Seoses Dog Trainer Foundationi kursusega olen hakanud peaaegu iga päev koeraga mõni minut trenni tegema. Nii vähesest on piisanud, et toimuksid suured muutused.
Mitmes artiklis, kus räägitakse klikkermeetodist, on mainitud, et klikkertreeninguga saavad koerad juurde enesekindlust. Olen seda ka oma koera juures märganud.
Hiljuti loomaarsti juures käies nuusutas ta julgelt ruumi ja läks isegi vastuvõturuumist koridori uudistama. Ta julgeb mulle teha ettepanekuid mängu alustamiseks ja ma tean tänu talle ka seda, et ta eelistab hommikuti enne süüa ja siis alles välja minna.
Ta ei karda enam nõrgemaid väljast tulevaid pauke ja kui mina ütlen talle, et pole vaja karta, usaldab ta minu arvamust. Kõige toredam on, et ta käib pea püsti, kõrvad kikkis ja tunneb maailma vastu huvi. Tema kutsikalik avatus on tagasi tulnud.
Inimesed vajavad õnnelik olemiseks tunnet, et nad otsustavad ise oma elu üle. Vajame vabadust valida elukoht, valida töö, valida inimesed, kellega suhtleme. Oleme uhked, kui midagi ise korda saadame.
Koerad ei saa oma elus mitte millegi üle otsustada. Toit, elukoht ja sõbrad valitakse neile omaniku poolt, õuegi saab ainult siis kui peremees laseb, neid keelatakse, kästakse. Vahel peavad nad elama koos koera või kassiga, keda nad üldse ei salli.
Klikkertreeningus võtab koer initsiatiivi enda kätte, teeb valikuid ja mõjutab omanikku maiuseid andma. Koertel on tunne, et nemad juhivad kogu protsessi ning sellega enesekindlus kasvabki.
Tõelist klikkermeetodit kasutavad inimesed arvestavad oma koerte soovide ja vajadustega ka väljaspool trenni, mis muudab kooselu harmooniliseks. Märksõnu ei nimetata “käsklusteks”, sest see on koera otsustada kas ta tahab teha, mida palume, või mitte.
See pole otseselt klikkerkoolitusega seotud, aga lasen oma koeral valida ise, kuhu õues jalutada. Lähen ju välja esmajärjekorras koera, mitte enda pärast. Tegelikult on väga huvitav jälgida koera eelistusi. Tirimisega meil probleeme pole, seega longin lihtsalt temaga kaasa.
Tundke oma koera vastu huvi ja laske ka temal arvamust avaldada!
Autor: Jette Feigenbaum. www.tunnekoera.ee
Tagasi
