Kirbud

Mis on ühist punastel täppidel lapse nahal ja ennast sügaval koeral?

Sageli polegi neil kahel asjal midagi ühist, kuid suvel ning eriti varasügisel vőivad need nähud viidata kirpudele.Kirbud on teada tuntud parasiidid, kes justkui ei sobikski meie moodsasse, vahel liigagi steriilsesse ellu. Ometi suudavad kirbud nii mőnigi kord leida tee ka kőige puhtamasse kodusse.

Kuidas see vőimalik on?

Kirbud on suurepärased ellujääjad. Koera vői kassi kasukas elutsev kirp muneb oma elu jooksul tuhandeid mune, mis pudenevad looma karvadelt őue ning sageli tuppa vaiba sisse, diivanile ja mujale. Ka kőige hoolikama koristamise käigus jääb veel hulgaliselt kirbumune meie majapidamisse. Munast koorunud kirbuvastsed elavad edasi samas vaibas vői diivanikattes, seal nad ka nukkuvad ja juba sünnibki uus kirp. Kui liita kokku kőik täiskasvanud kirbud ning kirbumunad, -vastsed ja -nukud, siis vaid 5% kogu sellest hulgast moodustavad lemmiklooma seljas elavad kirbud. ülejäänud on erinevad kirbu noorvormid.

Needsamad koera vői kassi karvakasukas elavad kirbud vőivad ilma mingi takistuseta hammustada ka inimesi. Harilikus keskmiselt puhtas kodus ei parasiteeri kirbud inimesel püsivalt, kuid ka paar hammustust on ebameeldivad. Osa inimestest on kirbuhammustuse suhtes ülitundlikud. Nii tekib neil hammustuskohas väikese roosa laigukese asemele suur punane kubel, mis lakkamatult sügeleb.

Koertel-kassidel vőib kirbunakkus tuua kaasa veelgi tősisemaid tervisehädasid. Väga paljud lemmikloomad on kirpude suhtes lausa allergilised. Nii käib suviti ringi hulgaliselt koeri, kellel on pool selga karvutu, nahk pidevalt sügeleb ja kőrvad vőivad olla pőletikus. Tihti ei tule selle vaese koera omanik aga selle peale, et tegelikult on kogu häda pőhjuseks väikesed parasiidid, keda pole őieti nähagi.

Mőnikord koeraomanik lihtsalt ei usu, et tema diivanikoeral, keda sageli pestakse, vőiksid olla kirbud. Ka kassid vőivad olla kirpude suhtes allergilised.

Lisaks nahahaigustele on kirpudel kandev roll ka ühe paelussiliigi levitamises. See paelussi on koeraviik, kes on Eestis üsna laialt levinud koerte-kasside parasiit. Koeraviigi noorvormid levivad just kirpude vahendusel ühelt loomalt teisele. See paelussiliik ei ole nakkav inimesele, kuid lemmikloomadele vőib ta tekitada mitmeid tervisehädasid.

Kirpude vastu on abi otsitud juba aastasadu. Kirbunuhtlus on endiste aegadega vőrreldes küll taandunud, kuid mitte kadunud. Loomakliinikust, apteegist ja poest on vőimalik muretseda erinevaid kirbuvastaseid vahendeid. Kuid kirbudki arenevad ja nii mőnigi varem edukalt kasutatud mürk ajab tänasele parasiidile vaid naeru peale. Praeguse hetke uusim kirpudevastane toimeaine on loodud Ameerika ühendriikides ja kannab nime selamektiin.

Uus ravim on üsna eriline. Enne selamektiini väljatöötamist tuli kirpudest lőplikuks jagusaamiseks muretseda kaks vahendit: üks kirpude tőrjumiseks koeralt-kassilt ja teine, et neid eluruumides hävitada. Nüüd piisab vaid lemmiklooma ravimisest, sest selamektiin hävitab ka meie elamisest parasiitide noorvormid.


Selamektiinil kulub peale koera vői kassi organismi jőudmist 48 tundi, et surmata praktiliselt kőik täiskasvanud kirbud. Just tänu sellele ajavahemikule satub toimeaine koos kirbu väljaheidetega ka loomi ümbritsevasse keskkonda. Et kirbuvastsed toituvad täiskasvanud kirpude väljaheidetest, jőuab selamektiin ka kirbu noorvormideni.

Ühest tilgast turjanahale piisab, et lemmiklooma 1 kuu jooksul kirpude eest kaitsta. Kui selamektiini on kasutatud juba 2 korda, ehk siis 2 kuu jooksul, vőime olla kindlad, et hukkunud on peaaegu kőik kirpude noorvormid meie majapidamises.

Peale selle, et uus ravim vabastab meid ja meie lemmikloomad kirpudest, aitab see ka mitmete siseparasiitide ning sügelis- ja kuulmelestade vastu.

Selamektiin on saadaval kőigis loomakliinikutes Stronghold®i nime all.

Loomaarst Janne Orro

 

 

 

Märksõnad:

Tagasi