav, et alumine laug ei ripuks. Kolmas laug ei ole nähtav.
Lauservadel eelistatavalt täielik pigmentatsioon. Sõltumata karvavärvusest peaksid lauservad olema mustad. Enesekindel ja väärikas ilme.
Kõrvad: Keskmise suurusega, kolmnurkse kujuga, paksud, madala asetusega ja rippuvad. Kõrvaava alumine serv on silmadega ühel joonel või veidi madalamal. Traditsioonilist kõrvade kupeerimist nagu näha standardi juures oleval pildil, teostatakse siiani nii tõu päritolumaal kui ka riikides, kus see ei ole seadus ega keelatud.

KAEL:
Keskmise pikkusega, väga võimas, läbilõikes ovaalne, hea lihastikuga ja madala asetusega. Kaelavolt on tõule
iseloomulik.
KERE:
Ülajoon: Tasakaalustatud ja kindel ning peab sellisena säilima igas asendis.
Turi: Selgelt eristuv, eriti isaste puhul, lihaseline, pikk ja kõrge rõhutades järsku üleminekut seljale.
Selg: Sirge, lai, hea lihastikuga. Turjast sabajuureni jäävast vahemaast moodustab selg umbes poole.
Nimme: Lühike ja lai, lihaseline, kergelt kumer.
Laudjas: Keskmise pikkusega, lai, hea lihastikuga, kerge kaldega sabajuure suunas. Turja kõrgus on laudja kõrgusest 1-2 cm kõrgem.
Rind: Sügav, pikk, lai, hästi arenenud. Rinnakorv laieneb selja suunas. Pikad ebaroided. Rinna alumine osa jääb küünarnukkidega ühele joonele või pisut allapoole. Rinna esiosa eendub veidi õlavarre-abaluu ühendusest.
Alajoon ja kõht: Kõhujoon on kergelt tõusev.
SABA:
Üsna kõrge asetusega, sabajuur jäme. Loomulikus asendis sirbikujuline või keerdunud lõdvaks ringiks saba viimases kolmandikus. Valvelolekus kerkib saba seljajoonenivõi kõrgemale.
Rahulikus olekus ripub. Traditsioonilist saba kupeerimist nagu näha standardi juures oleval pildil, teostatakse seniajani nii tõupäritolumaal kui ka riikides, kus see ei ole seadusega keelatud. Kupeeritud saba on võrdväärne loomuliku sabaga.

JÄSEMED

ESIJÄSEMED:
Üldmulje: Esijalad on sirged, tugevate luudega, eestvaates paralleelsed ja mitte väga lähestikku. Küünarvars on küljelt vaadates sirge.
Õlad: Abaluu on pikk, hästi tahapoole kaldu moodustades õlavarreluuga ühinedes umbes 100° nurga. Tugeva lih
astikuga.
Õlavarred: Kaldega, pikad ja tugevad.

Küünarnukid: Korrektse asetusega, ei sisse- ega väljapoole pöördunud.
Küünarvarred: Sirged, väga tugeva luuga, pikad, läbilõikes ovaalsed.
Kämblad (kämblaliigesed): Mõõduka pikkusega, laiad ja tugevad, peaaegu püstised.
Esikäpad: Suured, ümarad, kompaktsed ja kaardunud varvastega.
Käpapadjandid paksud ja massiivsed. Küüned võivad olla ükskõik mis värvi.

TAGAJÄSEMED:
Üldmulje: Tagantvaates sirged ja paralleelsed, eesmistest pisut laiema asetusega.
Reied: Laiad, mõõduka pikkuse ja tugeva lihastikuga.
Põlveliigesed (põlved): Ei sisse- ega väljapoole pöördunud.
Mõõdukalt väljendunud nurgaga.
Reie alaosa: Pikkuselt peaaegu võrdne reie ülaosaga.
Kannaliigesed: Mõõdukalt väljendunud nurgaga.
Pöiad (pöialiigesed): Mõõduka pikkusega, laiad ja tugevad, püstise asetusega. Ilma lisavarvasteta.
Tagakäpad: Suured, ümarad, kompaktsed ja kaardunud varvastega.
Käpapadjandid paksud ja massiivsed. Küüned võivad olla ükskõik mis värvi.

KÕNNAK/LIIKUMINE: Hästi tasakaalustatud ja vetruv.
Iseloomulik on traav vaba esijalgade sirutuse ja tugeva tagajalgade tõukega. Ülajoon on liikumisel kindel. Kõik liigesed painduvad pingutuseta. Tagajalgade nurgad on liikumisel märgatavamad kuiseistes.

NAHK: Paks, piisavalt elastne ja lihastiku suhtes vabalt liikuv, muutes koera kiskjatega võideldes vähem haavatavamaks.

KARVKATE:
Karv: Tihe, sirge ja karm hästi arenenud aluskarvastikuga. Karvad pea peal ja jalgade esikülgedel on lühikesed ja tihedad. Turja peal on karv sageli pikem. Pealiskarv võib olla lühike või pisut pikem.

Olenevalt pealiskarva pikkusest või eristada lühema- ja pikemakarvalisi koeri. Esimestel katab ühtlase pikkusega karv (3-5 cm) ühtlaselt tervet keha, teisel juhul asub pikem karv (7-10 cm) kaelal, moodustades laka, kõrvade taga, jäsemete tagapoolel ning sabal.

Värvus: Lubatud on kõik värvused, välja arvatud geneetiline helesinine ja geneetiline pruun suvalistes kombinatsioonides ning must sadul pruuni värvuse juures.

SUURUS JA KAAL:

Turja kõrgus: Isased: Vähemalt 70 cm.
Emased: Vähemalt 65 cm.
Suurem kasv on soovitav, kuid kehaehituse üldine harmoonilisus peab säilima.
Kaal: Isased: Vähemalt 50 kg.
Emased: Vähemalt 40 kg.

VEAD:
Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning nende tõsiduse aste sõltub otseselt konkreetse kõrvalekalde ulatusest ning võimalikust mõjust koera tervisele ja heaolule.

•Kerged kõrvalekalded tõutüübist.
•Isasetüüpi emased.
•Ümardunud kolju, kitsas koon ja kitsas alalõug, väike ninapeegel.
•Viltused või lähestikku paiknevad silmad, rippuvadlaud.
•Kõrge asetusega kõrvad.
•Õhukesed või lõdvalt rippuvad mokad.
•Turjast kõrgem laudjas. Mõnevõrra lühike laudjas.
•Kitsas esiosa.
•Liigselt väljendunud tagajalgade nurgad
•Viltused jalad ja pikad varbad.
•Traavis esijalgade kõrgele tõstmine. Kergelt tasakaalustamata liikumine.
•Väga lühike karvkate.

TÕSISED VEAD:
•Pingulolek.
•Oluline kõrvalekalle soovitavast tüübist ja kehaehi
tusest.
•Pikad jalad, kerge luustik, nõrk lihastik.
•Liiga heledad või pungis silmad.
•Laskuv ülajoon.
•Laudjas palju kõrgem kui turi.
•Kitsas, lühike ja järsk laudjas.
•Sünnipärane nudisaba, kõverused sabal.
•Liiga pikad, tugevasti kaldus kämblad.
•Tagajalad asuvad liiga kaugel keha all.
•Standardist 2 cm madalam turjakõrgus.

DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:
•Agressiivsus ja liigne argus.
•Kõik selgete füüsiliste või käitumuslike kõrvalekalletega koerad diskvalifitseeritakse.
•Kartlikkus, liigne erutuvus.
•Emasetüüpi isased.
•Ülehambumus või tugev alahambumus.
•Erinevat värvi silmad, sinised või rohelised silmad; kõõrdsilmsus.
•Lõdvad liigesed.
•Geneetiline helesinine või geneetiline pruun karvav ärvus suvalistes kombinatsioonides.
•Selgelt märgatav must sadul pruuni karvkatte puhul.
•Liiga lokkis või pehme karv.
•Tasakaalustamata liikumine.

NB! Isastel peab olema kaks nähtavalt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.

 

 

Märksõnad:

Tagasi