Küsimus:
Tere,
Mul on mure koera pärast. Koer on jube agressiivne teiste koerte suhtes, eriti väikeste koerte suhtes.
Koer ise on 1.5 aastane. Läbi saab ainult koertega kes on leebed. Teiste koerte suhtes on selline tunne, et kui kätte saaks, siis ilmselt sööks ära. Oleme käinud koertekoolis, kuulekuskursus on edukalt lõpetatud.
Kodus aias kui peaks mõni koer aia lahedalt mööda minema, siis sama häda ja jalutamas käies sama mure.
Inimeste peale ei ole kuri, on muidugi erandeid.
Kas asi võib olla selles, et ta sai kolme kuuselt võõra koera käest hammustada. Kas sellele probleemile on mingit lahendust?
Vastus:
Tere,
Teie kirjeldusest võib vaid oletada, koera reaalset käitumist nägemata, et tegu on kogemusest tulenenud süvenenud negatiivse seosega.
Koerad reageerivad uuele olukorrale reeglina kolmel viisil: põgenedes, tardudes või rünnates (just selles järjestuses). Põgenemistee võtame me reeglina ära hoides koera rihmas, tardumine ei sunni võõrast tihti suunda muutma ja olukord sellest ei parane, pinge suureneb ning jääb üle vaid rünnak ning kogemus, mis kas kinnitab rünnaku sobivust või mitte (reeglina, tänu adrenaliinilaengule siiski kinnitab).
Kui koer on valinud teatud näitajate järgi lahenduseks rünnaku, on eelnevad kogemused näidanud, et kaks esimest ei anna head tulemust (või ei ole neid võimalik rakendada) ning üle jääb kasutada vaid koheselt ohumärgi ilmumisel viimast varianti. Agressiivset rünnakut erinevates olukordades toovad esile mälupildid (kujust, suurusest, käitumisest, värvist vms.) millest siis üks või teine kinnistub. Rünnak teise looma poolt võib-aga ei pruugi kinnistuda koera mälus kui alati enesekaitsele viivat signaali; antud juhul sõltub kõik sellest kas koera kõrval on juht ja kas see juht käitub õigesti või kinnistab oma käitumisega mälupilti.
Kui ainult rünnak on toonud soovitud tulemuse (koer tunneb end kindlamalt tänu suurenenud adrenaliinihulgale ning ta saavutab soovitu- olukord laheneb tema kasuks) on ka valik ainult süvenenud rünnaku kasuks. Ründe ehk karja ja oma territooriumi kaitse õiguse anname me reeglina koertele, läbi enda poolt edastatud signaalide, ise. Me oleme minevikus näidanud endid koera jaoks kaitset vajavate ning suurte kasuteguritena keda on iga hinna eest vaja kaitsta- sama käib läbi signaalide ka territooriumi kohta (jalutusteekond).
Kaitseülesande tuimestamiseks on meil vaja keskenduda neljale hierarhiat kinnistavale signaalile ning kontrolli saavutamise ning rahunemise ajaks vältida kokkupuuteid nimetatud üleskutsetega. Kui oleme saavutanud juhistaatuse ning enesekindluse, alles siis liigume vastu suurematele üleskutsetele- nüüd on koera jaoks olemas juba usaldusisik, kelle signaalid juhivad olukorda kindlakäeliselt ning kelle poole ta esimene sekund enne ise otsust üle võttes, ka reeglina pöördub (just kui küsides, kas ta on ohtlik?, kas me lähme otse rünnakule ja vastu?, kuidas ma käituma peaks?). Selle küsimuse peab aga juht ära tabama (õppima niipalju oma koera (keha)keelt tundma) läbi vahetu õige signaali esimese küsimuse peale saame me õppida koera käitumist, enne kriitiliseks muutumist, ennetama ning läbi positiivsete seoste negatiivset käitumist tuimestama. Meil on nüüd olemas kindel juhistaatus, mida koer respekteerib ning millele toetudes on koera võimalik ka kriitilises olukorras õigele teele juhtida ja suunata ning läbi selle õpetada koerale rahunemist.
Juhul, kui meil juhistaatus puudub, ei ole koeral põhjust meie poolt juba kriitilises olukorras edastatavaid signaale arvestada, kuna tema täidab oma tööd- kaitseb oma karja ja reviiri. Juhistaatuse puududes muutuvad ennetamised tihti hilinevaks ja ärasuunamised füüsiliseks võitluseks (mõlemad kinnitavad koerale meie nõrkust olukorda rahulikult lahendada), hullemal juhul kutsub koer peremeest korrale kiire hammaste sähvatusega. Koerakuulaja meetod on teile kindlasti abiks juhistaatuse endale keeramisel ning kinnistamisel ning te õpite olukordi ennetama, koerale rahunemisreaktsiooni tekitama ning kogu situatsiooni alati juhtima. Kahjuks peame me arvestama ka keskkonna mõjudega ning õppima reageerima õigesti ka sellest tingitud (meie poolt kontrollimatute) olukordade ennetamise, kontrolli või mälupildi tuimestamisega. Iga uus kogemus on koera jaoks uus küsimus ning alle ssiis kui me õpime neile küsimustele vaieldamatult vastama, saavutame edu.
Agressiivsuse puhul tuleb arvestada väga pika ja kannatliku omapoolse tööga, et koerale arusaadavalt negatiivsed kogemused tuimestada või hoopis positiivseks pöörata. Igas pikaajalises protsessis on kindlasti tagasilööke ja väikeseid apsakaid tänu millele tuleb meil neil juhtudel eriti järjekindlalt õiget suunda hoia. Seega läbi väikeste edusammude tulemuse poole!
Parimate soovidega,
Kärt Pingas
koerakuulaja
Tagasi